Apuulia 2013

Neljapäev, 20. juuni 2013

Täna on see kauaoodatud päev! Asjad autosse ja Euroopasse!

Üheteistkümnendat korda kahekesi Euroopasse reisimist alustasime seekord neljapäeva hommikul. Sel aastal peame me tagasi olema hiljemalt 12. juuli õhtuks, sest 13. juulil on Keiti pulmad.

Üle mitme aasta algas meie teekond läbi Valga. Püüdsime kohaneda navi ja map&guide kasutamisega (map&guide on navigatsiooniprogramm läpakas, mis on ühendatud GPSiga), kuigi läbi Läti ja Leedu sõitmine erilist navigeerimist ei vaja. Arvutiekraanil auto asukohta tähistava noole liikumine annab siiski hea ülevaate sellest, kui palju maad on juba läbitud ja kui palju on veel ees.

Lätis nägime tee ääres päris suuri alasid, mille on vallutanud sosnovski karuputk. Eestis tehti selle võõrtaime tõrjumiseks väga intensiivset tööd, mille tulemusena on neid hirmuäratavaid taimi üsna harva meie maanteede ääres näha. Tundub, et lätlased pole suutnud probleemi lahendada.

19 kilomeetrit peale Leedu piiri oli jälle paras aeg külastada traditsioonilist söögikohta. Selle asukoht Eesti ja Poola vahel on nii soodne, et paljud autod ja reisibussid just seal oma söögipausi teevad. Eks see on ka põhjuseks, miks omanikud tõstavad pigem hinda kui toidu kvaliteeti. Aga võib-olla meile lihtsalt tundub, et „vanasti oli parem“.

Pilt

17.45 sõitsime üle Poola piiri. Ilm oli päris soojaks läinud. Varssavis ööbisime nagu ikka kämpingus WOK. Peale ohtrat sääsetõrjevahendi kasutamist oli päris mõnus esimese puhkusepäeva sooja õhtut nautida.

Reede, 21. juuni 2013

Asusime teele kell 9. Tunnine ajavahe Eestiga andis natuke tunda –  uni läks ära tavalisel ajal, kuigi kell näitas tund vähem.

Varssavist suundusime Katowice poole, et siis läbi Tšehhi Austriasse sõita.

Tšehhi tasuline kiirtee oli omapärane nähtus. Veidi ebatasased ühenduskohad betoonist teel tekitasid ühtlase „plop-plop-plop“-müratausta.

Olime juba mitu tundi sõitnud ja otsisime kiirtee ääres võimalust kohvi keeta. Paraku pole Tšehhis laudade ja toolidega varustatud parklaid-puhkealasid. Tegime peatuse ühe bensiinijaama juures ja keetsime auto kõrval asfaldil priimuse peal kohvivett. Püstijalu kohvi juues ja võileiba süües imestasime, kui kohutavalt tugev on müra kiirtee kõrval. Ja ometi inimesed elavad nende teede ääres! Meie kohvijoomise koht ei olnudki teega päris samas tasapinnas ja autosid me põõsaste tagant ei näinud, kuid müra oli nii suur, et teineteisega vestlemiseks tuli sõna otseses mõttes karjuda.

Austrias sõitsime esialgu mööda kiirteed, siis pöörasime ilusale Doonau-äärsele väiksemale teele. Kõrget veetaset nähes tuli meelde, et alles hiljuti oli seal üleujutus. Siin-seal nägime liivakottide virnasid ja mudaga kaetud kaldaid.

Kuna tänane kämping asus otse jõe kaldal, hakkas juba enne kohalejõudmist närima kahtlus, kas see peale uputust ikka avatud on. Kohale jõudes nägimegi mudast kämpinguplatsi ja tühje hooneid. Pidime valima teise kämpingu, mis asus 25 km kaugusel ja mitte jõe kaldal.

Pilt

Laupäev, 22. juuni 2013

Kohe hommikul käisime ühes Lidlis toiduvarusid täiendamas. Varasemate aastate kogemustest teadsime, et paljud toidupoed pannakse siinkandis juba laupäeva lõunast kinni ja on ka pühapäeval suletud. Tahtsin Lidlist varuda ka prillipuhastuslappe, mida ma üheski teises poes pole näinud, kuid paraku olid nad siin just otsa saanud.

Bensiin maksis Austrias 1,42 eurot. Kui me siis lõpuks ühte bensiinijaama sisse keerasime, nägime hinda 1,58. Olime nimelt vahepeal märkamatult Saksamaale jõudnud! Otsustasime natuke koonerdada ja Austriasse tagasi sõita, et paak odavamat kütust täis võtta. Saime teada, et ka Austrias on kiirteeäärsetes bensiinijaamades bensiin ca 15 senti kallim kui paar kilomeetrit eemal linnas. Seetõttu keerasime Innsbrucki linna sisse, võtsime kütust ja käisime jälle toidupoes. Eestist ei ostnud me kaasa kaerahelbeid. Nüüd oli tekkinud soov hommikul putru keeta, kuid helveste ostmine polnudki siin niisama lihtne. Tavalisi kaerahelbeid siin ei müüdud. Lõpuks leidsime toote, mille nimi oli umbes „Helveste segu linaseemnetega müsli valmistamiseks“. Võib-olla tõesti seal maal kaerahelvestest putru ei keedeta, aga segu müsli valmistamiseks sobis väga hästi ka pudru keetmiseks.

Ühes kiirteeäärses bensiinijaamas kohvipeatust tehes sattusin juhuslikult vaba Wifi peale. Vaatasin Dolomiitide ilmateadet. Lubati homme hommikupoolikuks ilusat ilma ja alates õhtupoolikust mitmepäevast sadu ja jahedust. Seega otsustasime, et matkame siinkandis ainult ühe päeva.

Pühapäev, 23. juuni 2013

Ööbisime Fae kämpingus Madonna di Campiglio lähedal. Hommik oli ilus, kuigi üsna jahe – kämping asus merepinnast rohkem kui 1000 meetrit kõrgemal.

Sõitsime autoga Madonna di Campigliosse ja ostsime turismiinfost matkaradade kaardi. Teadsime juba enne, et läheme rajale Giro dei 5 Laghi ehk viie järve ring. Olin Tiislerite reisiblogist lugenud, et see on väga ilus matk. Meie üllatuseks ei töötanud tõstuk, mis oleks meie jalavaeva vähendanud. Nüüd pidime esimese pikema ülesmäge rühkimise oma jalakestega tegema, aga ilm oli väga ilus, vaated ümbritsevatele mägedele fantastilised ja jalakesi liigutama me siia ju tulimegi. Tõusime 1731 meetri pealt 2140 meetri kõrgusele ja jõudsime ülemise tõstukipeatuseni. Üsna varsti nägime esimest, imeilusat sinist Ritorto järve.

Pilt

Puhkasime veidi, klõpsutasime pilte ja teekond jätkus üle üsna järsu ja kaljuse mäekuru. Järgmine järv asus kõrgemal ja oli peaaegu üleni jääs. Ka kolmas järv oli suuremas osas jääkaane all ja matkarajal oli paljudes kohtades lumi, millest tuli kallakutel ettevaatlikult üle minna. Mõnel matkajal, kellel olid libeda tallaga jalanõud, paistis üle lume ukerdamisega päris palju tegemist olevat. Meil olid korralikud matkasaapad ja kepid, seega meid hanged palju ei seganud. Probleem tekkis siis, kui tahtsime Serodoli järve äärest kohe seal kõrval asuva Gelato järve äärde minna. Sealkandis oli lund päris palju ja peale seda, kui ma oma põlvpükstega üle põlve lumme vajusin, pöörasime otsa ringi ja olime sunnitud Gelato järve vaatamata jätma. Oli selge, et ka see järv on üleni jääs ja lume all, seega polnud kaotus kuigi suur.

Pilt

Istusime Serodoli järve kõrval ühe putka taha tuulevarju ja tegime söögipausi. Edasi matkates nägime üle mägede lähenemas madalaid tumedaid pilvi ja kiirendasime sammu, et mitte vihma kätte jääda. Ilm oli seal üleval ikka päris külm, käed hakkasid külmetama, kuigi kõik kaasavõetud riided olid seljas.

Matkarada viis mööda väikesest Nero järvest ja siis algas pikk laskumine kaugel allpool asuva rohekas-sinise Nambino järveni. Veel pool tundi läbi metsa mööda tasast maad ja olimegi peale 5-tunnist matka taas auto juures. Tegime palgivirna kõrval kohvi ja sõime veidi.

Pilt

Ilm oli läinud jahedamaks, sooja vaid 15 kraadi ja aeg-ajalt sadas. Umbes tunni pärast, kui olime jõudnud Garda järve põhjatipuni, näitas termomeeter jälle +31 ja päike siras taevas.

Õhtuks jõudsime Bolognasse ja ööbisime suures linnakämpingus.

Esmaspäev, 24. juuni 2013

Kämpingust välja sõites oli meie eesmärk võimalikult ruttu kiirteele saada, et alustada pikka teekonda Lõuna-Itaaliasse. Päris esimesel katsel see ei õnnestunud, sest olime vales sõidureas. Järgmine võimalus kiirteele sõitmiseks oli mitukümmend kilomeetrit edasi. Võtsime vahepeal paagi bensiini täis (1,699 eurot liiter) ja siis kihutasime 600 km mööda kiirteed.

Pisut lähemalt meie tänavusest reisisihist Lõuna-Itaaliast ja Apuuliast (Puglia), mis moodustab saapakujulise Apenniini poolsaare kannuse (Gargano poolsaar) ja kontsa (Salento poolsaar).

8. ja 7. sajandil eKr asustasid siinseid alasid kreeklased, tuues siia oma antiik-kreeka kultuuri. 3. sajandil eKr langes piirkond Rooma riigi võimu alla. Siis madistasid siin germaani hõimud, bütsantslased, vandaalid, saratseenid ja normannid. Ka hispaanlased valitsesid siin üle kolme sajandi. Selle tulemusena on Lõuna-Itaalias säilinud jälgi paljudest erinevatest kultuuridest.

On üldtuntud tõde, et Põhja-Itaalia on töökas ja jõukas, Lõuna-Itaalia vaene, laisk ja korrumpeerunud. Rohkem kehtib see vist varbapoolsemate piirkondade Basilicata ja Calabria kohta. Apuulias asub suur tasandik itaaliakeelse nimega Tavoliere, kus kasvatatakse nii palju teravilja, et seda nimetatakse lausa Itaalia leivakotiks. Samuti kasvab siin lõputult palju oliivipuid ja siinne oliiviõli toodang on suurem kui kogu ülejäänud Itaalia oma kokku. Viinamarjade kasvatamiseks on kliima ja pinnas samuti soodsad. Väidetavalt on viimasel ajal arendatud siinset viinamarjakasvatust ja veinitootmist ning veinide tase on nüüdseks ühtlaselt kõrge. Soe meri ja ilus rannik toovad siia palju turiste. Kõike eelnevat arvesse võttes ei ole küll mingit põhjust arvata, et Apuulia elanikud peaksid vaesed olema. Ja kui nad seda siiski on, peitub põhjus ehk tõesti liiga pikas siesta-pidamises J.

Itaalia saapa kannuse moodustab Gargano poolsaar. See on üsnagi mägine, kohati on mäed rohkem kui kilomeetri kõrgused. Esimese peatuse tegime Peschici linnakeses. See oli esimene neist imeilusatest valgetest linnadest, mis on siinsele piirkonnale iseloomulikud. Kitsad ja käänulised tänavad ongi nimelt selliseks ehitatud, et linna rüüstama kippuvad saratseenid siin ära eksiksid. Kuna linn on väike, siis meil tõelist eksimise ohtu ei olnud, aga vahetevahel jõudsime ikka tupikusse, kus tänav lõppes ära kellegi ukse taga. Peschici kohta oli reisijuhis kirjutatud, et siin on araabia hõngu. Lisaks valgekslubjatud majadele, sinistele ustele ja aknaraamidele tekitasid seda  ümarad kuplikujulised katused. Linn oli tõesti väga armas ja ilus, rääkimata tema maalilisest asukohast kõrgetel heledatel kaldakaljudel türkiissinise mere kaldal.

Pilt

Mõne kilomeetri edasi sõitnud, jäi meie teele Scialmarino rand, mis pidi olema kogu poolsaare kõige ilusam. Ilmselt on nii, et itaallastele meeldivad liivarannad ja eriti meeldivad neile rahvarohked liivarannad. Meile see kisa-kära-sebimine paraku huvi ei pakkunud. Panime auto siiski parklasse, et esimest korda ujumas käia. Paar autot meie omast edasi oli üks Itaalia auto, millel oli tagumise ukse klaas puruks löödud, killud auto kõrval maas. Kohe meenus meie karm kogemus Roomas ja tekkis kerge paanika. Käisime kiiresti kordamööda ujumas ja teine valvas autot. Leidsime, et palju mõnusam on ujumas käia kämpingu rannas, kus ei pea oma varanduse pärast muretsema.

Järgmiseks kaheks ööks olime valinud Baia e Cala kämpingu. Kuna puhkuste tippaeg ei olnud veel alanud, olid kämpingud üsna hõredalt asustatud ja ruumipuudust ei olnud. Panime telgi püsti, otsisime üles, kuidas mere äärde pääseb ja käisime ujumas. Rand oli kiviklibune, aga läks ruttu sügavaks. Kaldad olid kaljused ja paarisaja meetri kaugusel oli merelindudega asustatud saareke. Ja vesi oli soe.

Pilt

Lõunamaal läheb õhtul harjumatult vara pimedaks ja enamasti jääb kämpingutes siis ka kohe vaikseks. Meie kella kümnest veel magama minna ei tahtnud. Istusime laualambi valgel ja mängisime Scrabblet.

Teisipäev, 25. juuni 2013

Hommikune ujumine tehtud ja hommikusöök söödud, sõitsime tagasi Vieste poole. Eile olime sellest linnast üsna lähedalt mööda sõitnud, et 11 km kaugusel asuvasse kämpingusse jõuda. Nüüd oli vaja toidupoes käia ja Viestes ringi vaadata.

Teel tegime mõne peatuse, et vaadata fantastilisi valgeid kaldakaljusid. Ühe koha peal on lained uuristanud kivi sisse avause. Teine, kõrge koonusekujuline kivisammas otse Vieste kõrval, kannab nime Pizzomunno.

Pilt

Kunagi ammu oli sellenimeline noor kalur elanud siin kaldal ja unistanud ühisest tulevikust oma armastatu, kauni neiu Cristaldaga. Sireenid üritasid kalurit ära võrgutada. Kui see neil ei õnnestunud, vedasid raevunud sireenid Cristalda endaga merepõhja. Murtud südamega Pizzomunno seisab siiani kivistunult mere kaldal ja igatseb oma kallimat. Et lugu nii masendav ei oleks, lubab legend, et iga 100 aasta tagant pääseb Cristalda üheks armuööks oma kalli Pizzomunno juurde.

Vieste oli ennelõunasel ajal rahvast täis ja parkimiskohta leida polnud kerge. Lõpuks leidsime ühe parkla, mis asus turu kõrval. Vaatasime turul ringi ja ostsime 5-liitrise plekkpurgi oliiviõliga. Müüja andis õli maitsta, aga ega ma ei oska sellisel moel õli kvaliteeti hinnata. Pigem usun, et oliiviõli mekas ei müüda turul viletsat õli. Ostsime ka nektariine ja aprikoose ning mõned pakid siinsele piirkonnale tüüpilist pastat nimega orecchiette ehk kõrvakesed.

Vanalinnas sattusime kõigepealt malakoloogia muuseumisse. Malakoloogid tegelevad molluskite kodade uurimisega ja muuseumi kolmes saalis olid vaatamiseks välja pandud fantastilised ja eriskummalised teokarbid ja molluskite kojad, mida meredest leitud on.

Vieste on sarnaselt eile külastatud Peschicile valgekslubjatud majadega ja kitsaste tänavate labürindiga linn, mis paikneb kahel poolsaarel. Ühe poolsaare otsas seisab kunagine võimas klooster Chiesa di San Francesco, selle kõrval mere kaldal aga trabucco. Viimane kujutab endast keerulist puitlattidest ja köitest ehitist, mida kasutasid muistsed foiniiklased kalapüügiks. Gargano poolsaarel leidub mitu erineva suurusega trabuccot, mis on just siinsele piirkonnale iseloomulikud.

Pilt

Lõuna paiku viisime oma toidukraami kämpingusse, et sõita edasi San Giovanni Rotondosse. Viestest välja sõites möödusime ühest bensiinijaamast, kuid kuna hind oli päris kõrge ja auto kompuuter lubas olemasoleva bensiiniga veel 38 km sõita, keelitasin Viljarit, et ehk leiame edaspidi mõne soodsama tankla. 10 km hiljem kämpingust sõitma asudes näitas aga auto kompuuter meile, et eeldatav läbisõit on 0 km! Jätkasime siiski sõitu San Giovanni Rotondo poole, sest mõnekümne kilomeetri pärast peaksime jõudma Mattinata linnakesse, kus nii map&guide kui ka navi andmetel peaks olema tankla. Ettenähtud kohas seda siiski polnud! Tuleb tunnistada, et pinge tõusis, sest mägedes üles-alla keerutades on bensiinikulu nagu ta on ja väga tobe oli paari euro kokkuhoidmiseks tühja paagiga teele asuda. Ja see pole mitte esimene kord meil sama reha peale astuda! Niisiis pidime sõitma „mõttetusse linna“ Manfredoniasse ainult selle pärast, et seal on kindlasti tankla. Linna ääres keerasime esimesse bensiinijaama sisse. Hind oli muidugi sama mis Viestes J. Püüdsime aru saada automaattankla itaalikeelsetest juhistest (edutult) ja siis söötsime aparaadile sisse 50-eurose. Masin võttis selle kenasti vastu, mida aga ei tulnud, oli kütus. Ise kenakesti ähmis, läksin ühte kojamehetööd tegevat kohalikku meest appi kutsuma. Mees tuli, kasutas tankimispüstoli ja automaadi suhtes järske ja konkreetseid võtteid ja meie kallis märjuke hakkaski paaki voolama.

Nüüd saime jätkata oma teekonda San Giovanni Rotondo suunas. See linn on tihedalt seotud mehega, keda tuntakse Padre Pio nime all. Sündinud 1887. aastal, sai Francesco Forgiost juba noore mehena kaputsiini munk. Väidetavalt tekkisid tal 1910. aastal, pärast oma esimese missa pidamist, kätele ja jalgadele stigmad ehk ristilöödud Kristuse haavandid, mis ei paranenud kunagi. Teistel inimestel suutis ta ravida raskeid haigusi, ajada välja kurje vaime, ennustada tulevikku ja lugeda mõtteid. Oma eluviisi poolest oli ta vaga ja tagasihoidlik ning seetõttu saavutas rahva hulgas tohutu populaarsuse. Eriti just Lõuna-Itaalias, aga mitte ainult siin, võib väga sageli näha tema fotot või väikest altarit kauplustes, taksodes, elumajade seintel ja väga paljudes muudes kohtades. Padre Pio suri 1968. aastal ja kohe sai tema hauast palverännakute sihtkoht. Seda õhutas veelgi tema pühakuks kuulutamine paavst Johannes Paulus II poolt Vatikanis 2002. aastal.

Nüüdseks on San Giovanni Rotondost saanud maailmas külastatavuse poolest teine palverännakukoht (esimeseks on erinevatel allikatel Lourdes Prantsusmaal ja Guadalupe Mexicos).

Parkisime auto vanalinna lähistele ja olime valmis selleks, et palverändurite hordid meid ise õigetesse kohtadesse kannavad. Vanalinn oli täitsa olemas, kuid palveränduritest polnud jälgegi. Vaatasime siestas tukkuva „madaltiheda“ vanalinna üle ja jalutasime veidi piki peatänavat, kus tihedale liiklusele vaatamata oli sõidutee ääristatud müügilettidega. Müüdi nagu ikka „rolekseid“, vuittoneid“ ja muid ilusaid ja odavaid tarbeesemeid. Üsna juhuslikult sattusime Rotonda juurde. Nimelt võlgneb linn oma nime ümmargusele iidsele ehitisele nimega Rotonda di San Giovanni, mis arvatavasti oli kunagi väike kirik, mis omakorda on ehitatud veelgi varasema paganliku templi kohale.

Kahjuks polnud reisijuhis mingeid juhiseid, kuidas üles leida palverändurite sihtkoht. Mina olin valmis juba loobuma, kuid Viljar leidis navist vaatamisväärsuse nimega „The Sanctuary of Padre Pio“. Sinna oli päris mitu kilomeetrit sõita. Nägime lõpuks ära trepi, mida mööda üles minnes palverännak lõpeb ja kõik patud saavad andeks antud.

Pilt

Väga huvitav oli 2004. aastal sisse õnnistatud uus kirik, Padre Pio Pilgrimage Church. See kujutab endast suhteliselt madalat kuplit, mis ülevalt vaadates väidetavalt meenutab suurt teokarpi. Kirikus on 6500 istekohta ja lisaks neile mahub sinna sisse seisma veel 30 000 inimest. Modernistlikku arhitektuuri imetlesime vaid väljastpoolt, sest aeg oli juba hiline ja pikast ekslemisest oli väike „kopp“ ees.

Pilt

Sõitsime mööda käänulist teed mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Monte Sant’Angelosse. Reisijuhi andmetel on see Gargano poolsaare kõige jahedam koht ja tõesti oli tavapärane +25 asendunud tuulise +18-ga.

Mõned aastad tagasi käisime Normandias vaatamas Mont Saint-Micheli uhket kirikut mäe otsas. Siinne Santuario di San Michele Archangelo on samuti pühendatud peaingel Miikaelile ja on väidetavalt Lääne-Euroopa vanim. V sajandi lõpul ilmutas peaingel end siin neljal korral kohalikule vaimulikule ja palus pühendada see koobas kristluse kummardajatele. Mäe otsa ehitatigi pühakoda, millest osa asub mäe sees asuvates koobastes. Miikaeli lemmik-ilmutuskoht on kenasti ära tähistatud ja sellest on saanud järjekordne suurepärane palverännu-sihtpunkt. Ja ühtlasi ka tänuväärne sissetulekuallikas kõigile majutus- ja toitlustuskohtade omanikele ümbruskonnas. Viskame kiire 2-eurose pilgu kõrvalasuvasse Tomba di Rotarisse, mis kujutab endast kuppelkatusega kõrget torni. Ukse kõrval asub ristimisvann ja kusagil peaks olema ka roosaken, aga seda me ei leidnud. Aeg oli hiline, tahtsime juba kämpingusse jõuda ja süüa tegema hakata, aga nagu kiuste sattusime linnast välja sõites valele teele ja saime tagasi pöörata alles peale seda, kui olime umbes 10 km mööda serpentiine allapoole sõitnud. Sama teed üles tagasi ja teisel katsel õnnestus tabada õige teeots. 

Kolmapäev, 26. juuni 2013

Täna hommikul pakkisime oma majapidamisse jälle autosse, et liikuda edasi „kontsa“ suunas. Möödusime Manfredoniast ja pöörasime veidi sisemaa poole, kus uhkes üksinduses asub mäe otsas Castel del Monte. See on üks tuntumaid Apuulia vaatamisväärsusi.  Keskaegne kaheksanurkne loss on pannud ajaloolasi ja teadlasi aastasadu pead murdma, kuid ainulaadse kuju ja arhitektuuriga ehitise eesmärki pole seni suudetud välja selgitada.

Pilt

Alates 1996. aastast UNESCO kaitse all olev loss, mis kaunistab ka Itaalia ühesendist münti, ehitati valitseja Frederik II eestvedamisel 1240. aastal. Loss asub ümbritseva lauge maastiku ainsal künkal ja sealt avanevad avarad vaated kuni mereni. Kaheksanurkse põhiplaaniga lossi mõlemal korrusel on kaheksa tuba, lossil on kaheksa külge ja kaheksa torni.  Castel del Monte puhul ei saanud tegu olla sõjalistel eesmärkidel ehitatud hoonega, sest lossil pole kaitserajatisi ega müüre.

Lossi rajanud Frederik II Hohenstaufen valitses 1197.–1250. aastani Sitsiilia kuningriiki, mille alla kuulus ka suurem osa Apuulia maakonnast. Sitsiilia oli enne normannide vallutusi kuulunud araablastele ning Palermos üles kasvanud Frederik II oli tugevalt mõjutatud araabia kultuurist, ta huvitus astroloogiast, matemaatikast ja oskas mitut keelt.

Frederik II astroloogiahuviga on püütud põhjendada ka lossi omapärast põhiplaani. Castel del Monte kohta on kirjutatud üle 500 teadustöö. Ehitist on peetud jahilossiks, observatooriumiks, maagiliseks kohaks.

Hiljuti avaldatud teadusartiklis teatasid Bari tehnikaülikooli arhitektuuriosakonna teadurid, et on lahendanud salapärase lossi müsteeriumi. Nad on veendunud, et Castel del Monte oli ehitatud keha ja hinge kosutamiseks ehk tegu oli keskaegse spaaga, millele viitavat lossis asuvad veemahutid ja suured kaminad.

Lossis ringi vaadates ja ümber lossi jalutades ei tekkinud küll tunnet, et siin oleks olnud õdus elada. Number 8 kordumine nurkade, tornide, torni nurkade ja tubade arvus tundub olevat kuidagi müstiline ja tähenduslik. Siiski, kogu sellest informatsioonist lossi kohta jäi minule kõige enam hinge see, et kui lossi II korrusel asub igas küljes 2 lööviga aken, siis Andria poole, kuhu on maetud üks Frederik II arvukatest ametlikest ja mitteametlikest naistest, on ehitatud suurem, 3 lööviga aken. Väidetavalt oli see naine üks tema lemmikutest ja talle olevat meeldinud selle akna juures seista ja Andria poole vaadata.

Peale lõunat jõudsime Tranisse. Reisijuht ütles selle kohta, et tegemist on ilusa väikese sadamalinnaga. Päris kohe ei saanud me minna linna võlusid avastama, sest enne oli vaja parkimise eest maksta. Selges itaalia keeles lugesime silte selle kohta, et siesta ajal on parkimine tasuta ja peale seda on võimalik parkimise eest tasuda mõnes tubakapoes ja kohvikus. Loomulikult olid ka need siesta ajal kinni. Imekombel leidsime ühe kohviku, kus oli võimalik külma õllega meeldivalt aega parajaks teha. Ettenähtud ajal ja kohas seisime üsna nõutult võretatud ukse taga siira sooviga parkimise eest tasuda. Õnneks tuli üks kohalik, kes andis võreukse kõrval asuvat uksekella. Seest kostis torisevat häält ja varsti tuligi tubli teenindaja oma äri uksi kärsitutele turistidele avama. Saime parkimise eest tasuda ja võisime jalutada sadamabasseini teisele kaldale vanalinnaga tutvuma. Kuigi aeg oli juba üsna hiline, saabus parajasti üks kalalaev sadamasse. Vaatasime, kuidas kaks meest oma laeva osavalt manööverdasid, et otsad kinnitada.

Pilt

Edasi jalutades jõudsime otse mere kaldal asuva kiriku juurde. Siin läks asi põnevaks, sest oli näha, et varsti algab laulatus. Kiriku trepp oli kaunistatud lillepottidega, sees olid vaibad ja lillekompositsioonid. Kõige ägedam oli vaadata kohalesaabunud ja saabuvaid pulmakülalisi. On ju üldtuntud tõsiasi, et itaallased on „rõivastumisteadlikud“ ja nende hea väljanägemine avalikel üritustel on eesmärk omaette. Kahjuks ei saanud ilma akrediteeringuta kõiki üleslöödud paarikesi fotole jäädvustada. Salamisi võtsime üles selle, kui abielupaarid teineteist vastastikku pildistasid.

Pilt

Silma torkas veel see, et itaalia naistel on hetkel väga moes platvormkingad. Itaalia mehed, kes niigi just ülearu pikad ei ole, pidid tänu proua platvormidele veel rohkem alt üles vaatama.

Tundus, et noorpaari saabumiseni on veel aega. Tegime ringi vanalinnas, kus soovitati tähelepanu pöörata juudi linnaosale; kunagi olid juutidest kaupmehed siin kõvad tegijad. Kitsaste tänavate rägastikus sattusime kuulsa Scolanova sünagoogi juurde. Juudid ehitasid selle 13. sajandil. 14. sajandi lõpus antisemiitliku liikumise käigus võeti hoone juutide käest ära ja sinna rajati kristlik kirik. Alles 2006. aastal anti maja juutidele tagasi. Õigluse veskid jahvatavad aeglaselt.

Pilt

Varsti jõudsime San Nicola Pellegrino katedraali juurde tagasi ja nägime lõpuks ära ka BMW kabrioletiga saabunud noorpaari. Jätsime noored oma tähtsaid asju toimetama ja jalutasime tagasi parkla suunas. Hiljuti sadamasse saabunud kalapaat oli leti üles seadnud ja pakkus äsjapüütud mereande. Kohal olid ka värske kraami ostjad.

Tänane kämping asus Giovinazzo lähedal otse mere kaldal. Õhtul oli nii suur tuul, et telki pidime üles panema kahekesi. Tegemist on üpris tavapärase itaallastele mõeldud kämpinguga, kus paistab olevat üsna suur püsikämpijate kogukond. Õhtul käisin dušše otsimas ja ei leidnudki. Leppisin kraanikausi võimalustega ja otsustasin hommikul asja edasi uurida.

Pilt

Neljapäev, 27. juuni 2013

Öösel sadas ja ka hommikul tibutas veidi. Auto termomeeter näitas 22 kraadi, kuid tuuline ja pilves hommik tundus üsna jahe.

Hommikul sattusin pesemisruumide juures kokku naisega, kes samuti duširuume otsis. Koos tegime kindlaks, et otsitavad asuvad meeste WC-de läheduses vabas õhus ja on üsnagi askeetlikud. Mina igatahes loobusin hommikusest dušist.

Sõime hommikusööki, pakkisime kraami kokku ja siis see juhtuski: hommikul autos temperatuuri vaadates olin süüte sisse jätnud ja nüüd oli auto aku tühi! Ükskord varem olime sama probleemi ees ja siis saatis kaitseingel meile asjaliku kämpingunaabri, kes võttis „põõsast“ oma tagavara-aku. Seekord olime umbkeelses Lõuna-Itaalias. Viljar käis kämpingu receptionis asja uurimas, sest õhtul oli seal olnud keskealine inglise keelt rääkiv mees. Nüüd istusid leti taga kaks itaalia vanaprouat, kes paraku midagi peale emakeele ei vallanud. Seni, kuni mina käisin prügikotte mitmesaja meetri kaugusel asuvatesse prügikastidesse ära viimas, oli Viljar tutvust teinud meie naabruses asuva Saksa numbrimärki kandva reisibussi elanikega. Naine oli sama, kellega koos duširuume otsisime, mees aga üsna tõmmu ja vägagi inglisekeelne meie-ealine lõbus tegelane. Tegemist oli uusmeremaalastega, kes olid tulnud Euroopasse pooleks aastaks reisima. Mina lootsin, et peale eelmist tühja-aku-kogemust on Viljaril „krokodillid“ kaasas. Paraku neid polnud. Pidasime siis plaani, et proovime auto käima lükata. Viljar istus rooli ja meie kolmekesi lükkasime. Õnneks oli keset kämpinguplatsi väike lohk, nii et esimesed meetrid läksid veidi allamäge. Paraku sellest ei piisanud, et mootor käivituks. Ilm oli juba päris soojaks ja päikseliseks läinud ja kogu jõust auto lükkamine pani meid kõiki hingeldama. Võtsime väikese puhkepausi ja selgitasime oma abilistele, mida tähendavad tähed EST meie numbrimärgil, kus see EST asub (näitasime Euroopa kaardilt), milline ilm meil keskmiselt on ja kui kaugel me Lõuna-Itaaliast asume. Siis otsustasime auto endisesse asukohta tagasi lükata, et seejärel uuesti katsetada. Peale tagasilükkamist oli vaja jälle puhata. Kuulsime, et uusmeremaalased on juba aprillist saadik Euroopas reisimas, et mehe isa oli itaallane, kes oma pojale itaalia keelt ei õpetanud, välja arvatud üksikud vandesõnad, mille demonstreerimine siin ja praegu lõppes sellega, et proua tuletas mehele meelde, millises keelekeskkonnas me asume. Peale isa surma tekkis itaalia-juurtega mehel endal huvi isakeelt õppida ja nüüd saab ta sellega siin päris hästi hakkama. Prantsusmaal reisides olid nad keelega üpriski hädas, sest Lõuna-Prantsusmaal polüglotte tavaliselt ei leia ja pealegi tundus prantsuse keel ja grammatika neile täiesti ajuvaba.

Järgmiseks auto käivitamise katseks otsustati mind rooli panna sest kaks meest jõuavad tugevamini lükata kui kaks naist. Läbinud põhjaliku instruktaaži II käigu sisselükkamise ja starteri mittekasutamise asjus, istusin põksuva südamega rooli ja ekipaaž asus lükkama. Mingil hetkel, kui kuulsin väljast hõikumist, sain aru, et katse oli jälle nurjunud ja keerasin süüte välja. See oli viga!!! Nimelt oli mootor käivitunud, kuid ma ei kuulnud seda ja käkkisin kogu tulemuse ära! See oli küll hetk, kui ma oleksin tahtnud maa alla vajuda! Nad olid mulle hõikunud, et ma käigu välja võtaks, aga mul puudus kogemus, mida siis teha, kui autot lükates mootor käivitub. Instruktaažiga me sinnani paraku ei jõudnud.

Uusmeremaalane kasutas ära oma itaalia keele oskuse ja palus kämpingus töötavat vanapapit, et too otsiks juhtmed kahe aku ühendamiseks. Papi võttis jalgratta ja asus teele.

Meie puhkasime pingutusest ja rääkisime meie reisiplaanidest ja nende reisiplaanidest ja sellest, et kuude viisi ringirändamine väsitab ikka ära ka. Proua ütles, et nad lähevad Apenniinidesse matkama, sest „merd on neil endalgi küll ja veel“.

Järgmise katse otsustasime teha nii, et Viljar on roolis ja lükkame autot tagurpidi. Vaatamata üsnagi skeptilisele suhtumisele see meetod toimis ja mõne sekundi pärast mootor töötas. Papi jõudis „krokodillidega“ kohale ja oli üsna hämmingus. Uus-meremaalane selgitas talle olukorda ja ühtlasi selgitas ka seda, kust ta pärit on ja miks tal selline imelik „hispaania“ aktsent on.

Tänasime korduvalt oma tublisid abilisi autolükkamise asjus, oma kaitseinglit, et ta aitas meil olukorra lahendada, ja oma saatust, et ta pakkus meile ühe eredama elamuse sellel reisil.

Mõne kilomeetri pärast tegime peatuse bensiinijaamas, sest peale üleelatud „traumat“ oli auto kompuuter omadega läbi ja näitas sümbolit, mis tähistab probleeme mootoriga. Aku lahti- ja uuestiühendamine teeb kompuutrile restardi, mis üldjuhul lahendab olukorra. Kõik muu saigi seejärel korda, ainult akende üles- ja allakerimise funktsioon taastus korralikult alles mitu päeva hiljem.

Seiklustest toibunud, jätkasime oma teekonda Bari suunas. Lisaks sellele, et tegemist on Apuulia majandusliku ja administratiivse pealinnaga, jäi reisijuhti lugedes meelde see, et siin on ohtralt pikanäpumehi ja oma kottidel tasub silm kindlalt peal hoida. Auto õnnestus meil turvaliselt ühte parkimismajja paigutada mitte kuigi kaugel vanalinnast. Möödusime sadamast ja leidsimegi ennast kitsaste käänuliste tänavate rägastikust. Lugesin reisijuhist, et siinses labürindis pole abi ka parimast linnakaardist ja ega me üritanudki väga konkreetselt orienteeruda. Mõnus on lihtsalt kõndida ja vaadata, kuidas inimesed elavad, milline pesu akna taga kuivab, millised lilled pottides õitsevad ja kui ilus ja väga lõuna-itaalialik see kõik ikka on. Üks tähtsamatest vaatamisväärsustest vanalinnas on Basilica di San Nicola ehk Püha Nikolause basiilika. Lisaks sellele, et tegemist on väga suure ja ilusa katedraaliga, st kirikuga, milles asub piiskopi tool  ehk cathedra ladina keeles, saime üsna kiirest aru, et toimub midagi erilist. Kiriku krüpti viivatel treppidel käis tihe sebimine. Läksime ka ise trepist alla ja nägime väga suurt hulka inimesi – naistel kõigil rätikud peas – kes paistsid vaikselt ja kannatlikult midagi ootavat. Ja üsna suureks üllatuseks rääkis enamus neist inimestest vene keelt. Ega me päris selget sotti ei saanudki, aga paistis, et tegemist on jälle millegi palverännaku-laadsega ja krüpti nurgas tegelesid pühad isad rahva õnnistamisega. Internetti uurides olen tänaseks targemaks saanud. Nimelt on Püha Nikolaus (u 270–343) armastatud pühak nii Ida kui Lääne kirikus, teda austavad pühakuna ortodoksid ja katoliiklased, anglikaanid ja luterlased.

Pilt

Nikolaus sündis Pataras, mis jääb Myrast (tänapäeva Demre lähedal Türgis) läände. Pärimuse järgi valiti Nikolaus Myra piiskopiks „juhuslikult“. Pärast linna senise piiskopi surma kogunesid naaberpiiskopid valima Myra kogudusele uut ülemhingekarjast. Üks piiskoppidest kuulis öösel häält, mis käskis piiskopiks valida selle, kes hommikul kõige esimesena kiriku uksest sisse astub. Selleks osutus noor mees nimega Nikolaus. Neil aegadel ei oodatud piiskopilt mitte ainult isiklikku vagadust, jumalateenistuse juhatamist ja jutlustamist, vaid ka tema hoolde usaldatud inimeste kaitsmist hädaolukordades, vaeste ja haigete abistamist, süütute ja rõhutute eest kostmist jms. Arvukates legendides kujutataksegi Nikolaust tõelise piiskopina, kes seda kõike eeskujulikult tegi: ta andis suure kaasavara kolmele neiule, keda pankrotistunud isa oli määranud keha müüma; toidupuuduse ajal Myra linnas juhatas ta sadamasse mitmeid Egiptuse viljalaevu, mis olid teel Aleksandriast Konstantinoopolisse; ta päästis hukkamisest kolm süütut Myra kodanikku jne. Püha Nikolaus pakkus seega kõike, mida ühelt piiskopilt oodata võis: abi vaestele, toitu näljastele ja kaitset tagakiusatuile.“ Nikolaus suri 6. detsembril 343 ja maeti Myra katedraali. Aastal 1087 viidi tema säilmed Itaaliasse ja need asuvad tänaseni Bari San Nicola basiilika krüptis. Püha Nikolaus on laste, pandimajapidajate, vallaliste tüdrukute, kaupmeeste, apteekrite, parfüümitootjate ja -müüjate, meremeeste, kalurite ja varaste kaitsepühak. Ta on üks Venemaa kaitsepühakutest ja ühtlasi ka Jõuluvana prototüüp.

Kirik nähtud, jätkasime jalutuskäiku vanalinnas. Ühel kitsal tänaval tundus olevat õige koht külma õlle jaoks. Poekese uksel seisis õllelett ja selle vastas tänava teises ääres mõned lauad ja toolid. Saime oma õlled kätte ja võtsime istet. Kui siiani olime meie ringi sõitnud ja kõndinud, et näha Itaaliat, siis nüüd me istusime ja Itaalia kõndis ja sõitis meie eest ise läbi. Tänaval käis tihe külaelu: poepidamisega paistsid seotud olevat nooremapoolne mees ja naine, üks veel noorem moeteadlik noormees ja 5-6-aastane tüdruk. Kahel pool õllepoodi olid suveniiripoed. Meist vasakpoolse ees istusid kaks naist, kes kergitasid ennast alles siis, kui turist midagi pikemalt uurima jäi. Üks vanapaar vaatas kaupa ja sisenes poodi. Müüjaproua liipas nende kannul, kuid paistis, et ostuks-müügiks ei läinud. Kui turistid siis parempoolse suveniiripoe ees jälle midagi silmitsema jäid, venitas esimese poe proua oma kaela pikaks ja kõveraks, et näha, kas konkurendi juures läheb ostuks. Maadam oli üldse üsna rahutu loomuga. Tundus, et poe peal asub tema kodu, sest kellegagi, kes seal lahtise akna taga toimetas, käis sealtsamast poe eest tänavalt kõvahäälne keskustelu. Paar korda läks proua poe kõrval asuvast uksest sisse ja juba trepilt algas hirmus sõim ja tänitamine. Varsti tuli ta jälle pahura näoga välja ja istus ärritunult poe ette kliente ootama.

Samal ajal liikus meie eest läbi värvikaid tüüpe nii jalgsi, jalgarattaga kui rolleriga. Põnevaks läks siis, kui saabus üle-küla-kutt Harley-Davidsoniga, päikeseprillid ees.

Pilt

Kohe kogunes poepidamisega seotud pere Harley-Davidsoni-mehe ümber ja ilmselt läks lahti intensiivne sõiduriista kiitmine ja imetlemine. Lõpuks istus moeteadlik noormees mootorratta tagaistmele, väike piiga tõsteti ette paagile ja suure lörinaga sööstis seltskond ümber kvartali lõbusõidule. Tagasi saabudes olid kõigil oh-kui-uhked näod peas ja tüdruk tõttas emale-isale oma vaimustunud muljeid jagama. HD-mees pani peale kiituste ärakuulamist jälle prillid ninale ja põristas mööda kitsast tänavat edasi.

Pilt

Päris kahju oli sellest mõnusast seltskonnast lahkuda, kuid õlu oli otsas ja aeg oli edasi minna. Täna ootas meid veel ees Castellana koobaste külastus. Otsustasime need oma programmi võtta eelkõige sellepärast, et nad on omapärased stalagmiitide ja stalaktiitide värvuse poolest. Nimelt on need hästi heledad, kohati rooskad. Kõige erilisem ja kaunim on Grotta Bianca. Meie giid seisis Valge koopa sissepääsu lähedal ja jälgis mõnuga, kuidas iga siseneja huulilt vallandus ohe, kui nad seda valget müstilist saali nägid. Lisaks silmailule oli väga mõnus veeta 2 tundi koobaste meeldivas jaheduses.

Kämpingus oleme täna Alberobellos, kuulsas trullide linnas. Meie suures üllatuseks on siinne kämping üsna tühi ja tütarlaps vastuvõtus rääkis suurepärast inglise keelt. Saime temalt wifi koodi ja vaatasime lähemate päevade ilmateadet. Paistis, et laupäeval on äikest oodata.

Reede, 28. juuni 2013

Turiste oli kämpingus vähe, see-eest oli palju kasse. Paistis, et vähemalt 3-4 neist olid siinsed püsielanikud ja luusisid väga ülbelt ümber meie telgi. Arutasime omavahel, et koerte „sortiment“ on arengu ja aretuse tulemusena kujunenud väga suureks. Kõrvutasime mõttes bernhardiini ja chihuahuat ning püüdsime ette kujutada, mis oleks, kui ka kasside maailmas oleksid sama suured erinevused. Et siis umbes hiirest tiigrini. Siinsed olid ikka täitsa tavalised kassid, ehk veidi saledamad ja pikakoivalisemad kui meil Eestis.

Alberobello väikelinn on maailmakuulus oma trullide poolest. Need on nii eriskummalised ehitised, et on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ümmargused või kandilised valgekslubjatud  ühekorruselised majakesed on kaetud hallide kuppelkatustega. Kõige erilisem ongi see, et katus on laotud hallidest paekividest ilma igasuguse sideaineta. Sageli on katusele valge lubjaga joonistatud kaitsev ja õnnetoov sümbol. Loomulikult tekib küsimus, miks selline ebatavaline ehitusviis tekkis. Üks legend räägib, et kohalik feodaal pidi Naapoli kuningale maksma maksu oma territooriumil asuvate elumajade eest. Seetõttu käskis ta töölistel ehitada maju, mida oli võimalik maksukoguja lähenedes kiiresti maha lammutada ja hiljem jälle üles laduda. Väidetavalt pidi trulli katus sisse langema vaid peale mõne kivi eemaldamist. Katuse olemasolu oli aga just see tunnus, mis määras, kas ehitis läheb elumajana kirja või mitte.

Pilt

Alberobellos on praegu kaks trullide kvartalit teine teisel pool väljakut. Sattusime esmalt Monti kvartalisse, kus oli mitu ilusat kitsast tänavat, mida ääristasid väga korralikult ülesputitatud trullid. Enamus neist tegutses suveniiripoena, mõned ka sellisena, kus osav meistrimees samal ajal suveniire juurde meisterdas. Meid veidi häiris see kommertslikkus, mis iga sammul „kisendas“ nii kaudses kui ka otseses mõttes. Nimelt seisid poekeste ees omanikud või teenindajad,  kes meie lähenedes oma reklaami-tiraadi alustasid. Loomulikult ei olnud meil plaanis siit ühtki mõttetut suveniirikest koju tolmu koguma viia ja kindlasti ei ole Alberobello trulli-kvartal ka see koht, kust veini või oliiviõli koju kaasa osta. Seetõttu tegime ringi majade vahel ära ja läksime auto juurde tagasi. Kuna parkimistasu oli meil veel tunniks ette makstud, otsustasime siiski ka teisel pool väljakut asuva Aia Piccola kvartalis ühe tiiru teha. See oli väga hea otsus, sest see piirkond oli tunduvalt ehtsam ja toimiv elukeskkond. Nägime trulle, mis olid uuenduskuuri läbi teinud, nägime keskmiselt korras maju ja oli ka viletsakesi, millel oli silt „VENDESI“ ehk müüa. Lugesin, et neid ostetakse sageli suvemajadeks, seda ka sakslaste ja inglaste poolt. Elekter on neis muidugi sees, aga kahjuks ei leidnud kusagilt infot kanalisatsiooni, ventilatsiooni ja kütte kohta. Võib-olla on arhailise koorukese all modernne sisu.

Pilt

Mõne kilomeetri kaugusel asub linnake nimega Locorotondo. Oma nime, mis viitab millelegi ümmargusele, on ta saanud tänu ringikujulisele põhiplaanile. Tänavatel ringi jalutades seda paraku ei taju, sest sirgeid tänavaid siinsetes linnasüdametes nagunii ei ole.

Pilt

Sattusime Locorotondosse lõuna paiku. Tänavatel käis usin turukaubandus: sadade meetrite viisi müügilette rõivaste, jalanõude, kodukaupade, käekottide, ehete  ja muu tööstuskaubaga, selle kõrval traditsiooniline turg puu- ja köögiviljade, liha ja kalaga. Peale paaritunnilist ringijalutamist, ümbruskonnale avanevate vaadete nautimist ja külma õllega „muhendamist“ möödusime taas kaubatänavast, kus viimaseid lette lahti monteeriti ja kaubaülejäägid suurtesse kottidesse tagasi topiti.

Jälle mõnikümmend kilomeetrit edasi ja jõudsime Martina Francasse. See erineb seninähtud Apuulia linnakestest oma barokse arhitektuuri poolest. Seni olime külastanud linnasid, mille kohta sobib kasutada väljendit „madal-tihedad“. Martina Franca 3-4-korruselistest hoonestest koosnevat vanalinna ümbritseb linnamüür. Sisenesime läbi baroksete kaunistustega Porta di Santo Stefano ja jõudsime varsti Rooma väljakule  (Piazza Roma), mille ääres seisab hiiglaslik vürstipalee (Palazzo Ducale). Praegu asub selles 1688. aastal ehitatud palees raekoda. Jalutasime edasi mööda itaalia linnades väga sageli esinevat Vittorio Emanuele tänavat ja jõudsime väiksema väljakuni, mille ääres seisab Püha Martini kirik (Chiesa di San Martino).

Pilt

Seejärel eksisime ära ja sattusime kitsastele tänavatele, kus oli täiesti tavaline itaalia elu-olu, aga mitte ühtegi erilist ja kohustuslikku vaatamisväärsust.

Seejärel leidsime, et Martina Franca on meil nüüd nähtud ja orienteerusime tagasi auto juurde.

Loomulikult ei saanud me vahele jätta Cisterninot, mille kohta oli reisijuhis kirjutatud, et selle linna hüüdnimi on „La Vera“ ehk siis „See Päris Asi“ ja et see on võrratu vastumürk turistlikule Alberobellole. Kuna meie olime Alberobellos oma väikese vastumürgidoosi saanud juba Aia Piccola kvartalit külastades ja väikesed võluvad käänulised tänavad valgekslubjatud majadega meid enam jalust ei rabanud, ei läinud meil selle linnakese vanalinnale ringi peale tegemiseks kuigi kaua aega. Eriti veel arvestades asjaolu, et oli väga palav ja päike paistis peaaegu lagipähe.

Pilt

Nüüd ootas meid ees Ostuni, väidetavalt üks kaunimatest pärlitest Lõuna-Itaalia valgekslubjatud väikelinnade seas. Siin jäime pisut hätta parkimisega, sest navi teab päris hästi kohti nimega „Parkla“, mida siinsetes linnades paraku eriti sageli ei leidu. Samas on siin väga palju võimalusi oma auto kusagile tänava äärde seisma jätta kas raha eest või ilma. Enamasti on hind korrelatsioonis kaugusega vaatamisväärsusest. Seekord selgus, et valitud (tasuta) parkimiskohast pidime matkama vähemalt pool kilomeetrit, enne kui nägime enda ees Vabaduse platsi (Piazza della Liberta), Püha Oronzo obeliski ja vanalinna suunas mäkke tõusvat tänavat. Loomulikult nägime sellel teel ohtralt kohti, kuhu oleks võinud oma auto parkida. Kuna me oma reisidel põhimõtteliselt ei „ohi“ ja ei kasuta tegusõna vormi „oleks“, oli kõik väga hästi.

Jäime veidikeseks vaatama, kuidas ühe kiriku ees tehti modellidega reklaamfotot. Kenasti ülesmukitud naine ja mees pidid käsikäes imiteerima trepist allminekut, seega olid nad pildistamise ajal liikumises, astudes kahe trepiastme vahel alla-üles-alla-üles-alla-üles jne. Seda liikumist ja pildistamist korrati ja korrati ja korrati. Meeskond, kes pildistamisega tegeles, oli päris suur.

Pilt

Läksime üle väljaku ja tõusime mööda kitsast ja käänulist tänavat ülespoole. Kusagil pidi olema katedraal ja kusagilt pidid avanema kaunid vaated. Vahepeal vaatasime hoopis järjekordset pruutpaari, naine pikk ja sale itaallanna, mees pikk ja sale ja must nagu egiptuse öö.

Pilt

Katedraali juures selgus, et uks on lukus ja ega me väga ei igatsenudki sinna sisse saada. Otsisime tükk aega võimalust linnamüürile pääsemiseks lootuses näha kauneid vaateid valgele linnale, aga ei leidnud ka seda. Üpris tülpinuna keerasime otsa ringi ja läksime alla Vabaduse platsile tagasi. Selle ääres seisis Püha Franciscuse kirik. Paar aastat tagasi Prantsusmaal La Vernas tutvusime Püha Franciscuse elukäiguga ja seetõttu tahtsin kiriku ette paigutatud infotahvlit lugedes mälu värskendada. Kuigi kaua ma seda teha ei saanud, sest üleval kiriku karniisil istuv tuvi kakas mulle nina peale. Mul polnud isegi pabertaskurätti käepärast, mingi paberitükiga sain nina ikka enam-vähem puhtaks.

Sõitsime veidi edasi, et ööbida ühes mereäärses kämpingus. See on üks nendest suurtest kombinaatidest, mida siin ikka aeg-ajalt ette tuleb. Õnneks oli siin lisaks basseinile, amfiteatrile ja kohvikutele ka toidupood olemas, saime endale õhtusöögiks planeeritud tortelliinid osta.

Suur ja tihe kämping oli praegusel madalhooajal suhteliselt hõredalt asustatud. Meie naaberplats oli küll sisustatud, kuid elanikke sinna ööseks ei ilmunud.

Käisime õhtul kämpingu rannas ujumas ja ülejäänud aja sisustasime nagu ikka Scrabblega.

Laupäev, 29. juuni 2013

Täna ootas meid ees Apuulia kõige-kõige-kõige ilusam linn, see üks ja ainus, mida peab ilmtingimata nägema. Reisijuhist lugesin, et see on nagu Lõuna-Itaalia Firenze ja et oodata on ohtralt barokkstiilis kirikuid ja paleesid. Barokselt kaunistatud hoonete kohta lugesin ühest reisikirjast, et need on nagu kondiitri unenägu. Paar päeva tagasi lugesin ilmateatest, et vihma hakkab sadama. Tagantjärele võib öelda, et absoluutselt kõik loetu pidas paika. Vihma hakkas sadama täpselt siis, kui me olime oma auto ära parkinud ja sisenesime linnamüüris asuva baroksete kaunistustega värava kaudu vanalinna. Valas nagu oavarrest. Siiani oli meid saatnud päikseline ilm ja keskmiselt 27 soojakraadi. Nüüd pidime suhteliselt suvises riietuses varjuma majade katuseräästa alla, et oodata vihmavalingu lõppu. Vihma vaibudes liikusime veidi edasi ja jõudsime ootamatult Piazza del Duomole. Üsna juhuslikult sattusime Toomkiriku ukse juurde ja läksime sinna sisse, et ülimalt rikkalikku interjööri imetledes ühtlasi ka vihma eest varjul olla. Kahjuks oli kell just saanud 12 ja mõne minuti pärast tuli kirikuteener siesta ajaks rahvast välja ajama. Selle peale ärritus üks itaalia keelt kõnelev mees, kes leidis, et rahva kirikust välja vihma kätte ajamine on ülim lugupidamatus inimeste suhtes. Paraku on siin Lõuna-Itaalia ja siesta on ikka palju tähtsam kui Jumal või inimesed või vihmane ilm.

Pilt

Võib öelda, et vihmasadu oli vesi vihmavarjumüüjate veskile. Väga vilunult leidsid nad üles varjuta kodanikud, kellele pakuti korralikumaid ja kallimaid pikki või odavaid kokkupandavaid vihmavarjusid. Äsjasoetatud varje, etiketid küljes rippumas, oli päris palju ringi liikumas näha. Meil oli oma vihmavari kaasas ja, taevale tänu, varsti polnud ka seda enam vaja. Kahjuks oli ilm üsna jahedaks läinud, nii et mingil hetkel kahetsesin, et polnud autost ära tulles midagi soojemat selga pannud. Jahedusele vaatamata tuli ikka jäätisekohvikus kohvi ja jäätist tellida. Nimelt olin lugenud, et Leccest saab absoluutselt kindlasti maailma parimat jäätist (nagu seda oli tõotatud ka Firenzes ja veel kusagil). Tuleb tunnistada, et Lecce oma (mina võtsin pistaatsia-, Viljar ikka šokolaadijäätist) oli tõepoolest väga hea. Ilmselt ka väga rammus.

Vaatasime üle kohalikud baroksed „vahukooretordid“, mille hulgas oli kõige rikkalikumalt kaunistatud Basilica di Santa Croce. Selle ehitamisele ja skulptuuridega kaunistamisele kulus ligi 150 aastat. Üks põhjendus, miks just Leccest sai selline „kondiitri unenägu“, on see, et 16. sajandi lõpul saabusid siia jesuiidi ja frantsiskaani ordu tegelased, tuues endaga raha kirikute ja paleede ehitamiseks. Samas oli olemas kohalik pehme liivakivi, millest oli võimalik nikerdada hämmastavaid kujukesi. Olid olemas ka kohalikud kiviraidurid, kes seda kunsti valdasid. Tänu sellele räägitaksegi omanäolisest Lecce barokist ja meil on võimalus ringi jalutada ja seda imetleda.

Pilt

Lõpetasime oma ringkäigu uuesti Piazza del Duomol, et sooja päikese käes veelkord üle vaadata selle fantastilise väljaku kõik kaunid hooned.

Pilt

Uuesti auto juurde jõudes võtsin ette ammu plaanis olnud tegevuse, nimelt läpaka ekraani puhastamise niiske prillipuhastuslapiga. Selle tegevuse käigus tundus kuidagi kahtlane, miks arvutile tavapärane pilt ette ei tule. Jõudsin juba mõelda, milline saatuse iroonia see oleks, kui nüüd värskelt puhastatud läpakas kuidagi omadega „õhtule“ oleks jõudnud. Peale restardi mingeid muid imenippe me teha ei osanud ja nii tuligi läpakas tagasi istme alla toppida ja püüda harjuda autos sõitmisega ilma map&guidest teekonda jälgimata.

Sõitsime umbes 40 km edasi Otranto lähedale kämpingusse. Siit pole enam kuigi kaugel Itaalia saapakontsa Salento poolsaare kõige lõunapoolsem tipp. Väike kodune kämping oli üsna väheasustatud. Meie lähedal seisva matkabussi tädi käis meile plastpudelist veini kallamas, ütles, et siin on väga hea kohalik roosa vein. Oli küll hea.

Pilt

Viljar uuris läpakat lähemalt ja nentis lühidalt, et „läpakas kooles maha“. See oli tegelikult päris traagiline uudis, sest mõne päeva pärast on vaja töötajatele palkasid arvestada ja kogu vajalik info on kindluse mõttes kahe mälupulgaga kaasa võetud. Paraku pole neid pulkasid enam kusagile pista ja peab mingi plaan B välja mõtlema.

Õhtul sõitis mööda kämpingut ringi kohalik ärimees, kes pakkus hommikuks focacciat. Me üritasime keelduda, aga lõpuks rääkis ta meid ikka pehmeks. Mõtlesime, et küllap see saiapäts meil lõpuks ka ära kulub.

Pühapäev, 30. juuni 2013

Focacciamüüja hilines. Meie tegime peale hommikust ujumist oma tavapärase hommikupudru koos kannutäie kohviga, kuid nägime, et mitme reisbussi juures oodati ja vaadati, kuhu lubatud hommikusöök siis jääb. Käisin just nõusid pesemas, kui päevinäinud auto kämpinguväravast sisse veeres. Telgi juurde tagasi jõudes nägin laual suurt ümmargust rasvaplekilist paberpakendit. Kaupa lähemalt uurides selgus, et focaccia ei olegi ciabatta (üllatus-üllatus J). Me ju ei teadnud, mis see focaccia on. Nüüd siis teame, et see on ümmargune pärmitaignasai, mis meie variandis oli kaetud tomativiilude, oliiviõli ja maitseainetega. Kõht oli meil täis ja kohe seda saia maitsta ei tahtnudki, kuid etteruttavalt võib öelda, et küpsetis oli väga-väga maitsev ja on põhjust oletada, et ka väga kaloriterohke.

Ühel hetkel jäin vaatama, kuidas naabrinaine valab plastmassist veepudeleid üksteise järel tühjaks. Nuputasin omaette, kas itaallased, hasartsed pudelivee tarbijad, on nii kapriissed, et mingil hetkel on ka sellel „parim enne“ möödas. Selgus saabus siis, kui kämpingupidaja vankus üle muru nende reisibussi poole, süles needsamad veepudelid, kuid nüüd roosa veiniga täidetud. Selge pilt – siit saab kohalikku roosat veini osta. Kuna degusteerimine oli tänu naabrinaisele eile juba tehtud, valasime ka meie oma 5-liitrise veenõu tühjaks ja ostsime sinna roosa veini sisse. Liitri hind oli 3 eurot.

Otranto linn üsna Salento poolsaare lõunatipus on päris sünge ajalooga. Kunagi väga palju sajandeid tagasi oli ta kreeklaste ja roomlaste sadamalinn Hydrantum. Siis valitsesid seal bütsantslased, normannid ja aragoonlased. 1480. aastal ründasid linna türgi väed. Kahenädalase piiramise käigus hukkus ligikaudu 12 000 inimest. Peale kapituleerumist jäid oma peadest ilma veel 800 kristlast, kes keeldusid moslemiks hakkamast.

Tänapäeva Otranto on populaarne kuurortlinn kilomeetritepikkuse liivarannaga. Tänasel pühapäeval oli loomulikult suurem osa linnakodanikest ja turistidest rannas. Parasjagu olid käimas pikamaaujumise võistlused. Kaugelt vaadates paistsid ujujad nagu vaaraosipelgad pikkades ridades ühest märgist teiseni kulgemas.

Pilt

Meie suundusime vanalinna, et leida üles katedraal, mille põrandat katab imepärane mosaiik nimega „Elupuu“. Katedraal pühitseti 1088. aastal. 12. sajandil tegutsesid  seal usinad mungad munk Pantaleone juhtimisel, kelle tegevuse tulemusena näeme tervet kiriku põrandat katvat mosaiiki. Peasissepääsu juurest saab alguse kahe elevandi seljale toetuv ja piki põrandat kulgev puutüvi sellelt hargnevate okstega. Okste peal ja vahel on kujutatud kõikvõimalikke müütilisi ja ajaloolisi figuure: Aleksander Suur, Kuningas Artur, Seeba kuninganna, maod, krabid, kalad, merineitsid ja muud olendid. Mõnusas pruunikas-beežis värvigammas teos on ehe naivismi näide.

Pilt

Esimesel katsel ei saanud me kahjuks mosaiiki vaadata ja pildistada, sest kirikus käis tõsine hommikune noomimine, manitsemine ja õpetamine. Ega me itaaliakeelsest missast muidugi aru ei saanud, aga kirikuõpetaja hääletoon jättis just sellise mulje. Tegime tiiru vanalinnas, vaatasime keskaegset kindlust ja turistide horde kitsastel tänavatel jalutamas. Enne keskpäeva kiirustasime katedraali juurde tagasi, sest siesta ajaks kirik suletakse. Paraku missa ikka veel jätkus. Mitu korda tekkis lootus, kui kogudus tõusis püsti ja kordas meieisapalvet, kuid siis istuti jälle tagasi või palvetati põlvili. Lõpuks koguneti armuleiva järjekorda. Otsustasime teha nähtavast põranda osast mõne pildi ja minna hoopis õlut jooma. Esimest korda siinkandis sattusime sellisesse tavernasse, kus teenindaja ilmutas ülimat nördimust, kui me midagi süüa ei tellinud. Kannatasime ebasõbraliku teeninduse vapralt ära ja maksime selle suve kõige kallima õlle vaikides kinni.

Edasi viis meie tee 5 kilomeetrit mööda rannikut Capo d’Otrantoni. See on Itaalia kõige idapoolsem punkt, mida tähistab valge tuletorn. Lugesin, et itaallased tulevad siia uut aastat vastu võtma, kuna just siia saabub ta kõige esimesena. Praegu ei olnud siin kedagi. Otsustasime kohvi keeta ja piknikku pidada. Nüüd kulus hommikul ostetud focaccia marjaks ära. Trotsisime suurt tuult ja püüdsime silmapiiril aimata Albaaniat. Paraku pidi see ja isegi Korfu saar nähtav olema vaid väga selge ilmaga.

Pilt

Meie reis jätkus mööda imeilusat rannikuteed Santa Maria di Leuca suunas, kus asub Itaalia saapakontsa lõunapoolseim tipp. Nuumasime pilku sinise mere, rohelise maastiku ja fantastiliste villadega. Just siis, kui tundus, et jalad tahavad veidi sirutamist, sattus meie teele Zinzulusa koobaste reklaam. Keerasime parklasse sisse, ostsime piletid ja astusime mööda treppe alla merepiirini. Siin oli koopa avaus, mille laest rippusid alla kõverikud stalaktiidikesed, kohalikus murdes „zinzuli“, millest koobas oma nime on saanud. Võrreldes maailmakuulsate karstikoobastega oli see siin pisike, pikkust vaid mõnisada meetrit. Kummalised olid siinsed stalaktiidid ja stalagmiidid, mis olid rohekad, niiskelt läikivad ja ümarate vormidega, erinevalt neist, mida siiani olime näinud.

Pilt

Koobas lõppes suurema „saaliga“, mille seinale olid inimesed jäädvustanud oma nime ja külastuse aasta. Aastaarvud pärinesid 20. sajandi algusest. Giidi jutt koobaste kohta oli väga pikk ja põhjalik, kahjuks itaalia keeles, millest minu kõrv suuris eristada vaid numbrit 500 (cinquecento).

Veel tund aega sõitsime mööda fantastiliselt ilusat rannikut ja jõudsime Santa Maria di Leucasse. Siinne sihvakas valge tuletorn on 47 meetrit kõrge ja asub 102 meetri kõrgusel merepinnast. Seetõttu on ta Itaalias Genua tuletorni järel tähtsuselt teine majakas.

Meie jalutasime Punta Ristola neeme tippu, mis on Salento poolsaare ja ühtlasi ka meie reisi kõige lõunapoolseim punkt. Pool reisile planeeritud ajast on möödas ja paras aeg pöörata autonina taas kodu poole. Vaatasime pingsalt merele, kas märkame piiri Aadria ja Joonia mere vahel, mis just siit alguse saab. Aeg-ajalt tundus, et vist nagu oli midagi näha 🙂

Pilt

Kuna meie suureks kurvastuseks läpakat meil nüüd enam polnud, olid kämpingute leidmise variandid mõnevõrra piiratud. Viljari navis oli küll kämpingute äpp olemas, aga selle järgi valimine oli paras nikerdamine. Õnneks olin kusagile paberi peale üles kirjutanud selle kandi odavamad kämpingud. Siinsed ei ole ju mõeldud tagasihoidlikule turistile ööbimiseks, vaid lärmakale ja lasterohkele itaalia perele rannapuhkuse nautimiseks. 40-45-eurosed kämpingud paistavad majanduslanguse käes vaevlevatele itaallastele täiesti taskukohased olevat. Tubli ja tööka Eesti eraettevõtjad seda endale lubada ei saa. Baia di Gallipoli oli siinsete supelasutuste hulgas üks soodsamatest ja sinna me siirdusimegi.

Kämpingu väravas tuli meile vastu suhtlemisaldis noormees, tervitas kättpidi ja rõõmustas väga, et me siia jääda kavatseme. Rõõm lahtus veidi, kui ta kuulis, et jutt on kõigest ühest ööst. Tema pakkumisest, et kui jääme kolmeks ööks, maksame vaid kahe eest, me siiski loobusime. Seejärel kulus tubli pool tundi, et vormistada ohtralt pabereid ja anda 3 allkirja. Seejärel kinnitati meie randmele lillad käepaelad. Püüdsime protesteerida, et jääme ainult üheks ööks ja kämpingust välja ei lähe. Kuulsime, et käepael annab meile õiguse kasutada kämpingu basseini, mis praegu on küll juba suletud, kuid hommikul kell 10 tehakse jälle lahti. Enne seda peame oma platsi vabastama ja autoga väravast välja sõitma, aga tänu käepaelale võime siis kämpingusse tagasi minna ja kuni kell 12-ni basseinis sulistada J. Seejärel näidati meile kaardil, kuidas sõita ümber kämpingu teise tõkkepuuni ja kuidas sellest sisse saab. Meile ettenähtud platsi juures ootas meid teine kämpingutöötaja, kellega esimene raadiotelefoniga ühendust pidas. Naisterahvas tervitas meid taas sõbralikult kättpidi ja näitas suurel inimtühjal platsil kätte üllatavalt väikese maa-ala nelja puu vahel, kuhu olime 34 euro eest ostnud õiguse oma telk püstitada. Hiljem pappkaantega kaasa antud pabereid uurides selgus, et meie telk ei mahtunud nende mõistes väikese telgi kategooriasse ja me oleksime tegelikult pidanud veelgi rohkem maksma. Vaatamata meie ainsate naabrite keelitustele panna auto kõrvalasuvale platsile püüdsime määratud piiridest kinni pidada ja ei suutnud lõpetada imestamist, mis mõtet on tühjas kämpingus ühte ööd veeta soovivaid külastajaid sellisel moel „üle organiseerida“. Kinnitasime meile antud numbrid ühe telgi külge ja teise auto külge ja hiljem viskasime nalja, miks meile ei antud WC- ja dušikabiini numbreid, mida me kasutada tohime. Nimelt olid ka need uksed suurte numbritega tähistatud.

Esmaspäev, 1. juuli 2013

Järgmisel hommikul olime juba veidi peale üheksat linnas nimega Gallipoli. Vanalinn asub saarel, mida ühendab maismaaga 17. sajandil ehitatud sild. Vana linnamüür pärineb suuremas osas 14. sajandist. Linnamüüri oli sellele linnale hädasti vaja, sest soodsa asukoha tõttu leidus järjest uusi vallutajaid, kes seda endale himustasid. Nii on seda linna omaks pidanud kreeklased, roomlased, vandaalid, goodid ja bütsantslased. Viimastele võib tänulik olla linna tänapäevasele välimusele aluse panemise eest.

Vanalinnas võib leida mitmeid barokseid kirikuid ja südalinna kitsaste tänavate ääres seisavad aristokraatide elamud, olles tunnistajateks sellele, et kunagi oli tegemist jõuka sadamalinnaga. Merega on ka praegused elanikud tihedalt seotud, kuid seda eelkõige kalapüügiga endale sissetulekut teenides. Mere ääres oli kalaturg, kus hommikul merelt tulnud mehed oma saaki müüsid. Lisaks mitmesugustele kaladele nägime ka sinimerekarpide ostjaid ja müüjaid ning merisiilikute hunnikuid, mille kallal kinnaste ja nugadega varustatud mehed usinalt toimetasid.

Pilt

Meil polnud õrna aimugi, millist osa neist torkavatest nuhtlustest süüakse. Nüüd olen siilikute osas natuke targem ja jagan siinkohal Toidutarest loetut: Merisiiliku maitse on äärmiselt joodine ja mereline. Siiliokkaline elukas tuleb pooleks lõigata. Toorelt süües kougitakse seest neljast kojast liha lusikaga välja. Liha meenutab mahlast austrit, küpsetatult aga vähki. Emasel merisiilikul on oranžikat värvi mari, mis on eriti hinnatud sushi kattena. Marjad on tillukesed, kõvad ja krõmpsud ning meenutavad maitselt toorest papaiat. Järjest enam kasutavad seda menüüdes kuulsad uue köögi stiili viljelevad kokad. Maailmas parimaks hinnatud katalaani restorani El Bulli menüüs on näiteks merisiiliku ravioolid.

Tegime linnamüüril ringi ümber vanalinna ja nägime muulidel kalavõrkude hunnikuid ja mehi neid puhastamas ja korrastamas.

Pilt

Kuna meri jääb linnast lääne poole, on siin õhtuti palju jalutajaid ja restoranides õhtustajaid, kes vaatavad päikese loojumist merre. Itaallastele on eriliselt oluline õhtul ennast kenasti riidesse panna ja tänavale jalutama minna. Sellel tegevusel on isegi oma nimi „passegiata“ ja see on laialt levinud mitte ainult Lõuna-Itaalias, vaid üle kogu riigi.

Kesklinn oli keskpäevaks muutunud juba päris rahvarohkeks. Käisime katedraalis, mis oli nii seest kui väljast imeilus. Üheski teises kirikus pole me siiani näinud nii palju suuri maale, mis katsid kõiki seinu põrandast kuni kõrge laeni välja.

Pooletunnise peatuse tegime Galatinas, mille kohta lugesin reisijuhist, et selles linnas on säilinud tugevad kreeka mõjud. Need ilmnesid eelkõige arhitektuurilistes nüanssides, mida meie silm ei osanud märgatagi. Vaiksel siesta ajal palava päikese käes tegime kiire tiiru valgetel tänavakividel valgekslubjatud majade vahel ja sõitsime edasi Matera poole.

Pilt

Seekord vältisime kiirteed, et viimasel päeval enne Lõuna-Itaaliast ärasõitmist veel veidi ringi vaadata. Kui umbes pool 130-st kilomeetrist oli ära sõidetud, leidsime ühe eravalduse sissesõidutee, kus oli võimalik kinni pidada ja kohvi teha. Paraku läks meie tulesüütaja (umbes nagu pika toruga välgumihkel) katki ka me ei saanudki priimust põlema, sest tikke polnud meil üldse kaasas. Nagu ikka – palju vajalikke asju on igaks juhuks dubleeritud, aga mõned, mis ei ole, näiteks läpakas ja tulesüütaja, lähevad katki. Jõime kohvi asemel vett ja sõime ära viimased tükid eilehommikusest focacciast.

Materasse jõudsime üsna varakult ja otsustasime kõigepealt ööbimiskoha üles otsida. Selle kohta oli mul samuti kusagile väike märge tehtud, sest siinkandis neid ülearu palju ei ole. Viljari telefoni äpp andis meile koordinaadid, mille järgi sõitsime kohale. Materast mõne kilomeetri kaugusel asuva agriturismo (taluturism) nimi ei läinud küll kokku sellega, mis minul kirja oli pandud, aga polnud ka põhjust sinna mitte jääda. Meile näidati, kuhu võime oma telgi panna. Enamusel platsidest oli kivine pind, mõeldud eelkõige kämperitele. Valisime omaette koha aia ääres otse küülikupuuride kõrval.

Pilt

Materasse jõudnud, otsisime võimalust kusagil koobaslinnale võimalikult lähedal oma auto raske raha eest ära parkida. Sõitsime mööda kitsaid tänavaid ja püüdsime aru saada, kuidas siin parkimine korraldatud on. Ühel ristmikul pidas meid kinni mees, kes küsis, kas me soovime koopaid näha ja kas meil öömaja on olemas. Vastasime mõlemale küsimusele „jah“, seejärel näitas ta meile kätte, mis suunas edasi sõita. Millestki aru saamata sõitsime mööda järjest kitsamaid tänavaid edasi, kuni tee lõppes ära suhteliselt väikese parklaga, mis minu arvates oli mõeldud ümbruskonna restoranikülastajatele. Igatahes oli seal tähistatult üks tund parkimist tasuta, see asus otse koobaste kõrval ja sinna me oma auto jätsimegi. Kus tegelikult peaksid parkima need tuhanded autod, millega tullakse UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevaid koopaid vaatama, jäigi meile arusaamatuks.

Meist paarisaja meetri kaugusel oli kitsa jõe kõrgete kallastega org, mille meiepoolsel küljel oli koobaselamutest linnaosa tänavate, treppide ja isegi kirikutega. Meie vastas teises kaldas nägime samuti koobaste avausi, kuid need oli nagu kaldapääsukeste pesad ja teid sinna ei viinud.

Pilt

Esimesena sattusime ühte kolmest rekonstrueeritud koopast, kus on püütud luua võimalikult originaalitruu interjöör. Viimased elanikud lahkusid siit 1957. aastal. Arvatakse, et pehmesse tuffi uuristatud koopaid kasutati eluasemena juba kiviajal. Sajandite jooksul muutusid koopad läbimõeldud funktsioonidega eluruumideks, kus oli nn elutuba, kööginurk, panipaik, loomadele eraldatud osa ja mahuti vee kogumiseks. Ega meie esivanemate rehielamuteski tingimused oluliselt paremad polnud. Erandiks siin ehk kivimist õhkuv niiskus ja jahedus, mille tõttu näiteks suur abieluvoodi oli paigutatud paris kõrgetele jalgadele.

Pilt

Arvatakse, et siinses koobaslinnas elas ligikaudu 50 000 elanikku. Umbes pooled neist ei soovinud oma kodudest lahkuda veel eelmise sajandi keskpaigaski. Üsna vägisi asustati tuhanded inimesed korteritesse, sest leiti, et siinsed elutingimused on tervistkahjustavad.

Pilt

Nüüdseks on suhtumine jälle muutunud, mitmetes koobastes elatakse ja mitmel oli võreukse peal silt „MÜÜA“. Päris paljud koopad olid lihtsalt mahajäetud, lõhutud mööbel vedeles põrandal, ruumid olid rõsked ja hallitasid.

Pilt

Käisime kõige kuulsamas koobaskirikus, mis paiknes mäe otsas. Selle külastus oli tasuline ja pilte seal teha ei tohtinud. Põhjuseks freskode jäänused seintel, mille vanus on arvatavasti üle 1000 aasta. Erinevalt tavalistest suurtest kirikutest koosnes koobaskirik väiksematest võlvitud ruumidest, mis on ehitusviisi silmas pidades ka täiesti loogiline.

Pika orienteerumise tulemusena õnnestus meil üles leida naaberkünkal asuv katedraal. See 13. sajandist pärinev imposantne hoone oli praegu remondis. Siiski lubati inimesi lahkelt sisse, võeti vaid allkiri selle kohta, et meid on hoiatatud ehitusega kaasnevate ohtude eest. Vaatasime kiriku interjööri ära ja seejärel läksime mööda käänulisi tänavaid tagasi parklasse.

Enne kämpingusse jõudmist oli meil vaja kusagilt poest osta tikke või uus süütaja. Esimeses suuremas toidupoes tegime mitu ringi edasi-tagasi ja uurisime üksipulgi kõik riiulid üle, kuid paraku ei leidnud ei tikke ega süütajat. Peab tunnistama, et Itaalia toidupoodide väljapanekutes puudub meile nii omaseks saanud loogiline süsteem, mis tegi otsimise üsna vaevaliseks. Väljusime poest ja vaatasime ringi. Teisel pool teed paistis mingi pood, mille vaateaknast nägin pesupulbreid ja muud kodukraami. Uurisime ka selle poe riiulid ülima põhjalikkusega läbi ja lõpuks leidsimegi tulesüütajad. Nüüd ostsime neid igaks juhuks kaks tükki.

Hakkas juba hämarduma ja meil oli aeg oma agriturismosse ööbima sõita.

Teisipäev,2. juuli 2013

Meie ööbimiskoht asus väga maalilises kohas mäe küljel. Hommikul kuulsime läheduses eesli kisa, ilmselt elasid need loomad kusagil lähedal tallis. Lootsin meie telgi kõrval asuvate küülikupuuride elanikke pildile saada, kuid need olid väga häbelikud. Võtsin siis pildile meie kõrval asuva päikesepõllu. Selliseid nägime siin Lõuna-Itaalias päris tihti.

Olime juba eile reisijuhist lugenud, et 2. juuli on Matera linna kaitsepühaku päev ja siis toimuvad linnas rongkäigud ja suured pidustused. Meie tee viis hommikul veidi peale üheksat kesklinnast läbi ja juba olidki entusiastlikud itaallased tänavad ummistanud, marssisid kuhugi ja karjusid midagi. Õnneks oli meil võimalus ka mööda teist teed reisi jätkata.

Kuna tänase päeva peamine tegevus oli mööda kiirteed põhja suunas sõitmine, otsisin reisijuhist mingit põhjust, et umbes poolel teel teha väike peatus ja sirutada veidi jalgu. Leidsingi, et umbes 300 km pärast jõuame Atri lähedale (Regional Natural Reserve Calanchi di Atri), kus  on väga eriline loodusnähtus. Apenniini mäestikus on nimelt üks koht, kus on erosiooni tulemusena tekkinud väga kummalised pinnavormid. Eriti võimas ja fantastiline pidi vaatepilt olema öösel kuuvalges, siis pidavat see meenutama põrgut või ulmemaastikku. Meil oli siiski ainus võimalus vaadata seda keskpäeval. Kuna tegemist oli Michelini reitingu järgi 2-tärni-vaatamisväärsusega, ootasime loomulikult suuremat avalikku huvi asja vastu. Pika otsimise peale leidsime lõpuks üles külastuskeskuse, mis oli täiesti väljasurnud, ei mingit infot ega viitasid. Kümmekond meetrit eemal avanes meile aga kõnealune vaatepilt, mis kujutas endast tõesti kummalist sakilist pinnast.

Pilt

Rohkem kui erosioon, pakkusid meile silmarõõmu ümbritsevad mäed ning vaated Gran Sassole ja teistele mäetippudele. Ilmselt tuleb ühel aastal plaani võtta reis Kesk-Itaaliasse koos matkamisega Appenniini mäestikul.

Õhtuks jõudsime Rosapineta hiigelkämpingusse Ravenna ja Veneetsia vahel. Rohkem kui 1000-kohaline kämping oli asutatud 52 aastat tagasi ja ta oligi selline mõnusalt kulunud ja sissetöötatud. Ka hind oli mereäärset asukohta silmas pidades täitsa mõistlik – 24 eurot.

Tegime õhtusööki ja nautisime mõnusat sooja õhtut, kui äkki hakkas meie kõrval asfaltteel tihe sagimine. Esialgu ei saanudki aru, mis toimub, kuid siis tuli meelde – see on ju itaallaste kohustuslik passegiata ehk õhtune jalutuskäik. See kestis umbes tund aega ja siis jäi jälle kõik vaikseks.

Kolmapäev, 3. juuli 2013

Käisime hommikul meres ujumas. Vaatamata üsna varasele kellaajale oli rannaliival palju sportlikke inimesi jooksmas või kepikõndi tegemas. Tundus, et vesi on siin veidi külmem kui oli Lõuna-Itaalias.

Sõitsime edasi Veneetsia poole ja tuletasime meelde, kuidas me 10 aastat tagasi sõitsime samuti Veneetsia poole. Siis me tulime Eestist ja tundus, et oleme kodust ikka väga kaugele tulnud. Nüüd me olime sama linna poole sõitnud 1100 kilomeetrit lõuna poolt. Elu on edasi läinud, autod ja kogu varustus mugavamad ja töökindlamad ning Euroopa oleks justkui pisemaks jäänud.

Itaalia-Sloveenia piiril leidsime end värskelt kiirteel, millel sõitmiseks tuleb osta vinjett. Ühe nädala vinjett maksab 15 eurot, kuid meil oli vaja täna sõita Sloveenias vähem kui 10 kilomeetrit. Veidi rohkem kui nädala pärast oleme jälle Sloveenias ja siis on kindlasti jälle vinjetti vaja. Täna manööverdasime end kiirteelt maha ja kasutasime aeglasi teid, mis olid samuti heas korras.

Üsna varakult jõudsime Koversada kämpingusse Horvaatias. Jääme siia terveks nädalaks. Leidsime endale mõnusa platsi nr 951, millel oleme juba kord varemgi telkinud.

Pilt

WC ja pesuruumid on piisavalt lähedal ja puude vahelt paistab meri. Meie kõrval on sakslased oma kolme lapsega, poisid nii 4- ja 6-aastased ja väike tüdruk, kes veel ei kõnni. Ümberringi on üpris palju vabu platse ja meie telgi juurest on avar vaade ümbrusele. Õhtusöögi ajal vaatasime, kuidas saabusid poolakad oma hiigel-haagissuvilaga. See oli ilmselgelt liiga suur ja nad olid väga hädas, et sellega kitsastel teedel manööverdada. Millegipärast olemegi kõige uhkemaid autosid, reisibusse ja haagissuvilaid näinud just Poola numbrimärgiga.

Neljapäev, 4. juuli 2013

Helistasin Aitale, et saada vajalikku infot palkade arvutamiseks. Kummaline, kuidas 2 nädalaga on peast kadunud kõik need numbrid, mida varem arvasin une pealt teadvat.

Sisustasime päikselise ja meeldivalt sooja päeva ujumise, lugemise, poeskäigu ja söögitegemisega. Õhtul jalutasime Vrsari, kus on päris suur jahisadam ja selle kõrval toimub õhtuti mõnus melu. Sõime jäätist ja jalutasime kämpingusse tagasi.

Reede, 5. juuli 2013

Täna on Sirje sünnipäev. Palju õnne!

Palgad said paberi peal ära arvutatud ja mobiiltelefoniga üle kantud. Tuleb välja, et elutegevus on võimalik ka ilma läpakata. Enam-vähem.

Päeval käisime Porečis ühes suuremas toidupoes, et osta vajalikke toiduained kanawoki tegemiseks. Saime kõike peale porru. Vaatamata sellele tuli wok väga maitsev.

Laupäev, 6. juuli 2013

Täna on Aita sünnipäev. Palju õnne!

Hommikul saabus meie vastas asuvasse haagisesse itaalia perekond. Tasapisi hakkas meenuma, et need inimesed oli siinsamas ka 3 aastat tagasi ja siis oli naine lapseootel. Nüüd oli neil väike Eduardo, kes saab ilmselt sügisel 3 ja veel üks umbes pooleteisene poiss, kelle nime ei õnnestunud teada saada, sest tema oli veel pailaps ja ema ei pidanud teda pidevalt korrale kutsuma.

Õhtusööki sõime täna pizzarestoranis. Mina võtsin pizza nimega Gourmans ja mis sisaldas enam-vähem kõike, mida pizza peale üleüldse kõlbab panna. Viljar võttis mereannipizza. Nagu ikka, tundusid esimesed suutäied väga hõrgutavad, esimene pool pizzast väga maitsev ja teine pool juba vähem maitsev. Jõime kumbki kannu õlut. Hiljem leidsime, et arvele oli pandud 4 kannu õlut. Mis küll oli selle Jadranka mõtteis, kui ta meile arvet tegi?

Pühapäev, 7. juuli 2013

Täna oli päike veidi vines ja oligi hea. Päris valus on vaadata, kuidas mõned inimesed ennast tundide kaupa rannas „praevad“. Meie ei kipu üldse otsese päikese alla. Tassime oma toolid telgi juurest mere äärde ja istume puude varju raamatut lugema. Aeg-ajalt satume ikka päikese kätte ka, kuid igal juhul mitte nii pikalt, et tekiks oht päikesepõletust saada. Ujumas käime 4-5 korda päevas ja nüüd eelistame ainult selliseid kohti, kus läheb kohe sügavaks, nii et ronime mööda metalltreppi vette ja kohe ujuma, jalad põhja ei ulatugi. Põhi on siin kivine ja mööda põhja ukerdamiseks oleks vaja ujumissusse kasutada.

Esmaspäev, 8. juuli 2013

Öö möödus meil kehvasti, sest siiani hästi vastupidanud kummimadrats hakkas õhku läbi laskma ja seda tuli mitu korda öö jooksul pumbata. Siiski otsustasime teoks teha plaani veeta päev Istria poolsaarel neis kohtades, kus me veel käinud ei ole.

Kõigepealt sõitsime mööda kiirteed Pazinisse. Käisime Püha Nikolai kirikus, kus oli freskodega kaunistatud võlvitud lagi. Praegu on freskod väga kehvas seisus ja ilmselt vajaksid restaureerimist. Veidi edasi jalutades jõudsime kindluse juurde, milles asub etnograafiamuuseum. Lugesin reisijuhist, et kui Istria poolsaare läänekallas on itaaliakeelne ja –meelne, siis poolsaare keskosa ja Pazini linna valitsesid pikalt sakslased-austerlased ja seetõttu on seal hoopis teistsugune arhitektuur.

Kohe kindluse kõrval on üüratult suur süvend. See omapärane karstikoobas koos selle põhjas asuva avause ja järvekestega inspireeris Jules Verne’i ühes tema teoses põrguväravat kirjeldama. Meie vaatasime ülevalt serva pealt ja mõtlesime, et alla minna pole mingi kunst, aga katsu sa palava ilmaga üles tagasi saada… Otsustasime selle seikluse vahele jätta. Vaatasime hoopis, kuidas adrenaliinijanused inimesed mööda trossi üle sügaviku kihutavad.

Pilt

Järgmisena jäi meie teele maailma väikseim linn Hum. Linna on esmakordselt mainitud 1102. aastal ja linnaõigused sai ta 13. sajandil. Napilt paarikümne elanikuga, kahe tänava ja kolme rea majadega on ta nüüdseks kantud Guinessi rekordite raamatusse, kui maailma kõige väiksem linn. Kuigi see fakt toob siia väga palju turiste, on linn jäänud loomulikuks, seda pole turistide jaoks üles vuntsitud ja see ongi hea.

Pilt

Lugesin reisijuhist, et linnamüürist väljaspool on kirik, mille seinu kaunistavad järjekordsed haruldased freskod. Jalutasime sinnapoole ja kohtusime kahe daamiga, kes küsisid, kas me tahame kirikusse sisse minna. Vastasime jah ja saime nende käest kirikuvõtme. Nimelt on enamasti sellised hooned lukus ja millegipärast ei ole ustel ka infot selle kohta, kus hoitakse võtit. Vaatasime haruldaste freskode jäänused üle ja viisime võtme Humi trahterisse tagasi.

Pilt

Humi ja Roči vahele jäi väike külake Kotli, kus pidi olema taastatud vesiveski. Jätsime auto küla serva ja jalutasime läbi küla, mis koosnes päris suurtest hoonetest, ilmselt kunagistest talumajapidamistest, mis nüüdseks olid tühjad. Lugesin, et viimase rahvaloenduse andmetel oli siin 1 alaline elanik. Mõned hooned on kasutusel suvemajadena. Jõudsime imeilusa valge põhja ja helesinise veega jõe kaldale. Erosioon on tekitanud jõepõhja palju suuremaid ja väiksemaid „vannikesi“, kus nüüd igas mõõdus suplejad veemõnusid nautida said. Reklaamitud vesiveski oli hetkel suletud.

Pilt

Roč oli kuumas pealelõunases päikeses päris inimtühi. Ometi sattusime jälle avatud ustega kirikule, kus üliõnnelik norralastest vanapaar andunult pildistas freskosid. Kõrval seisis kirikuvõtmetega noormees, kellega norrakad olid juhuslikult kokku sattunud. Kuna meie endiselt ei suuda vestelda teemal „Keda on kujutatud freskodel“, tegime kirikule kiire tiiru peale ja jalutasime edasi. Palavus viis aga mõtted järjest rohkem jahedale mereveele ja nii sõitsimegi kämpingusse oma tavapäraste tegevuste juurde tagasi.

Teisipäev, 9. juuli 2013

Võtsime eile õhtul endale teise madratsi alla, mis oli mitu päeva väljas telgi kõrval „päevase pikutamise“ funktsioonis olnud. Paraku ei pidanud seegi korralikult õhku ja jälle oli meil üsna rahutu öö. Kuna kämpingu poes liimi ei müüdud, pidime autoga Vrsari liimi järele sõitma. Otsisime madratsites auke ja leidsimegi mõlemas pisikesed susisejad üles. Paigad said peale, kuid igaks juhus otsustasime, et paneme kaks madratsit teineteise peale, et vähemalt kolmandal ööl saaks rahulikult magada.

Kuna täna oli meie viimane õhtu enne tagasisõitu, läksime restorani õhtust sööma. Olin juba enam-vähem terve aasta teadnud, et tellin sinimerekarpe valge veini kastmes. Ja need olid otsas! Esimese ähmiga ei teadnud üldse, mida nüüd tellida, aga lõpuks said minule grillitud krevetid ja Viljarile grillitud kalmaarid, mis olid mõlemad oivalised, eriti koos külma Malvaasiaga. Magustoiduks veel panna cotta ja võisime tõdeda, et õhtusöök oli väga hea.

PiltPilt

Kolmapäev, 10. juuli 2013

Kahest madratsist oli hommikuks alles poolteist. Paistab nii, et just uuemal on sees veel üks auk, mida me üles ei leidnud.

Pakkisime asjad enam-vähem kokku, jalutasime veel ringi ja käisime iga natukese aja tagant ujumas, nagu oleks seda sellisel moel võimalik natuke ette ära teha. Kahju, et Vahemeri meist ikka nii kaugel on. Kell 12 oli viimane aeg teele asuda. Ilm oli ilus ja palav terve päeva, kui me sõitsime Horvaatiast Austria poole. Erandiks oli vaid Sloveenias mägede vahel asuv Logarska Dolina, mille kohal rippuvad tumedad vihmapilved tuletasid meile meelde, kuidas me mõned aastad tagasi sealsamas paksu vihma all matkasime.

Mööda kiirteid sai 640 km päris kiiresti läbi sõidetud, pool kaheksa õhtul jõudsime Poysdorfi. Oleme siin juba mitmendat korda, kuid viimastel aastatel on kämpingut laiendatud ja ehitatud suur ja mugav olmehoone. Nüüd on siin igati kena ja mõnus, isegi õhtune ja öine jahedus olid väga värskendavad.

Pilt

Neljapäev, 11. juuli 2013

Poysdorfist saime üsna varakult tulema ja kuigi tegime peatuse Czestochovas Auchani kaubanduskeskuses, et endale siiski uus kummimadrats osta, oli üsna varsti selge, et me jõuaksime Varssavi kämpingusse liiga vara. Niisiis sõitsime enam-vähem tipptunnil sellest linnast läbi ja Viljar otsis oma telefoni äpi abil järgmist kämpingut. Selgus, et üks peaks olema Augustowis. Leidimegi üsna spartaliku kämpingu, mis töötab ainult suveajal ja on populaarne veespordiharrastajate hulgas. Pesemistingimused olid olemas, kaardimakset teha ei saanud kuid eurosid võeti ka vastu ja kui neid sääski poleks olnud… No meil oli ikka sääsetõrjevahendit ka kaasas. Ammu pole vaja olnud, aga nüüd kulus jälle üsna ohtralt.

Pilt

Reede, 12. juuli 2013

Hommikul arvasin, et kuna me nüüd stardime Eesti poole mitte Varssavist vaid Augustowist, jõuame 19. kilomeetri söögikohta liiga vara ja ehk ei söögi seal. Leedukad oma kiirusepiirangutega suutsid siiski Leedu nii „pikaks“ venitada, et lõunasöök tavapärases kohas läks igati asja ette.

Peale Riiat tegime veel ühe kohvipausi ja suhteliselt varakult, umbes kella 7 paiku olime jälle kodus tagasi.

Meist on saanud 11 aastaga nii kogenud reisikaaslased, et kolm nädalat möödusid täiesti stressivabalt. Isegi selle suve äpardused läpaka, tulesüütaja ja naviga, mis poole maa peal lõpetas meiega suhtlemise, ei tekkinud meil pingeid ega tülisid, mida esimestel aastatel millegipärast ikka ette tuli. Me oleme nüüd nii veendunud, et meie kaitseingel on meil kaasas ja võtame kõike, mis ette tuleb, kui põnevat seiklust.

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s