Bretagne 2012

Laupäev, 23. juuni 2012

Tänane päev sisaldab rohkesti traditsioone:  tavapärasest varasem ärkamine (juba enne seitset), tüüpiline jaanilaupäeva ilm (temperatuur +16 ja tugev vihm), pikk sõit marsruudil Eesti-Läti-Leedu-Poola koos söögipeatusega Leedus 19-ndal kilomeetril, kohvipeatus Kalvarija Statoilis enne Poola piiri ja õhtul Varssavi kämpingusse WOK jõudmine. Kuna mamma koos Rossiga oli vaja toimetada Võrumaale Lauri juurde, siis sõitsime Riia poole mööda sirget ja igavat Pihkva maanteed masendava vihmasaju saatel.

Jaanilaupäeva puhul oli Läti maanteede ääres rohkesti lavkasid, kus pakuti mingeid rohelisi kompositsioone. Näib nii, et kui vanasti pandi suve suurima püha puhul hobusele pärg pähe, siis nüüd kaunistatakse samal moel autosid, ehtides nende iluvõresid puuokste, vanikute või pärgadega.

Varsti peale Leetu jõudmist hakkas ilm ilusamaks minema ja tasapisi hakkas saabuma ka mõnus puhkusetunne.

Poolasse jõudsime kell 17.45, keerasime kella tunni võrra tagasi ja asusime läbima viimast 300 km Varssavini. Sooja +22 ja sinises taevas valged pilvetutid.

Viimased 100 km möödusid päris kiiresti, sest jupiti on valmis saanud täitsa korralik kiirtee.

Kiitmata ei saa jätta meie tublit navigatsiooniseadet. Tänu hiljutisele kaardiuuendusele oli ta kursis kõigi uute keeruliste liiklussõlmedega Varssavi kämpingu lähistel ja lisaks näitab ta nüüd mitmerealiste teede puhul, millises sõidureas sa pead olema, et eesolevat manöövrit teha. Sellise seadmega oled igas suurlinnas „kohalik“.

Päeval ei suutnud meenutada ühtki asja, mis võiks olla maha jäänud. Õhtusöögiks valmistudes selgus, et meil ei ole kaasas plastmasskausse ja teelusikaid.

Nüüd madistab Viljar telgiga, sest selle möödunud suvel automaatseks lihvitud ülespanek on 11 kuuga sootuks ununenud. Läheb jälle paar päeva, enne kui asjad paigutuvad oma käepärasesse asukohta ja kämpingutoimingud muutuvad kiireks, lihtsaks ja loogiliseks.

Meil on jaanituli (roheline veneetsia küünal), õhtu on vaikne ja väga soe.

Pühapäev, 24. juuni 2012

Täna oli meie eesmärgiks sõita nii kaugele Saksamaale kui jõuame. Kõigepealt oli ees ca 500 km Poolat. Välja arvatud paarkümmend kilomeetrit Varssavi lähedal, oli meil võimalus sõita mööda korralikku tasulist kiirteed kuni sakslaste tasuta kiirteeni välja.  Poola kiirtee alguses näitas navi, et järgmine manööver toimub 560 km pärast. Põhimõtteliselt oleks sinnani võinud sõita ilma kusagile keeramata. Meie tegime siiski mõned jalgade sirutamise peatused. Konini linnas käisime Lidli toidupoes, et osta piimatooteid, natuke näksimist ja kui leiame, siis ka supikausid. Neid seal muidugi polnud, võtsime paki sügavamaid plastmasstaldrikuid.

Esialgu planeerisime ööbida veidi enne Hannoveri. Kuna keskmiseks kiiruseks kujunes umbes 120 km tunnis, leidsime, et võib veel 100 km edasi sõita.

Päeval läks ilma väga soojaks, vahepeal näitas termomeeter +28 kraadi. Siis aga hakkasid taevasse kogunema pilved ja lugu lõppes sellega, et sadas paksu vihma ja temperatuur oli +12. Õnneks oli meil veel üle 100 km sõita, nii et hoidsime pöialt, et jõuame enne kämpingut vihmasaju alt välja. Enam-vähem nii ka läks. Saime telgi ilma vihmata üles panna, päikegi paistis veidi aega. Tuul lõõtsub ja sooja on umbes 15-16 kraadi, aga tuule- ja vihmakindlate riietega on päris mõnus sooja suppi süüa ja varsti tuule kohina saatel telki magama minna.

Esmaspäev, 25. juuni 2012

Vihma sadas vahelduva eduga kuni hommikuni. Ärkasime selle peale, et keegi ütles telgi kõrval „Guten Morgen!“ Kuna eile õhtul oli kämpingu vastuvõtt suletud ja ühtki hingelist kusagil ei paistnud, otsustasime asjaajamised jätta hommikuks. Proua oli nüüd leidnud võõrad telkijad oma kämpingust ja tuli asja uurima. Inglise keelt ta ei rääkinud, pidin jälle oma roostes saksa keelt kasutama. Saime arve klaaritud koos väikese etteheitega, et tal oli ju uksele jäetud kiri telefoninumbriga, kuhu helistada, kui vastuvõtt on kinni.

Ka tänase päeva põhitegevus oli sõitmine mööda kiirteid. Saksamaale järgnes Belgia ja viimased 320 km sõitsime juba Prantsusmaal.

Prantsusmaa loodeosas asuv Normandia on oma nime saanud muistsetelt viikingitelt ehk normannidelt, kes asutasid siia oma hertsogiriigi. 11. sajandil kogus normannide hertsog Guillaume oma väed ja suundus Inglismaale. Temast sai Inglismaa kuningas William Vallutaja.

Tänapäeva Normandia on kõige rohkem tuntud oma siidri ja calvadose poolest. Siinsetel tuulistel tasandikel viinamarjad ei kasva, see-eest aga kasvavad hästi õunapuud. Õunamahlast tehakse väga maitsvat siidrit ja õunabrändit (calvados). Ka põllumajandus ja karjakasvatus on siin heal järjel. Normandia võid peetakse Prantsusmaal parimaks, kuulsaim siinne juust on Camembert de Normandie.

Lähenesime oma sihtkohale Honfleurile Le Havre poolt ja sõitsime üle Pont de Normandie – 1995. aastal valminud silla, mille kaunis 856 meetri pikkune kaar kõrgub üle Seine jõe suudme. Kaar on kinnitatud trossidega 214 m kõrguste sammaste külge. Sellest uhkest iludusest ülesõitmine maksis 5.20 eurot.

Täna oleme kämpingus Honfleuri linna lähedal. Ostsime siin 30 minutit internetiühendust ja vaatasime ilmaprognoosi. Selle kohaselt peaks homme olema veel pilvine ilm, aga mõned järgnevad päevad üsna soojad ja päikselised.

Õhtul ootasime päikeseloojangut, et veidi jalutada ja vaadata Pont de Normandie üle ka pimedas, kui sillal süüdatakse tuled. Oli ilus küll.

Teisipäev, 26. juuni 2012

Tänane öö möödus jälle tugeva vihmasaju saatel. Hommikusööki pidime sööma telgi varjus ja telki kokku panema vihma käes ja poris paterdades. Aga rännumees ei virise (ja tema naine ka mitte). Õnneks lõppes sadu siiski selleks ajaks, kui me jõudsime Honfleuri linna. Tegemist on kindlasti ühega kaunimatest Prantsusmaa linnadest, kus me kunagi käinud oleme. Kesklinnas asuvas vanas jahisadamas seisavad purjekad, ümber sadama on lilledega kaunistatud vanad majad, kitsad tänavad, siseõued, vana puitinterjööriga kirik, mille ehitasid kohalikud laevapuusepad 15. sajandil. Kui päike ka oleks paistnud, siis oleks vist mulje olnud liiga ilus, et olla tõsi.

Honfleurist sõitsime edasi paarikümne kilomeetri kaugusele Deauville linna, mis on Michelini reisijuhis saanud samuti 3 tärni (kõrgeima reitingu) vääriliseks. Meie jaoks oli see linn siiski pettumus. Deauville’i hakati kuurortlinnana arendama 1860-ndatel aastatel. Sellega tegi algust Charles Auguste Louis Joseph De Morny, Napoleon Bonaparte esimese naise Josephine tütrepoeg ja keiser Napoleon III poolvend. Tänapäeval on linn ülemaailmselt tuntud tänu sellele, et siin toimuvad purjeregatid, golfi-, tennise ja ratsutamisvõistlused ning filmifestivalid, kus rikkad ja ilusad saavad ennast näitamas ja teisi vaatamas käia. Suur kasiinohoone meenutab Monte Carlo oma. Praegu polnud hooaeg veel alanud. Majad olid muidugi huvitava arhitektuuriga, keskväljakul oli suur ilus purskkaev ja sadamas uhked purjekad, kuid peale väikest jalutuskäiku otsustasime sõita edasi Caeni.

Caen oli kunagi Normandia hertsogiriigi keskus. Siia rajas hertsog Guillaume oma residentsi ja kindluse, mille müüridelt avaneb tänapäeval suurepärane vaade linnale. Kuna Guillaume abiellus oma kauge sugulase Matildaga, pani Rooma paavst nad esialgu kirikuvande alla. Mitu aastat kestnud läbirääkimise tulemusena jõuti kokkuleppele, et nad vabastatakse kirikuvande alt, kui Guillaume laseb ehitada mungakloostri ja Matilda nunnakloostri. Kloostrid koos kirikutega on Caenis nüüdki väga soovitatud vaatamisväärsused. Meie piirdusime siiski ainult kindluse vaatamisega.

Caeni vanalinn hävis suures osa II maailmasõja pommitamistes, seetõttu on kesklinn täiesti  kaasaegne. Üllatav oli vaadata väga laialt paiknevaid  trammirööpaid. Kas siin on tõesti nii laiad trammid?  Natuke hiljem sai siiski selgeks, et tramm sõitis lihtsalt ühel rööpal ja tal olid ka tavalised kummirattad all. Seega oli tegemist trammi ja trolli vahepealse sõiduriistaga.

Käisime ühes Monoprix’s oma toidu- ja joogivarusid täiendamas ning nüüd oleme kämpingus Bayeux linnas.

Kolmapäev, 27. juuni 2012

Vaevalt poolteist kilomeetrit meie kämpingust eemal asus UNESCO kultuuripärandi hulka arvatud Bayeux’ vaip, mida me hommikul vaatama sõitsime. Viljar oli küll alguses üsna skeptiline „mingi vaiba“ vaatamise asjus. Tegemist on 1000 aastat vana „koomiksiga“, kus ca 70 meetri pikkuse ja 50 cm laiuse linase kanga peale on värviliste villaste lõngadega tikitud hertsog Guillaume ehk William Vallutaja retk Inglismaale, mis lõppes tema konkurendi Haroldi surmaga Hastingsi lahingus ja Williami kroonimisega Inglismaa kuningaks. Ka tänapäeval pole ajaloolased päris kindlad, kas see tikkimise meistriteos on valmistatud Inglismaal või Prantsusmaal. Ühe versiooni kohaselt tellis selle töö Williami vend Odo, et õigustada oma venna vallutusretke. Odo oli Bayeux’s piiskopiks ja teda kujutatakse vaibal korduvalt. Tema on ka kohaliku Jumalaema kiriku ehituse algataja. Vaatasime kirikut väljast ja seest ja  käisime krüptis, kus on huvitavad freskod, mis kujutavad erinevaid muusikariistu mängivaid ingleid.

Edasi viis meie tee Normandia rannikule, kuhu kuulsal D-Day päeval, 6. juunil 1944. aastal randusid liitlaste väed, sundides sellega Saksamaad sõdima kahel rindel ja sellega oluliselt kiirendasid Saksamaa kapituleerumist. Vaatasime Omaha Beachi, kuhu randusid USA väed, seejärel külastasime USA valitsuse poolt finantseeritud ameerika sõdurite kalmistut. Olin kusagil internetis juba varem näinud fotosid lõpututest ristide ridadest. Oma silmaga vaatamine on siiski midagi muud. Tegemist on mereäärse tasandikuga, kuhu on kujundatud suurepärane ja väga hästi hooldatud park. 9000 marmor-risti on sirgetes ridades nagu sõdurid. Fantastiliselt hooldatud muru, pügatud puud, roosipeenrad, lillekompositsioonid…  Ilus, ja samal ajal loomulikult ka kurb. Noored mehed tulid teiselt mandrilt ja nende elu lõppeski siin. Lugesime ristidelt nimesid. Kõik nad olid küll USA erinevatest osariikidest, aga tegelikult väga erineva etnilise päritoluga mehed. Siinkohal ka väike õiendus ristide asjus – juutidel oli risti asemel kuusnurkne täht.

Järgmisena külastasime Coutances’i linna, kus asub Normandia suuruselt teine kirik peale Roueni katedraali. Seda Notre-Dame katedraali peetakse Normandia gootika parimaks näiteks. Kahjuks ei küüni meie teadmised sakraalehitiste arhitektuurist sinnamaani, et hoonele peale vaadates saaksime kohe aru, milles tema erilisus seisneb. Seega pidime raamatust näpuga järge ajama, et näha just neid elemente, mis selle katedraali eriliseks teevad. Aga seest oli ta külm ja kõledavõitu.

Täna õhtuks jõudsime kämpingusse, mis asub juba Britannia  Ille-et-Vilaine maakonnas. Teel nägime mõne kilomeetri kauguselt kuulsat Mont-St-Micheli kloostrit, mida me mõned aastad tagasi juba lähemalt vaatamas käisime.

Neljapäev, 28. juuni 2012

Hommikul asusime kämpingust teele Saint-Malo suunas. Tee viis üle silla, kus jõge õieti polnudki. Nimelt oli mõõn ja paadid külitasid muda sees. Oli näha , et veepiir tõuseb siin vähemalt 2 meetrit.

Veidi lähemalt Bretagnest, mis on meie sellesuvise reisi peamine sihtkoht. See on Loode-Prantsusmaal asuv kaljune poolsaar, mida ümbritsevad põhjast Inglise kanal ja läänest Biskaia laht. Siinsed põliselanikud ei ole prantslased, vaid Suurbritanniast pärit keldid. Pikka aega oli siin iseseisev hertsogiriik, mis sai Prantsusmaa osaks alles 16. sajandil. Siiski on bretoonid säilitanud oma identiteedi ja keele. „Päris-prantslased“ peavad bretoone põikpäisteks, samuti on neil napsi- ja rusikavendade kuulsus. Eestlastel võib kergesti tekkida analoogia meie saarlastega, kes samuti pole papist poisid ja nagu bretoonidki, on olnud väga vinged meresõitjad.

Tänane sihtpunkt Saint-Malo on aga veel üks „riik riigis“. Algselt saarel, nüüd mere taandumise tõttu maismaal asuv linn alustas enda kindlustamist linnamüüridega juba 12. sajandil. 1590. aastal  kuulutas linn ennast iseseisvaks vabariigiks ja tal õnnestus seda staatust säilitada 4 aastat. Sellest ajaloolisest faktist on pärit ütlus: „Ma ei ole prantslane ega bretoon, ma olen malolane.“ Kuigi sõltumatu vabariigi staatust ei õnnestunud säilitada, linn aina kasvas ja kindlustas ennast. Siin elasid jõukad laevaomanikud, siit on pärit üks prantsuse kuulsamaid maadeavastajaid Jacques Cartier, luuletaja  Francois-Rene de Chateaubriand ja kaks kuulsat korsaari Rene Duguay-Trouin ja Robert Surcouf. Viimaste näol oli tegemist pesuehtsate mereröövlitega, kes olid saanud kuningalt kirjaliku loa rünnata ja röövida merel sõja- ja kaubalaevu, jagades vastuteenena oma saaki riigikassaga. Inglise, hollandi ja taani meremehed oli Saint-Malo piraatide peale väga vihased ja pidasid neid üsna õigustatult kõige alatumateks varganägudeks, kes iial merd sõitnud on. Tänaseks päevaks on Duguayst ja Surcoufist saanud oma sünnilinna kuulsad pojad, kelle skulptuurid kaunistavad kindlusemüüre.

Keskpäevaks läks ilm väga soojaks ja ilusaks. Võtsime muhendiks kaks külma õlut ning läksime siis linnamüüri-tuurile.

Umbes tunni aja pärast laskus merele ja linnale järsku külm udu, isegi osa kirikutornist kadus udu sisse. Õnneks ei pööranud ilm külmaks, vaid jäi umbes 22-23 kraadi kanti.

Peale Saint-Maloga tutvumist otsisime üles mõni kilomeeter linnast eemal asuva eriskummalise koha nimega Rotheneuf, kus aastatel 1894 – 1907 kohalik osaliselt halvatud vaimulik Abbe Fourre lõi naivismi meistriteose: mere kaldakaljudest on välja raiutud rohkem kui 300 kuju, nii inimesi kui loomi.

Enne kämpingusse jäämist tegime mõned peatused Rance jõe kaldal, et nautida vaadet jõele ja purjekatele.

Kämpingusse jõudsime veidi peale 7 ja jälle oli vastuvõtt suletud. Saime siiski sisse ja hoiame pöialt, et oleme ikka õiges kämpingus. See tundub olevat üsna eksklusiivne ja Viljari väitel pidi õige kämping koordinaatide järgi asuma natuke teises kohas. Eks hommikul paistab, palju see luksus meil maksma läheb.

Reede, 29. juuni 2012

Olime siiski õiges kämpingus ja maksime hommikul kõigest 18.20 eurot, seega võib ainult imestada, kui hea hinna ja kvaliteedi suhe siin oli. Enamasti asustasid kämpingut inglased, kelle rohkuse üle siinkandis me ikka ja jälle imestame. Tegelikult on siin oma loogika. Tegemist on ju „väikese Britanniaga“ ja eks Suurbritannia elanikud tunnevad siinse rahvaga sugulust. Tee siia üle mere pole pikk ja siinkandis pole siiani olnud probleeme inglisekeelse suhtlemisega.

Meie sõitsime kämpingust 3 km kaugusel asuvasse Dinani linna. Selle keskaegset vanalinna nimetatakse õigustatult pärliks – väga paljude majakeste ees seisime ja ahhetasime, kui armsakesed nad on.

Linnakodanikud on selle asutamisest peale tegelenud meresõidu ja kaubandusega tänu oma soodsale asukohale Rance jõe kaldal. Jõukad kaupmehed ja laevaomanikud asusid juba 12. sajandil linnamüüri ehitama, et oma kodu ja vara viikingite rünnakute eest kaitsta.

Ronisime üles kellatorni, kuhu jõudsime täpselt siis, kui tornikell meie kõrval kuulutas keskpäeva: 4 pauku täistunni eest ja siis veel 12 lööki iga tunni eest. Kell kuulutab aega iga veerandtunni tagant. Lugesime info-voldikust, kuidas kellatorni ehitamine ja sellele ajanäitaja paigutamine 1507. aastal tähistas tegelikult mõtteviisi muutumist. Talutööde tegemisel ei omanud kellaaeg mingit tähtsust. Linnas aga töötati kellast kellani ja töötatud tundidega oli otseses seoses selle eest saadav tasu.

Dinanis tutvusime selle linna kõige kuulsama poja Bertrand Du Guesclini elukäiguga. 14. sajandil inglaste ja prantslaste vahel toimunud 100-aastase sõja käigus näitas ta üles väga suurt vaprust ja kui ta lõpuks 1380. aastal Lõuna-Prantsusmaal sõjakäigul viibides haigeks jäi ja suri, soovis ta enne surma, et tema viimane puhkepaik oleks kodulinn Dinan. Teekond kodulinna oli pikk, seetõttu tuli surnukeha palsameerida. Selle toimingu käigus eemaldatud sisikond maeti Le Puy linna jakobiinide kirikusse. Teel Dinani poole selgus, et palsameerimine oli ebaõnnestunud. Otsustati eraldada skelett (keetmise teel –tõesõna!), „pehmed koed“ maeti Montferrand’i frantsiskaani kirikusse. Le Mansi lähistel peatas nende kodutee kuninga käskjalg nõudega viia kadunuke Pariisi, et matta ta Saint Denis’ kirikusse. Kuninga käskjalale loovutati skelett. Dinani jõudis siiski vapra mehe süda, mis on maetud siia Saint-Sauveuri kirikusse. No olid ikka seiklused…

 

Edasi mööda Smaragdrannikut lääne poole sõites jäi meie teele Fort La Latte kindlus. Jõukas Goyon-Matignoni perekond ehitas selle endale „kindlaks koduks“ mere kaldal olevale kaljule.  13. sajandi ehitist on päris palju renoveeritud ja selles ringi jalutades tekkis hea ettekujutus sellest, kuidas elu-olu siin võis olla. Kirjandust uurides selgus, et eelpoolkirjeldatud Bertrand Du Guesclin vallutas selle kindluse 1379. aastal.

Fort La Lattest veel mõni kilomeeter lääne pool asub Cap Freheli neem.  70 meetri kõrgune kaljune rannik, roosad kivid, kirju taimevaip, kaljudel pesitsevad linnukolooniad  – tuuline, metsik ja karm koht. Neemel on kõrvuti 16. sajandist pärit vana ja 1950. aastast pärit uus tuletorn. Lisaks sellele on neeme tipus udupasun, juhuks kui ilm on udune.

Laupäev, 30. juuni 2012

Eile nähtud Smaragdrannik on oma nime saanud tänu rohelistele kaldakaljudele ja rohekassinisele veele. Täna jätkasime oma teekonda mööda Goelo rannikut. Kuna ilm oli väga ilus ja päike paistis, ei jäänud ka Pointe de Minardi tipust nähtud vaated eilsetele alla. Meri ja kaldakaljud, väikesed kaljusaared, valged purjekad, valge majakas kaugel saarel – ilus!

Pidasime hommikul plaani, et täna liigume rohkem looduses ja hoidume katedraalidest. Pidime siiski tegema erandi, sest meie teele jäi Abbaye de Beauport – 13. sajandi alguses ehitatud klooster ja kirik, millest nüüd on küll alles vaid varemed. Omal ajal oli see siinse piirkonna tähtis vaimulik ja majanduslik keskus. Varemed ja taastatud hooned on väga hästi eksponeeritud nii kirjalike kui akustiliste materjalidega. Kolasime seal päris pikalt ringi ja arutasime hiljem, kuidas elu seal kloostris võis olla. Mind pani mõtlema näiteks see, et enamus ruume olid kütteta. Ainus küttekoldega ruum peale köögi oli kirjutustuba ja seda ka vist sellepärast, et tint ära ei külmuks. Eks need mungarüüd oli vist päris soojad ja ju neil oli kihiline riietus ka selle all. Ja kõik, mis ei tapa, see karastab.

Sõitsime edasi poolsaare tippu, kust väidetavalt pidi avanema kaunis vaade. Tegelikult me seal midagi erilist ei näinud peale selle, et sadamast väljusid laevad ilusatele Brehati saartele. Sadama lähedale põllule olid ette valmistatud parklad laevaga saart külastavate inimeste autode parkimiseks. Mulle tundub, et valmis ollakse vähemalt tuhande auto parkimiseks.  Ju siis on ikka väga populaarne teha laevareis sellele kaksiksaarele. Meie ei teinud.

Edasi viis meie tee järgmise poolsaare tippu, et vaadata oma silmaga 3 km pikkust ja mõnekümne meetri laiust liivast ja munakividest koosnevat maismaariba, mis on oma unikaalsete tingimuste tõttu koduks paljudele haruldastele taimedele ja lindudele. Kaugusest paistis Heaux’ majakas. Matkasime umbes kilomeetri ja siis pöörasime otsa ringi – tuul tahtis kõrvad peast rebida.

Väikese peatuse tegime Treguieri linnas, kus on järjekordne „üks Britannia kaunimatest“ katedraalidest. Tegelikult oli see tõesti ilus ja võimas ehitis, mille tagaküljel on ka siseõu, mida reisijuhis väga soovitati vaadata. Sinna me ei pääsenud, sest katedraal suleti kell 6. Katedraalile on ehitatud uus kõrge tornikiiver. Päris naljakas oli hiljem reisijuhist lugeda, et kuna kirikutorni ehitust toetas rahaliselt Pariisi Loto, kaunistavad torni sponsori nõudel kaardimastide kujulised avad.

Nüüd oleme kämpingus Penvenani linnas. Just äsja tõstsime laua ja toolid telgi alla, sest väljas on jahe ja puhub tugev tuul.

Pühapäev, 1. juuli 2012

Tuul lõõtsus terve öö ja hommikul oli ainult 14 kraadi sooja. Tõstsime oma laua päikese kätte ja üritasime pannkooke teha. Eks nad lõpuks said tehtud ka, aga tuul ja jahe ilm tegid selle üsna keeruliseks. Järgmine katse tuleb siis, kui ilm on soe ja vaikne.

Mõni kilomeeter kämpingust eemal oli esimene peatus Port Blancis. Sealne kirik on hästi omapärase arhitektuuriga, ulatudes oma suure katusega ühest otsast peaaegu maani.

Kirikus käis parajasti jumalateenistus. Inimesed seisid püsti ja laulsid koos laulu Jumala kiituseks, seejärel missa lõppes. Lugesime väljas infotahvlilt, et aeg-ajalt toimuvad teenistused ka bretooni keeles. Päris täpset infot meil ei ole, aga jääb mulje, et see on ikka elav keel, mida bretoonid oma igapäevaelus kasutavad. Teeviidad on siin raudselt kakskeelsed ja on näha, et need keeled pole isegi mitte kaugelt sugulased.

Edasi viis meie tee Ploumanac’hi, mille lähedal on mitme kilomeetri pikkune Roosa Graniidi Rannik. Roosad kaljud on loodusjõudude tulemusel muutunud fantastilisteks skulptuurideks. Seal võib tõesti istuda ja „kiva vahtida“, leides järjest uusi nägusid ja loomi ja kujundeid. Kõndisime raja edasi-tagasi läbi, vahepeal istudes ja keha kinnitades (pasteet ja nuga olid kaasas, aga sai jäi autosse J). Kuigi oli üsna tuuline, soojendas päike päris hästi ja vahepeal tundus, et saame äkki esimest korda sel suvel ujuma minna. Paraku olid meie teele jäävad rannad tuultele avatud ja seal ei tundunud see ujumise mõte kuigi kohane olevat.

Ka Ploumanac’hi naaberlinnas Tregastelis olid ilusad rannad. Seal päevitasid vaid mõned vaprad, kes ennast tuule eest olid osanud ära peita. Neis linnades on iga natukese maa tagant järjekordne super-liivarand. Parkla poole kõndides sattusime ühe tuulevaikse ja rahvarohke rannani, kuid siis polnud jälle ujumisriideid kaasas.

Väikese peatuse tegime Lannioni linnas, et vaadata linna peaväljakul asuvaid kuulsaid vanu maju.

Järgmine lühike peatus oli Le Yaudeti külakeses, mis asub väga ilusas kohas Legueri jõe kõrgel kaldapealsel. Britannias on palju vanu maju, kus inimesed sees elavad. Väga armas on vaadata nende majade aknaid, mis on kaunistatud metallvarda külge kinnitatud pitsmotiividega. Siinkandis on läbi aegade tehtud peent niplispitsi, millest tehtud kõrged torukujulised tanud kuuluvad bretooni rahvariiete juurde. Imeilus on vaadata vana maja väikesi aknaruute, mida seestpoolt kaunistab kohalik käsitöö ja väljapoole on kinnitatud lillepott.

Esmaspäev, 2. juuli 2012

Öösel hakkas jälle sadama. Hommikul oli küll üsna soe, kuid taevas paksult pilves ja tibutas uduvihma. Pakkisime oma märja laagri kokku. Kahjuks jäi sel hommikul tegemata üks väga lõbus foto: kui kõik asjad olid autosse pakitud, selgus, et Viljari telefon jäi telgi sisetaskusse. Tuli jälle osa kraami autost maha tõsta, telk lahti rullida ja Viljar puges siis ühest otsas selle kortsus toru sisse. Mina pidin kõrval naerukrambid saama, sest see nägi välja väga sarnane pildiga „Väikese printsi“ raamatust, mis kujutas elevandi allaneelanud madu.

Enne kämpingust lahkumist kasutasime siinset tasuta internetti. Kõige olulisem oli ilmaprognoos ja see oli masendav – 3 päeva lausvihma ja temperatuur maksimaalselt 18 kraadi. Bordeaux’ kandis, kuhu meil oli plaanis lõpuks suvitama minna, oli +25 ja päike ja kui uskuda pikemat prognoosi, siis pidi seal ilm kehvaks minema just siis, kui meil oli plaanis sinna minna. Hetkega sündis otsus sõita kohe Bordeaux’sse ja sealt tagasi sõites jätkata Britannia avastamist. Mõeldud-tehtud! Õhtul kell 8 sõitsime autoga praami peale, mis viis meid üle Gironde suudme ja varsti olimegi Atlandi ookeani kaldal asuvas kämpingus Montaliveti linnakese lähedal. Siin ei ole telkimiskohti vaatega merele, sest kämpingu ja ookeani vahele jääb päris lai ja kõrge liivaluide. Siiski kostab ka mitmesaja meetri kauguselt ära võimas ookeanimüha ja ilm ongi ilus, nagu lubatud.

Teisipäev. 3. juuli 2012

Peale hommikusööki kiirustasime randa, sest tänavu pole me veel ühtegi korda ujumas käinud. Õhusooja oli 23 kraadi ja vesi +18.

Ujumiseks ei saa ka tänaseid veeprotseduure nimetada, sest vetelpääste oli heisanud kollase lipu, mis lubas küll vette minna, kuid tähendas päris suuri laineid. Inimesed seisid vees, kes kui kaugele julges minna, ja võitlesid lainetega külg ees või selg ees või hüpates üle madalama laine. Mõni julgem sukeldus laine ees ja ujus selle alt läbi.

Jalutasime piki randa edasi-tagasi. Päris ranna lõpuni ei saa siin muidugi minna, pikka sirget liivaranda on siin paarsada kilomeetrit kuni Biarritzini välja ja selle tagant algab Hispaania.

Käisime kella 2-3-paiku „kodus“ st telgi juures veidi söömas ja läksime siis randa tagasi. Kui keskpäeva paiku oli mõõna tõttu liivane rand väga lai, siis umbes kell 5 oli tõusu kõrgpunkt ja meri oli vett „ääreni täis“. Ilm oli endiselt ilus ja soe, võtsime päikest ja madistasime lainetes.

Hilisõhtul jalutasime ookeani äärde just veidi enne päikeseloojangut. Loojang oli perfektne, päike läks oranžiks ja vajus aeglaselt veepiiri taha. Olen kuulnud, et kui päike läheb punaselt looja, tuleb homme ilus ilm. Kohalikud ilmaprognoosid seda paraku ei kinnita.

Kolmapäev, 4. juuli 2012

Öösel kuulsime müristamist ja sadas veidi vihma. Terve hommikupoolik oli sombune, kuid üsna soe, umbes 22 kraadi. Peale keskpäeva jõudis päike lõpuks sinna, kus ookeani kohal oli juba tükk aega sinine taevas. Paar tundi oli päris kena päikesepaistet, millest meile täiesti piisas nii päikese- kui veeprotseduuride jaoks, sest nahk oli eilsest päikesest niigi veidi hell, eriti neis kohtades, kuhu päikesekaitse kreemi polnud sattunud. Mere kaldal jalutades on väga suur kiusatus siledaid värvilisi merekivikesi kaasa korjata. Ma püüan taltsutada oma vaimustust neist, aga üht-teist oleme oma akvaariumikaladele kingituseks juba varunud.

Täna käisime kämpingu toidupoes ja ostsime mitmesuguseid köögivilju ja kanafileed. Tegime „korralikku“ toitu, st mitte konserve ja kiirtoitu. Oli ikka hea küll, aga aega läheb muidugi rohkem. Mitu päeva paigal olles ajapuudust ei ole, seega oli see ettevõtmine täna täiesti kohane.

Ilm on praegu tervel Prantsusmaal täitsa raisus, ainult päris Vahemere ääres on päike ja soe. Igal pool mujal on vihmane ja juulikuu kohta eriliselt jahe. Aga nagu öeldud: rännumees ei virise ja ei ole pettunud.

Neljapäev, 5. juuli 2012

Ka täna läks lõuna paiku ilm ilusaks. Saime veel rannas peesitada ja ookeanilainetes hüpata. Tohutult tore oli vaadata nende inimeste nägusid, kes seal vees seistes õhinal suuri laineid ootasid, et ennast õigel ajal jalgadega põhjast lahti tõugata ja üle laine hüpata. Vanadel hallipäistel meestel oli täiesti poisikeselik rõõmus nägu peas.

Vetelpäästel on siin pidevalt käed-jalad tööd täis. Seda küll mitte päästmise mõttes, vaid oma varustust edasi-tagasi tassides. Tõusu ja mõõna ajal on veepiir mitmekümne meetri võrra erinevas kohas. Selleks, et olla lippudega tähistatud paarikümne meetri laiusel valvataval osal pidevalt veepiiril, peavad nad iga natukese aja tagant oma lippusid, valvetorni ja pääste-lainelauda merele lähemale või siis jälle vee eest ära tassima.

Õhtul söögivalmistamise ajal oli tuli meile esimene tõsisem vihmasadu kaela. Kohe peale lühikest sadu tuli jälle päike välja ja joonistas taevasse rammusa vikerkaare. Nüüd on meist veel paar vihmasagarat üle käinud, aga praegu ei saja. Tundub, et saame teha jalutuskäigu mere ääres.

Reede, 6. juuli 2012

Hommikul ärkasime jälle vihmakrabina peale, kuid meil vedas – kui oli aeg telki kokku pakkima hakata, oli täiesti kuiv ja ilus ilm.

Pakkisime asjad autosse ja suundusime tagasi Bretagne poole. Suvitamine on selleks korraks lõppenud ja aeg on jätkata Bretagne’ga tutvumist, mis esmaspäeval vihma tõttu pooleli jäi.

Sõitsime 230 km ja jõudsime Nantes’i linna. Seda nime mäletan ma varasest lapsepõlvest, sest ühe seemnepaki peale oli kirjutatud „Porgand Nantes“. Porgandeid me siin täna ei näinud, kuid tubli agraarpiirkonnaga paistab tegu olevat küll. Nägime tee ääres maisi- ja viljapõlde, lehmi ja hobuseid, ning kuulutusi melonite, aedviljade, juustu ja muude talukaupade müügi kohta otse tootjalt.

Praegu poolemiljonilise elanike arvuga sadamalinn Nantes on olnud Bretagne hertsogiriigi pealinnaks, rivaalitsedes selle au osas Rennes’iga. 13. sajandil alustati siin hertsogi kindlus-lossi ehitamist, mis on tänapäevaks hoolikalt renoveeritud ja siin asub Loire suudmepiirkonna ajaloo muuseum.

Selles lossis on sündinud ja elanud Bretagne hertsoginna Anne, kes abiellus Prantsuse kuninga Charles VIII, kuid jäi endiselt sõltumatu Bretagne hertsoginnaks. Kui Charles VIII ootamatult suri, tuli Anne tagasi Nantes’i. Aasta hiljem abiellus ta järgmise Prantsuse kuninga Louis XII-ga. Bretagne jäi ikka sõltumatuks. 1514. aastal suri Anne. Tema tütar Claude abiellus tulevase Prantsuse kuninga Francois I-ga. Kuninga pealekäimisel nõustus Claude sellega, et nende lapsest saab sellise Prantsusmaa kuningas, mille koosseisu kuulub ka Bretagne. Augustis 1532 kirjutati Vannes’i linnas Bretagne hertsogiriigi ja Prantsuse kuningriigi igavese liidu lepingule. Paljud bretoonid on tänaseni arvamusel, et nad peaksid taastama oma riigi.

Mereäärse linnana on laevaehitus ja meresõit olnud sajandeid oluliseks tegevusvaldkonnaks. Väga huvitav oli teada saada, et siin aeti väga tulusat äri hüüdnimega sugar and ebony. Ilusa nime taga on kole äri – Nantes’st purjetati Aafrikasse Guinea rannikule, osteti odavalt sadu neegreid, laaditi nad laeva nagu kilud konservikarpi ja seilati Antillidele. Seal müüdi neegrid maha ja osteti roosuhkrut, mis siin Nantes’is rafineeriti ja valmis suhkur rändas mööda Loire’i sisemaa poole. Sedasorti äri olevat toonud 200% tulu ja paljud laevaomanikud said niiviisi väga rikasteks meesteks. Nantes’i kesklinnas on terve kvartal suuri ilusaid elumaju, mis on tulusa orja- ja suhkruäri tunnistajateks.

Keset linna kõrgub kaunis värviline torn, mida kaunistavad initsiaalid LU.

1846. aastal alustas abielupaar Lefevre-Utile oma esimese pagariäriga. Aastatega äri laienes ja 1895. aastal ehitati uhke torniga küpsisevabrik. Nende tuntuim toode on LU Petit Beurre ehk väike võiküpsis, mis on olnud edukas müügiartikkel juba üle 100 aasta. LU küpsiseid on müügil ka meie toidupoodides. Praeguseks on tehas kolinud suurematesse ruumidesse, kuid nanteslastele armas torn säilitati eelkõige linnakodanike algatusel ja ruumid on kasutusel kultuuriürituste läbiviimisel.

Vanalinna kitsad tänavad olid õhtul kella 6-7 paiku tihedalt täis tänavakohvikuid. Tundus, et on reedeõhtuse dringi aeg, sest enamasti joodi õlut või roosat veini. Kohvikuid oli tõesti palju, neis kõigis oli palju rahvast ja mõnus melu. Restorani L’Entrecote ukse taga oli aga pikk järjekord. Tundub, et tegemist on eriti populaarse söögikohaga.

Sõitsime Nantes’st 80 km kaugusele ja oleme kämpingus, mis asub järjekordselt ilusa pika liivaranna ääres. Mida aga pole, on rannailm.

Laupäev, 7. juuli 2012

Rannailma polnud ka hommikul, kuid inimene harjub kõigega. Nüüd tundub juba pilvine ja jahe ilm ka päris hea, peaasi kui ei saja.

Eile külastatud sadamalinn Nantes on tihedalt seotud täna külastatava sadamalinna St-Nazairega. 19. sajandi keskpaigas seilasid Atlandil juba nii suured laevad, et mööda madalat Loire jõge ei saanud nad enam Nantes’i sadamasse sõita. St-Nazaire asub otse Loire laias suudmes ja nii otsustatigi suurte laevade sadam siia üle tuua. Umbes 800 elanikuga kalurikülast sai mõnekümne aasta jooksul 30 000 elanikuga sadamalinn, kuhu rajati lisaks sadamabasseinidele ka laevaehitustehased hiigelsuurte ookeaniaurikute valmistamiseks.

II maailmasõja ajal ehitasid sakslased siia hiiglasliku allveelaevabaasi, betoonist ehitise mõõtudega 300 x 125 meetrit, mis võis oma 14 värava kaudu võtta vastu kuni 20 allveelaeva. Kuigi linna pommitati ja palju maju purunes, jäi allveelaevabaas terveks ja prantslased kasutasid seda 1990-ndate lõpuni oma sõjalaevastiku arendamiseks. Linn on üritanud seda kummituslikku betoonpunkrit kasutusele võtta. Sinna on rajatud kruiisilaeva teemapark, kus külastaja leiab end otsekui luksusliku laeva pardalt ja saab ettekujutuse kõigist sellise laeva ruumidest.

Meie jalutasime üles punkri katusele ja vaatasime lisaks linnavaadetele ka kahte kruiisilaeva, mis siin parajasti ehitamisel on.

Järgmisena külastasime allveelaeva nimega Espadon, mis valmis Le Havre’s 1957. aastal. Audiogiidi abil saime väga hea ettekujutuse elust allveelaeva pardal, kus pole ühtki sentimeetrit ülearust ruumi ja üle 60 mehe peavad mitmeid kuid pead-jalad koos elama, nagu see oli siis, kui see laev tegi retke põhjapoolusele. Arusaamatuks jäi küll see, kuidas selliseid laevu konstrueeritakse; see tundus nii uskumatult keeruline süsteem olevat.

Allveelaevast väljudes selgus, et jälle on vihma sadama hakanud. Põikasime ühte sadamakõrtsi, kus paistis palju kohalikku rahvast olevat, ja tellisime Moules frites (rannakarbid friikartulitega) ja selle kõrvale väikese pudeli  Muscadet’ veini. Rannakarbid söödud ja näpud üle lakutud, alustasime sõitu Vannes’i linna poole. Linna servas oli suur kaubanduskeskus, kus kulus tunnike shoppamisele. Sealt väljudes sadas jälle paksu vihma. Vannes jäigi täna vaatamata, tulime ära kämpingusse, kus, ime küll, ei sajagi vihma.

Pühapäev, 8. juuli 2012.

Tänane kämping oli väike ja hästi mõnus. Tundus, et seda peab üks vanem mees, sest kedagi teist ei olnud toimetamas näha. Kämpingu pesu- ja tualettruumide kujundus oli nii väljast kui seest väga maitsekas ja ruumid olid hästi puhtad. Arvatavasti ilma tõttu oli kämping üsna tühi. Lisaks muudele headele asjadele oli see ka üks odavamaid meie reisil.

Vannes’i linn on Morbihani piirkonna keskus. Morbihan on ainus Prantsusmaa maakond, mille nimi ei ole prantsusekeelne. Bretooni keeles tähendab see sõna „väike meri“, pidades silmas Morbihani lahte , mille ümber see maakond paikneb.

Vannes’i linn on väga pika ajalooga. Veneetide ajal umbes 2000 aastat tagasi kandis ta nime Darioritum. 9. sajandil elas siin vapper kodanik nimega Nominoё, kes tänu Karl Suure poja Ludwig Vaga (Louis I) toetusele sai Bretagne hertsogiks ja rajas ühtse riigi. Mõnda aega on Vannes olnud ka Bretagne pealinnaks. Tänapäeval on ta kiiresti arenev ülikoolilinn ja Morbihani piirkonna administratiivne keskus.

Vannes’i vanalinna ümbritseb ühest küljest keskajast säilinud linnamüür mitme väravaga. Meie sisenesime vanalinna jahisadama kõrval asuva Gambetta väljaku poolt St-Vincenti värava kaudu. Üsna varsti sattusime kohalikku turuhoonesse. Prantsuse turgudel on eriline võlu. Turult oma igapäevase toidukraami ostmiseta ei kujuta tõeline prantslane oma päeva ette. Kala- ja lihalettide ees olid järjekorrad, sest oli pühapäeva hommikupoolik ja inimestel oli aega, mida kulutada toiduvalmistamisele. Meie nuumasime oma pilku ilusate väljapanekute ja meile tundmatute mereandide ning pool- ja valmistoodete vaatamisega.

Peale klaasikest õlut ühel väikesel platsil sooja päikese käes, tegime tiiru vanalinna kitsastel tänavatel, mille ääres on säilinud elumaju 15.-16. sajandist. Üldiselt on Vannes’i vanalinn täiesti toimiv elukeskkond, kuid kõige vanemate majade akendel ei olnud küll kardinaid ees.

Vannes’ist edasi sõites olid järgmiseks „atraktsiooniks“ kuulsad Carnaci megaliidid. Need on aastatuhandeid vanad graniitkivid, mis siiani teadmata põhjusel on seatud üle künkliku maastiku pikkadesse sirgetesse ridadesse. Teadlased ei ole veel suutnud püstitada vettpidavat hüpoteesi selle kohta, mis võis olla selliste rajatiste eesmärk.

Sattusime esimesena Kermario menhirite juurde. Siin on kümnes reas umbes 1000 kivi. Vahepeal tegime peatuse ühes pizzerias, et proovida ära Britannia galetid – õhukesed tatrajahust tehtud pannkoogid soolase täidisega.

Veidi edasi sõites oli võimalus vaadata järgmist, Meneci kivipõldu. Kuna ilm oli ilus, otsustasime jätta vanad kivid sinnapaika ja sõita Quiberoni poolsaare tippu, et nautida sealseid vaateid merele ja saartele. Poolsaare tipust tagasi sõitsime mööda Cote Sauvage (metsik rannik) äärset teed ja tegime mitu peatust, et vaadata kõrget mustadest kaljudest moodustunud rannikut ja valgete harjadega laineid merel.

Nüüd oleme kämpingus juba järgmises, Lõuna-Finistere maakonnas.

Esmaspäev, 9. juuli 2012

Lõuna-Finistere on „tavalisel suvel“ nii pehme kliimaga, et siin kasvavad samasugused taimed nagu Vahemere ääres. Kuna kliima on niiskem, on taimed lopsakad ja elujõulised. Seetõttu näeme siin ringi sõites väga palju värvilisi lillepeenraid ja minu imetluse objekte – mitmevärvilisi hortensiapõõsaid. Mõni neist on olnud sõna otseses mõttes nii õisi täis, et rohelisi lehti pole nähagi.

Kõigest mõne kilomeetri kaugusel meie ööbimiskohast asus linnake Pont-Aven. Kunagine kaluriküla ja sadamalinn, mille kohta öeldi väikese huumoriga „linn, kus on 14 veskit ja 15 elumaja“,  sai 19. sajandi lõpus  kuulsaks tänu Paul Gauguinile ja teistele maalikunstnikele, kes avastasid siinse imepärase valguse ja kaunid vaated, mida maalida. Linnakeses on praegugi palju maaligaleriisid ja mitmes kohas oli reklaamiks või dekoratsiooniks kasutatud Paul Gauguini maale.

Kesklinnas sattusime päris juhuslikult tõelisesse paradiisiaeda. Aveni jõgi lookleb läbi linna ja sellele oli sildadega kujundatud imekaunis promenaad, mida ääristasid puud, lillepeenrad ja lillekastid.

Järgmisena sõitsime jälle mõnikümmend kilomeetrit edasi Concarneau linna. Müüriga piiratud kindluslinnal on rohkem kui 1000-aastane ajalugu. Lisaks turiste ligitõmbavale vanalinnale on tegemist Prantsusmaa suuruselt kolmanda kalasadamaga. Kindlusemüürilt vaatasime suurt kalaterminali hoonet, kus toimuvad värske kala oksjonid. Esimene kalakonserve valmistav vabrik avati siin 1851. aastal ja 50 aastat hiljem oli neid juba umbes 30. Sardiinivarude vähenemine andis kohalikele elanikele ränga hoobi, kuid muutuvate oludega tuli kohaneda ja sadam, kalapüük ning konservitööstus on endiselt heal järjel.

Jalutasime Concarneau kindlusemüüril, istusime ühes kohvikus ja maitsesime kohalikku õlut nimega Tri Martolod, mille sordid on blonde, blanche, russo ja brune. Meie valisime blonde, mis oli üsna traditsiooniline hele õlu, ja russo, mis oli keskmiselt tume õlu. Hästi maitsesid mõlemad.

Edasi viis meie tee Lõuna-Finistere administratiivkeskusesse ja väidetavalt ehedat bretooni vaimu kandvasse Quimperisse. Bretooni keeles on linna nimi Kemper. Nagu ikka, ääristasid kitsaid keskaegseid tänavaid ja väljakuid imeilusad vahvärk – majakesed, kus puitsõrestiku detailid (postid, diagonaalid ja rõhtvööd) on nähtaval ja sõrestikuvahelist osa katab krohvi- või laudisekiht.

Üle hulga aja sattusime jälle ühte katedraali, mis oli tõeliselt suur ja ilus. Kõik Saint-Corentini katedraali  aknad olid kaunistatud väga ilusate värviliste vitraažidega ja kirikus oli mitmeid skulptuure ja sarkofaage. Istusime veidikeseks maha, et imetleda kõrget ja värvilist pealöövi, kui orelimängija otsustas mõningaid lugusid harjutada. See oli lihtsalt vapustav! See oli nagu kingitus, et me sattusime just sel ajal selles kohas olema.

Enne kämpingusse minekut tegime veel tiiru siinsamas 4 kilomeetri kaugusel kõrguva d’Eckmühli majaka juurde. See on ehitatud 1897. aastal kohalikust bretooni graniidist. Majaka kõrval seisab ilus valge semafor.

Kämping asub jälle mere kaldal. Ilm on ikka nagu meil Eestis kehval suvel. Päeval oli 19-20 kraadi sooja, õhtul veidi vähem. Ikka peavad soojad riided seljas olema ja õhtu lõpuks tuleb laud ja toolid telki kolida.

Teisipäev, 10. juuli 2012

Tänane hommik lubas arvata, et tuleb ehk veidi parem ilm, kuigi hommikupoole ööd oli veidi vihma sadanud. Peale hommikusi toimetusi asusime teele Pointe du Razi poole, mis on Lõuna-Finistere kõige läänepoolsem tipp ja reisijuhi kirjeldustes oli kasutatud sõnu „metsik“, „majesteetlik“, „dramaatiline“  ja „suurepärane“. Meele tegi mõruks teel alanud vihm, mis loomulikult rikub oluliselt vaateid merele ja kaugusest paistvatele saartele. Poolsaare tippu jõudes leidsime eest suure autosid täis parkla, mille eest küsiti 6 eurot nn parkimistasu. Tegelikult oli see siiski pilet ilusa vaate vaatamiseks. Ilmaga meil jälle vedas. Kulutasime umbes poolt tundi suveniiripoodide sortimendiga tutvumiseks. Selle ajaga läks sadu üle ja saime täitsa normaalse ilmaga poolsaare tippu jalutada. Vaated olid päris hästi vastavuses reisijuhis kasutatud epiteetidega. Kõrge kaljune rannik, üksikud mustad kaljurahnud vees, majakas veidi eemal väikese saare peal, purjekad ja kalapaadid – ilus!

Poolsaarel on veel teinegi tipp, Pointe du Van, aga kuna see nii „dramaatiline“ ei ole, siis jätsime selle vaatamata.

Edasi sõitsime Locronani linna. Lugesin selle kohta raamatust, et alates 15. sajandist hakkas siin jõudsalt arenema kangatööstus. Linn oli tuntud purjeriide valmistajana, varustades sellega tervet Euroopat. Tänu sellele said kaupmehed jõukaks ja ehitasid endale kesklinna suuri kivimaju. Selles linnas ei näinud me ühtki vahvärk-maja, nagu neid teistes linnades olime näinud. Kohalikust hallist graniidist majad ümber kiriku ja kaevuga keskväljaku on olnud tänuväärseks võtteplatsiks mitmetele filmirežissööridele. Näiteks on siin võetud üles stseene filmist  D’Urbervillide Tess.

Siinne 15.-16. sajandist pärinev kirik tundus tõeliselt iidne olevat. Üllatav oli näha nii palju värvilisi skulptuure lisaks värvilistele vimplitele, mida kantakse usupühade rongkäikudes, värvilisele kantslile ja muidugi värvilistele aknavitraažidele. See kirik ei tundunud üldse kõle ja võib arvata, et kohalikele lausa meeldis siin aeg-ajalt kokku saada.

Mõnikümmend kilomeetrit edasi ootas meid ees Finistere kõrgeim mäetipp Menez-Hom. Mustade Mägede (Montagnes Noires) lääneservas asuv mägi on kõrguselt võrreldav meie Munamäega (Menez-Hom on 330 meetrit üle merepinna), kuid arvestades seda, et ta asubki kohe mere kõrval, on tema suhteline kõrgus päris suur ja tipust avaneb suurepärane vaade kogu ümbrusele. Võib vaid oletada, kui tore on seal jalutada ja kaugusesse vaadata sooja, vaikse ja selge ilmaga. Meil oli +15 ja vinge tuul, seetõttu liikusid jalad päris kärmelt ja mulje ei jäänud nii ere, kui reisijuhi kirjelduse põhjal võiks oodata.

Viimaseks sihtkohaks enne kämpingusse jäämist oli Crozoni poolsaare üks tippudest Pointe des Espagnols ehk hispaanlaste tipp. 1594. aastal vallutasid hispaanlased selle tipu ja ehitasid sinna oma kindluse. Kaua nad seda kaitsta ei suutnud ja nende kindlusest pole enam jälgegi. Hiljem on prantslased ise rajanud siia erinevaid kaitserajatisi, millest nüüdseks on säilinud taimestiku alla mattunud müürijäänused.

Lausa üllatav oli vaadata üle lahe Bresti sadamat. Me oleme sellest linnast vaid paari kilomeetri kaugusel, kuid mööda maanteed sõidame sinna homme ligi 100 kilomeetrit. Brest on väga suur sadamalinn, mille muulid tundusid olevat kilomeetrite pikkused. Mööda lahte käis usin laevaliiklus.

Tänane kämping on päris omamoodi. Kõigepealt oli teda raske leida, sest navi jaoks neid teid ei eksisteerinud. Kohale jõudes leidsime vastuvõtust vanaproua, kes palus meil kõigepealt endale telkimiskoht valida (prantsuse keeles muidugi). Pindalalt päris suur kämping oli peaaegu tühi. Nelja suure muruplatsi peale kokku oli 6 komplekti ööbijaid. Paberimajandusega tegelev vana ja karguga ringiliikuv proua näis pärinevat üle-eelmisest sajandist. Lisaks sellele, et siin pole arvutit, ei kasutanud ta ka kalkulaatorit, vaid kribis paberi peal arvutada nii summasid kui korrutamisi. Telefon oli iidvana, numbrikettaga. Kõik see kokku tundus natuke sürr. Valisime endale platsi pesumaja naabrusesse, kuigi oleks olnud võimalus telkida ka vaatega merele.

Külma tõttu tuli täna jälle laud ja toolid telgi alla kolida. Autokülmakapiga on see-eest lihtne. Selle asemel, et teda elektriga jahutada, tuleb lihtsalt uks lahti teha ja külm sisse lasta.

Kolmapäev, 11. juuli 2012

Vaatamata kummalisele algusele oli selles kämpingus täitsa tore olla, sest suur pesu- ja WC-de maja oli praktiliselt meie ainukasutuses. Öösel sadas ja hommik oli ilus. See, et hommikul ei sadanud, oli just täna väga oluline, sest meil oli vaja üle vaadata veel mõned Crozoni poolsaare tipud, millest peaksid avanema 2- ja 3-tärni-vaated.

Pointe de Pen-Hir on kaljune maanina, mis tõuseb 63 meetri kõrgusele merepinnast. Maanina lähedal on reas mitu kaljunukki, mida ilmselt oma asetuse tõttu nimetatakse Tas de Pois (hunnik herneid). Vaade ookeanile oli tõesti suurepärane ja võib täitsa edukalt ette kujutada, kui ilus on siin vaadata päikeseloojangut soojal ja sumedal suveõhtul. Väidetavalt (ja rannaäärsete kämpingute rohkusest kinnitust saades) peaks siinkandis aeg-ajalt sooja suve siiski esinema.

Enne Bresti poole teele asumist põikasime veel Pointe de Dinani maaninale, mis minule meeldis neist kõige rohkem. Esiteks oli ilm kõige ilusam. Teiseks oli maapind kaetud lilla- ja kollasekirju lillevaibaga. Kolmandaks olid siit väga hästi näha eelmise maanina „herned“ ja neljandaks oli siin vahva looduslik sild, mis viis kaljunuki peale, mida selle kuju pärast nimetatakse Dinani lossiks.

Tund sõitu ja olimegi Bresti Okeanopolise suures parklas. Üle nelja tunni kulus nelja ekspositsiooni vaatamiseks. Esimesena tutvusime keskmise temperatuuriga vetega, kus eksponeeritakse kalu ja taimi, kes elavad Bretagne ümbruses. Järgmisena vaatasime elu arktilistes vetes. Väga lahe oli vaadata väikesi pingviine hüppamas kaldalt vette ja veest kaldale ning kaldal seismas ja patseerimas, tiivad laiali, nagu oleks neil väga palav ja nad jahutaksid niimoodi oma tiiva-aluseid. Lõputult võis vaadata hallhüljeste veemõnusid. Sattusime nägema nende toitmist ja selgus, et tegemist on väga taltsate ja koolitatud loomadega. Kalade saamiseks tegid nad kõike, mida talitaja käskis, näiteks lamasid vagusi, nina vastu rohelist palli, hüppasid vette ja ajasid ninaga ringi punast palli, ronisid veest kaldale ja andsid käppa või õigemini loiba. Kogu toitmise ajal hoidsid hülged pead veest väljas, et jälgida ja püüda aru saada talitaja korraldustest.

Kõige värviküllasem oli muidugi troopiliste kalade osakond. Neid vaadates ei jõua kuidagi ära imestada, kust küll Looja oma inspiratsiooni hankis ja kas ta üleüldse kaine oli, kui see kalade loomine käis.

Neljandas väljapanekus oli juttu süvavete uuringutest, mis on andnud palju üllatavat informatsiooni elust mitme kilomeetri sügavusel ookeanis. Näiteks vihtuimne kala nimega latimeeria pakub teadlastele väga suurt huvi, kuna ta paistab olevat vahelüli kalade ja kahepaiksete vahel.

Täna oleme kämpingus üsna Bresti külje all. Nüüd võib öelda, et oleme käinud mõlemas Brestis. Valgevenes on nimelt samanimeline linn, kus me olime 36 aastat tagasi.

Neljapäev, 12. juuli 2012

Nagu ikka – öösel sadas ja hommikul ka veel tibutas vihma.

Nüüd oleme me jälle tagasi Põhja-Finistere maakonnas, kus meil on veel üle vaatamata siinse piirkonna haruldused – suured ja uhked kirikuaiad 16. ja 17. sajandist. Edukas linakasvatuspiirkonnas elavad jõukad linakaupmehed otsustasid oma rikkust kasutada suurte religioossete komplekside rajamiseks, mis reeglina koosnevad kirikust, seda ümbritsevast müürist, milles on triumfikaarega sissepääs, kiriku ees asuvast skulptuurigrupist, mis kujutab Kristuse Kolgata teed, kiriku taga olevast surnuaiast ja kiriku kõrval asuvast luukambrist. Sinna maeti ümber vanemate kadunukeste luud, kui uutele tulijatele oli vaja ruumi teha.

Meie vaatasime kolme kirikuaeda, mis asuvad üpris lähestikku. Reisijuhist lugesin, et kohalikke rikkurite vahel oli väike võistlus ka, milline küla endale kõige uhkema kompleksi suudab ja oskab teha. Religioosset aspekti kõrvale jättes oli selline ettevõtmine väga oluline kunstnikele töö ja leiva kindlustamiseks. Kiviraidurid, puunikerdajad ja maalikunstnikud said tööd, orelid osteti parimate meistrite käest ja sisekujunduse tegemisel kasutati selle ala meistrite abi. Vaatamata sellele, et piiblitemaatika on meile endiselt üsna tundmatu, kulus meil mitu tundi, et vaadata üle Lampaul-Guimiliau,  Guimiliau ja Saint-Thegonneci kirikuaiad.

Lugesin Põhja-Finistere kohta, et siin on ka tänapäeval ettevõtlikud ärimehed. 1960-ndatel võeti siin kõvasti metsa maha, et teha ruumi artišoki- ja lillkapsapõldudele. Nende köögiviljadega varustatakse tervet Prantsusmaad ja poolt Euroopat.

Keskpäevaks oli meie sellesuvine programm ammendatud ja asusime tagasiteele. Lootsime väga, et vilets ilm on ainult Britannias ja umbes 700 km kaugusel Amiensi lähistel on ilma parem. Uskumatu, aga tõsi – sadas terve päeva ja temperatuur oli ja jäi +15 kraadi peale. Jaanuarikuu keskmine temperatuur on siin +8, nii et tiba soojem ikka oli. Paksu vihma käes oli päris raske sõita ja ühes  teede hargnemise kohas jäi tähele panemata, et tuleb keerata paremale. Parasjagu toimus veel möödasõit vett üleskeerutavast veoautost. Sattusime vale kiirtee peale ja esimene võimalus tagasi keerata oli alles 10 kilomeetri pärast. Tegijal juhtub!

Reede, 13. juuli 2012

Tiheda vihmasaju all panime eile õhtul telgi üles Peronne väikelinna munitsipaalkämpingus, mis asus keset linna tiigi kaldal. Õhtusööki tegime ja sõime telgis ja sättisime end varsti magama, sest ees on pikad sõidupäevad. Öösel ladistas sadada ja ega hommikki palju targem polnud. Ostsime ühest kiirteelähedasest Lidlist veidi toidukraami teele kaasa.

Viimased 100 km Prantsusmaal olid piirkonnas, kus kiirtee lähedal oli palju väikesi külasid. Päris üllatav oli näha, et iga mõnesaja elanikuga külakese keskel kõrgus kirikutorn. Aga nagu me eelmisel aastal Auvergnes ühe kiriku rajamise kohta lugesime, olid ümberkaudsed inimesed sellest väga huvitatud, sest siis oli koht ja põhjus, kuhu pühapäeva hommikul kokku tulla. Pärast läksid mehed kõrtsi ja naised turule uudiseid vahetama. See oli hea vaheldus peale rasket ja üksluist töönädalat. Telekat ja internetti neil vaesekestel ju polnud.

Ilmselt oli reedene päev (ja muidugi ka 13. kuupäev) põhjuseks, et Saksa kiirteedel oli tavatult palju ummikuid. Pidime varem planeeritud ööbimiskohta  muutma, et mõistlikul ajal kämpingusse jõuda. Seddineri järve ääres asuv kämpingus oli õnneks vastuvõtt veel avatud. Vanem härra, selline füüreri olekuga, rääkis meiega ainult saksa keeles. Vabandasin, et koolis õpitu on kahjuks üsna ununenud. Minu püüdlikkus paistis talle siiski meeldivat, sest kui ta meile koha kätte näitas, et „telgi panete siia ja auto panete parklasse“, siis õnnestus meil siiski saada luba auto telgi kõrvale jätta.

Laupäev, 14. juuli 2012

Eilne õhtu oli mõnus ja soe, aga öösel hakkas muidugi sadama. Õnneks oli hommikul vihmal väike vaheaeg. Käisime järves ujumas, sest dušš oli tasuline ja ilma žetoonita ei tulnud sealt isegi mitte külma vett. Otsustasime, et ei hakka füürerit tülitama ja värskendame ennast hoopis järveveega. Väga mõnus oli! Hommikusöögi kõrvale kuulasime käo kukkumist. Just siis, kui telgi kokku saime, hakkas jälle sadama.

Poola on kiirteede rajamisega päris kaugele jõudnud. Piirist 150 km Poznanini möödusid väga kiiresti. Tegelikult olekski kõige mõistlikum sõita sealt edasi mööda Gdanski kiirteed kuni Grudziadzini ja sealt pöörata Olsztyni poole. Meie tahtsime Torunis poes käia ja sattusime linnas mitmesse ummikusse. Seejärel sõitsime navi juhatusel kiirteele, mida minu map&guide  2008. aasta versioonis veel ei ole. Millegipärast käskis navi meil varsti kiirteelt maha pöörata ja siis sõitsime mitukümmend kilomeetrit mööda põlluvaheteid. Ju siis oli see variant veidi lühem ja ilmselt ei oska navi vahet teha väikeste  ja väga väikeste teede vahel. Raiskasime Toruni ummikute ja sellele järgneva tiirutamise peale hulga aega.

Masuuria järvede piirkonnas on palju kämpinguid. Valisime välja ühe hästi väikese, kuid kohale jõudes polnud seal kämpingust jälgegi. Sõitsime 9 km mööda järve kallast edasi. Siin paistab olevat väga populaarne ja suure tulevikuga piirkond, sest järve kallas oli suurteks kruntideks välja mõõdetud, piirdeaiad ümber ja osadel neist ka suured häärberid ehitusjärgus või valmis. Mikolajki linna servas oli tõeliselt suur hotell. Parklas seisvate autode ja busside hulga järgi otsustades oli hotellis palju suvitajaid.

Kämping Wagabunda oli õnneks täitsa olemas ja üsna tihedalt asustatud. Krediitkaardiga tasuda ei saanud ja sellepärast pidime tegema väikese sõidu kesklinna sularahaautomaati otsima. Tänu sellele nägime suvituslinna peaväljaku melu ja väikest orkestrit mängimas.

Tänane hommikupoolik oli Poolas väga soe. Lõunast läks pilve ja hakkas sadama. Ka õhtul kämpingus saime veidi vihma ja sooja oli 18 kraadi. Kolm nädalat tagasi oli Varssavis väga soe ja mõnus õhtu. Minu võllanali, et see ongi kõige soojem õhtu ja edaspidi läheb ainult hullemaks, osutus prohvetlikuks ennustuseks. Välja arvatud mõned päevad rannapuhkust Montalivetis, olid kõik ülejäänud päevad üsna jahedad. Päris tavaline see Britanniale ei ole, ilmselt on seal nagu praegu Eestiski keskmisest jahedam ja vihmasem suvi.

Pühapäev, 15. juuli 2012. a.

Täna ärkasime juba kell 7, et õhtul normaalsel ajal koju jõuda. Mikolajkist Suvalkisse sõitsime mööda pisikesi teid, mis olid küll kitsad ja käänulised, kuid enamasti tühjad ja saime ka neid mööda pärus kiiresti edasi.

Leedus tegime taas peatuse 19. kilomeetri söögikohas, et süüa ja veidi jalgu sirutada.

Kella 8 paiku õhtul olime jälle tagasi oma armsas kodus. Meid ootasid siin mamma, Maarja ja Liisu, koduloomadest rääkimata. Kolme nädalaga oli aed pisut „võssa kasvanud“ . Homme algab jälle töö ja ka kodus ja aias tuleb jälle käed külge panna, et kõik „kontrolli all“ oleks.

Meie sellesuvine puhkus oli vaatamata kehvapoolsele ilmale väga lahe. Bretagne on ilus maa. Ookean, karm kliima, maalilised rannad ja tihe side meresõidu ja kalapüügiga on peamised märksõnad, mis sellest suvest meelde jäävad.

Kuna mitu viimast suvepuhkust on vaatamata ülemaailmsele kliima soojenemisele möödunud tavapäratult jaheda ja vihmase ilma küüsis, on meie praegune plaan sõita järgmisel suvel Lõuna-Itaaliasse. Selles piirkonnas oleks jahe ja vihmane ilm küll väga ebatõenäoline. Lisaks sellele peame arvestama  piduliku sündmusega 13. juulil 2013, peame siis oma reisilt tagasi olema, et olla tunnistajaks kahe noore inimese abielu sõlmimisele.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s