Gran Canaria 2014

17. märts 2014
Keset Eestimaa talve tekkis Tuulil suur soov minna koos lastega kusagile soojale maale veidi patareisid laadima. Üksi kahe väikese lapsega oleks see täiesti võimatu olnud, seepärast kutsus ta mind kaasa. Taisse minek tundus mulle nii väikeste lastega liiga keeruline, kohalejõudmine võtaks umbes ööpäeva. Sobivaks sihtkohaks kujunes Gran Canaria. Meie plaanidega ühines ka Maarja koos Inger Liisiga. Jaanuaris ostsime laeva- ja lennupiletid. Selgus, et lennufirma Norwegian pakub päris soodsaid pileteid algusega Helsingist. Koos laevapiletitega tuli reis ikkagi soodsam kui Tallinnast algavatel reisidel.
17. märtsi hommikul võtsime Piritalt auto peale Tuuli, Olivia Mai, Eva Marii, suure ja raske kohvri, spordikoti ja turvahälli koos ratastega. Sadamas ootas meid Maarja koos Inger Liisi ja ühe väiksema kohvriga. Olivial ja Liisul olid väikesed roosad seljakotid. Minul oli keskmist mõõtu kohver. Varsti olimegi laevas, minul ja arvatavasti ka Tuulil ja Maarjal reisiärevus südames. Kuidas me laste, tita ja kohvritega lõpuks ikkagi kohale jõuame?

Laevareis läks üsna kenasti, Olivia ja Liisu veetsid selle enamasti laste mängunurgas, Eva sõi ja magas.

Helsingi sadamas ootas meid juba varem interneti teel tellitud lennujaama takso.
Pool tundi sõitu ja olimegi oma killavooriga Vantaa lennujaamas. Enne turvakontrolli tahtsid suuremad tüdrukud pissile minna. Läksime Maarjaga kaasa ja tegime selle vea, et läksime inva-WC-sse, kus on ainult üks WC-pott. Kohe läks tõsiseks kisaks ja vaidluseks, kumb saab esimesena pissida. Mingid selgitused ja läbirääkimised ei toiminud, keeruline olukord tuli lahendada lihtsalt toore jõuga.
Kõige suurema kohvri andsime check in-is ära. Ka beebi turvahäll ja rattad pandi suurde kilekotti ja saadeti lennuki pagasiruumi. Nüüd tuli Evat tassida kõhukotis, lisaks terve hunnik väiksemaid kohvreid ja kotte. Kõige tülikam oli turvakontrolli läbimine. Pidime kõik kohvrid, laste seljakotid, käekotid, käekellad, rihmad, läpakad, i-padi, tita kõhukoti ning enda ja laste talvised üleriided plastmasskarpidesse panema. Selle käigus kadus rullikute vahele Liisu roosa patsikumm. Lapse tragöödia oli tohutu!
Veel väike tiir lennujaama poes ja oligi aeg lennukisse minna. Tüdrukud said mõlemad aknaaluse koha ja kuna lennuk oli pooltühi, saime pika lennureisi ajal kasutada ka kõrvalreas asuvaid istmeid. Ligi 7 tundi kestnud reis oli ikka paras vintsutus, selge see, et lapsed väsisid ära ja aeg-ajalt jonnisid. Olivia kustus lõpuks ära, aga Liisu püsis ärkvel kuni keskööni, kui me kohale jõudsime. Kohalik aeg oli siis alles 22.00.


Lennujaamas oli meil bungalo omaniku poolt tellitud takso vastas. Papi oli väga abivalmis, kahjuks täiesti umbkeelne. Saime ikka kuidagi aru, kuhu lapsed peavad istuma ja et kõik turvavööd tuleb kinnitada. Poole tunni pärast olime Maspalomases ja meid juhatati valge majakese juurde, millest pidi saama meie „soojamaa-kodu“ 11 ööpäevaks. Esmamulje oli kehvavõitu, sest maja oli veidi jahe ja rõske, diivani võidunud kangas oli auk ja valgustid heitsid külma sinakat tooni. Jagasime ruttu toad ja voodid ära ja kobisime teki alla. Need olid vanad väsinud villased tekid tekilinaga, midagi sellist, nagu minu lapsepõlve pioneerilaagris. Kušett läbikäidavas toas, kus mina magasin, oli kõva. Vannituppa jätsime tule põlema, et Tuuli tuppa paistaks valgust, kui ta öösel Evat toidab, see valgustas ka minu tuba sinise valgusega. Teki all oli külm ja peas käisid ringi muremõtted, mida lastele hommikul süüa anda. Endalgi oli kõht tühi, lennuki „hot meal“ pole just eriti toitev. Leevendasin oma nälga ühe Lockets’i kurgutabletiga. Meil oli kaasa võetud pannkoogijahu, aga polnud õli praadimiseks. Samuti oli kaasas pakk kaerahelbeid, aga polnud teragi soola ega suhkrut. Selge see, et hommikul on vaja kohe poodi minna, aga kus see siin asub ja mis kell avatakse? Öösel tundusid mured ikka väga suured olevat ja uinuda suutsin alles paar-kolm tundi enne hommikut.
18. märts 2014
Kohaliku aja järgi umbes kell 6 tõi Tuuli Eva minu kätte, et ise täiesti kurnatuna veel veidi magada. Lapse naeratavat nägu nähes hakkas endalgi kohe rõõmsam.

Tõmbasin kardinad eest ja avastasin, et meie aknast paistab helesinine bassein. Majakeste ümber kasvasid palmid ja suured kaktused, hekipõõsad õitsesid ja kaelustuvid kluugutasid. Läksime Evaga ümbrust uurima, jalutasime ümber basseini, vaatasime lilli ja päikesetõusu ja tasapisi hakkas tulema õige puhkuse- ja soojamaa-tunne.
Pool 9 läks Eva jälle magama, meie Maarja ja tüdrukutega läksime poodi, mida olime öösel taksoaknast näinud. Ostsime peamiselt neid asju, mida oli vaja hommikusöögi tegemiseks. Kui pannkoogid moosiga said söödud ja espressokannuga keedetud kohv joodud, läksime basseini äärde suvitama. Selgus, et üks kolmest basseinist on soojendusega, sellest saigi „meie“ bassein. Tüdrukud käisid samuti oma ujumisrõngastega suures basseinis ujumas, sest lastebasseini vesi oli külm ja üldse oli see väike, madal ja „titekas“.

Kui suuremad tüdrukud läksid lõunauinakut tegema, käisime Tuuliga veelkord poes. Seekord läksime meie bungalo-kompleksi kõrval asuva Yumbo kaubanduskeskuse Spari. Olin juba varem Google maps-ist vaadanud, et selline keskus asub meie lähedal. Tegelikult oli see isegi lähemal, kui internetist vaadates tundus. Ostsime salatimaterjali ja roosat veini.
Kui tüdrukud jälle ärkasid, matkasime mere äärde. Sinna oli umbes 700 m mööda tänavaid, siis treppidest alla ja mööda liiva. Meist paremale jäid kuulsad Maspalomase liivadüünid – suur lahmakas päris kõrbe moodi maastikku.

Meie võtsime esialgu suuna ookeani äärde, et vesi ära katsuda. Tüdrukud muutusid päris ülemeelikuks lainete eest põgenedes ja nende riided said oluliselt märjemaks ja liivasemaks, kui me olime arvestanud. Õnneks olin poest pesuvahendit ostnud, sest meie bungalos oli olemas pesumasin.

 

Eva turvahälli tassimine oli päris paras trenn, järgmisel päeval andsid käe- ja seljalihased tunda, et olid koormust saanud. Täna me õhtusööki ei teinud, tellisime oma restoranist kaks pitsat bungalosse ja jõime külma roosat veini. Oli väga mõnus.
19. märts 2014
Täna magasin mõnusat sügavat und. Peamiselt oli see tänu sellele, et vahetasime Liisuga madratsid ära. Tema sellest muidugi midagi ei teadnud, imestas vaid hommikul, et tema voodi on nüüd emme omast natuke madalam. Liisu madrats oli täpselt parasjagu pehme ja mõnus. Päike oli maja mõnusalt soojaks kütnud ja kuigi öösel on väljas 13-14 kraadi, ei olnud tunda enam seda rõskust ja jahedust, mida tundsin esimesel ööl. Ärkasin hommikul väljapuhanuna ja juba ootasin, millal Eva minu hoole alla tuuakse.
Hommikusöögiks tegi Tuuli suurepärast omletti. Tal on omad nipid, mida me Maarjaga üritame ära õppida, et omlett tuleks parasjagu pehme ja hästi kohev. Tomatid ja kurgid pole siin kahjuks suuremad asjad, aga eks me ikka ostame ja sööme neid. Söögikõlbulikud on ainult kirsstomatid, suuremad paisavad poes ikka liiga rohelised. Üldse on puu- ja köögiviljade osas siin üllatavalt vilets valik. Apelsinid on päris head, vist isegi paremad kui Eestis, avokaadosid on ka hea õnne korral võimalik just parajas küpsusastmes osta, aga kõik muu on minu arvates kehvem kui meie toidupoodides.
Ennelõunane aeg möödus jälle basseini ääres suvitades.

Olivia on veega väga suur sõber, ronib julgelt sisse ja oskab päris hästi käte ja jalgadega hoogu andes edasi liikuda. Liisu jaoks on suures basseinis ujumine uudne ja pisut hirmutav, aga kui Olivia midagi ees teeb, ei saa temagi kehvem olla.

Käisin Yumbo Sparist Evale titekonserve ostmas, et talle lisaks piimale ka tahket toitu anda. Tuuli on talle kodus mitu nädalat kõrvitsapüreed andnud, aga seda pole siin kusagilt võtta. Ostsin õunapüreed ja õuna-banaanipüreed. Tundus, et talle maitseb.
Lõuna ajal tekkis hetkeks majja rahu ja vaikus, kui kõik kolm last korraga magasid. Käisime Maarjaga toidupoes, et hoolikalt riiulite vahel ringi vaadates saada inspiratsiooni hommiku- ja õhtusöökide valmistamiseks. Tagasi jõudes selgus, et olime unustanud piima ja vee. Ega midagi – jalad selga ja jälle poodi. Õnneks on see siin tõesti lähedal, Tuulil ja Maarjal polnud midagi selle vastu, et veel üks poeskäik ette võtta.
Õhtusöögiks tegime pasta bologneset – makaronid pakist ja bolognese-kaste purgist. Olivia teatas, et temale see maitseb ja Liisu, kes tavaliselt sööb ainult puhtaid valgeid makarone, teatas, et temale maitseb see ka. Seega leidis veelkord kinnitust eesti vanasõna „Paaris põrsad söövad paremini“.
20. märts 2014
Täna hommikul me Evaga päikesetõusu ei näinud, sest taevas oli pilves. Ka peale hommikusööki polnud veel nii soojaks läinud, et lastega basseini äärde minna. Pakkisime oma killavoori kokku ja läksime rannapromenaadiga tutvuma.

Varsti on Tuuli sünnipäev ja on juba ette otsustatud, et läheme siis restorani õhtust sööma. Täna tahtsime tutvuda nende võimalustega, millel on vaade merele. Kuigi rannas on reas kümneid söögikohti, ei tundunud ükski neist piisavalt eristuv ja hea, et selle kasuks valikut teha. Enamasti on restoranide töötajad väga aktiivsed ja kontakteeruvad ning kuuldes meie omavahelist vestlust öeldakse meile või meie väikestele tüdrukutele ikka mõni sõna soome keeles. Tüdrukutes tekitab see kerget hämmingut, miks nii paljud onud neile „pluti-pluti-plutt“ tulevad tegema ja tavaliselt vaatavad nad neid onusid kergelt kortsus kulmul. Ühe restorani lilla särgiga kelner soovitas meile oma söögikohta ja päris samuti, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Eestist, rääkis ta, et tal on üks tuttav eestlanna, kes on väga „hot“ – no mis iganes see siis tähendab. Ta andis meile oma restorani visiitkaardi. Jätsime selle variandi varusse, juhuks kui otsustame, et just nende paella on see, mida soovime 26. märtsi õhtul süüa.
Keskpäeval läks ilm jälle päikseliseks. Laste lõunauinaku ajal sai Tuuli basseini ääres päikest võtta. Talle on puhkust kindlasti kõige rohkem vaja, sest tunnen omal nahal, kui palju vajavad tähelepanu, hoolt ja energiat kaks väikest last.

Kui lapsed jälle ärkasid, läksime koos Yumbosse õhtusöögiks toidukraami otsima. Keetsime kartuleid, „krabisõrgu“ ja pakikastet. Lastele selline toit maitses ja ka Eva sõi ühest väikesest kartulist tehtud püree ära.
Enne magamaminekut avastasime, et loojuv päike on taeva ilusaks roosaks värvinud. Käisime seda väljas basseini juures vaatamas ja püüdsime seda ilu fotodele jäädvustada.

Kell 9 kohaliku aja järgi oli paras aeg lapsed voodisse kupatada ja ka ise magama minna.

21. märts 2014
Hommik algas nagu ikka kella 6 paiku, kui Eva ärkas ja Tuuli tõi ta minu juurde. Hommikuti on ta tavaliselt heas tujus, „ajab juttu“ ja naeratab. Veidi peale 7 tõuseb päike ja siis teeme tavaliselt Evaga väikese ringi õues, vaatame tuvisid ja sillerdavat basseinivett.
Suuremad tüdrukud ärkavad 7 ja 8 vahel ja alustavad hommikut multikate vaatamisega. Õnneks on siin mitu multikakanalit, nii et alati on võimalik midagi mängima panna, kuni uni silmast läheb ja elu sisse tuleb.
Maarja tegi hommikusöögiks praekartuleid ja muna. Kohvi tegemiseks oleme siin õppinud kasutama väikest espressokannu. Tulemus on küll natuke liiga kange, aga kui sellele lisada sörtsuke keeva vett ja mõõdukalt piima, siis jätkub ühest kannutäiest kangest kohvist kaheks tassitäieks.

Veidi peale kella 10 olime täies ujumisvarustuses lastega basseini ääres, kuid pidime veel ligi pool tundi ootama, et pilved hajuksid ja soe päike välja tuleks. Niipea, kui see juhtus, said Olivia ja Liisu loa basseini minna ja meie sirutasime end lamamistoolidele päevitama.
Lõunauinaku ajal läksime Maarjaga poodi. Lisaks tavapärasele toidukraamile oli vaja osta pesupulbrit. Nimelt olin jõudnud veendumusele, et esimesel päeval ostetud beebipildiga pudelis ei ole mitte pesu pesemise, vaid hoopis loputamise vahend. See seletab, miks masinast välja võetav kraam ei olnud oluliselt puhtamaks läinud, kuid see-eest lõhnas väga värskelt-vängelt. Läksime täna vahelduseks veidi kaugemal asuvasse poodi. Pesupulbrite riiuli juures läks aega. Seekord valisin välja ühe väikese pulbripaki, millele oli kirjutatud, et jätkub kuueks pesukorraks. Sellest peaks meile piisama küll. Hiljem kodus filoloogiga hispaaniakeelset teksti analüüsides tekkis Tuulil kuri kahtlus, et ka see pole päris see, mida me arvasime, sest seda soovitati kasutada koos tavapärase pesupulbriga. No mis needus meid küll tabanud on – nüüd olin siis pesuvalgendajat ostnud!
Õhtupoolikul jalutasime Kasbah’ kaubanduskeskuse juurde, mis nägi välja nagu söögikohtade ja kaltsukate-suveniiripoodide sigri-migri. Sealt edasi minnes jõudsime kaldapromenaadile. Päike oli jälle pilvede taha kadunud ja mere ääres oli üsna jahe.
Tagasi kodus, keetsime õhtusöögiks kartuleid, praadisime liha ja tegime kastet juurde. Olivia ja Liisu hakkasid loomulikult röökima, kui ma nende taldriku peale lihalõigud tõstsin – ok!, kui AINULT kartuleid, siis AINULT kartuleid. Sõime õhtusööki küll õues, aga täna tuli kampsunid ja fliisid selga panna, õhtu oli päris jahe.

22. märts 2014
Tänane öö oli jälle unetu. Öösel kell 3 eesti aja järgi (siin kell 1) läks uni ära. Ei aidanud tuhandete numbrite lugemine ega hea une tabletid. Ehk umbes tunniks sain veel uinuda, enne kui 6.10 tuli Eva. Vähehaaval lisandusid suuremad lapsed ja Maarja.
Täna hommikul tegime jälle pannkooke vaarikamoosiga. Peale hommikusööki läksid Tuuli, Maarja, Olivia ja Liisu kaamelisafarile.

Meie Evaga jäime koju. Esiteks olin mina Lanzarotel juba kaameliga sõitnud ja teiseks on titega rändamine üsna tülikas. Enne käisin veel poes ja ostsin ühe paki toodet, millele oli selges inglise keeles kirjutatud WASHING POWDER. Kolmandal korral tabasime kümnesse ja nüüd on meil võimalus pesta pesu pesupulbriga!
Viiel korral nädalas käivad meie bungalos koristajad, kaks kena naeratavat mustanahalist naist. Enamasti tulevad nad lõuna paiku või veidi hiljem ja toimetavad vannitubades ja tubades umbes 20 minutit. Peale seda on vaja maja tuulutada, sest see on räiget kloori ja muude keemiliste elementide haisu täis. Tolmuimeja nende arsenali ei kuulu, ohtralt vänget kodukeemiat see-eest küll. Korra astusin palja jalaga nende värskelt pestud põranda peale ja see oli pesuvahendist täiesti libe.
Kaamelisõit oli asjaosalistele meeldinud, lapsed ei kartnud ja suured ei olnud liigselt stressis sellest, et kaamelid on suukorvidega ja kurva näoga. Eks seal püütakse ka igati leevendada seda muljet, et vaesed loomad orjatööd tegema peavad.

23. märts 2014
Päev on tavapärases rütmis mööda läinud: söök, päike ja ujumine, söök, uni, söök, jalutuskäik, söök, uni. Täna on pühapäev. Otsustasime, et õhtusööki täna ise tegema ei hakka, sööme oma bungalo-kompleksi restoranis. Saime endale mõnusa laua vaatega basseinile ja õhtutaevale. Lootus, et Eva suurema osa õhtusöögist maha magab luhtus juba eos, kuid võib-olla oligi nii parem. Lapsuke pidas ennast väga viisakalt üleval ja naeratas kõigile.

Sissejuhatuseks toodi meile kohalikku spetsialiteeti – väikesi koorega keedetud kartuleid (kortsukartulid e. papas arrugadas) ja kahte sorti mojot. Nii nimetatakse tüüpilisi kanaaride kastmeid oliiviõlist ja erinevatest maitsetaimedest ja vürtsidest. Menüüst valisime tüdrukutele pizza, Maarjale pasta bolognese ja meile Tuuliga paella.
Pizza maitses tüdrukutele hästi. Enne söömist pidid nad muidugi eemaldama kõik nende hinnangul mittesöödavad lisandid, nagu šampinjonid ja singitükid, ehk siis teiste sõnadega – edaspidi tellime neile ainult pizza Margheritat. Maarja pastat ma ei proovinud, aga kuuldavasti see keelt alla ei viinud. Paella juures oli menüüs märge, et see on mõeldud vähemalt kahele sööjale. Oleks piisanud ka kolmele. See serveeriti suurel taldrikul, kust siis iga sööja tõstis endale sobiva portsjoni. Minu arvates oli see väga maitsev. Peale sööki läksime Evaga ära majja, teised jäid veel veidikeseks laua äärde istuma Enne äratulekut olid Tuuli ja Maarja saanud veel pisikestest pitsidest mingit magusat napsi, arvatavasti banaanilikööri.

24. märts 2014
Täna on hästi soe ja vaikne ilm. Otsustasime veeta hommikupooliku ookeani ääres. Muidugi võttis hommikusöök, asjade kokkupakkimine ja kohalematkamine oma aja, eriti veel kui suuremad tüdrukud kohe väravast välja astudes hakkasid sülle nõudma. Ega nad veel päris õiged matkasellid ei ole jah. Kell pool 12 olime siiski kohal ja leidsime endale päris mõnusa koha ühe piirdeaia ääres. See pakkus päikesevarju Eva turvahällile ja tuulevarju meile endile, sest vaatamata tuulevaikusele meie bungalo juures oli rannas tuult rohkem kui küll. Eva sõi kõhu täis ja uinus ookeanimüha saatel.

Olivia ja Liisu olid vaimustuses lainetest, mis neid taga ajasid, ja kuumast liivast, mille sees oli mõnus mängida. Isegi Tuuli ja Maarja käisid üle lainete hüppamas ja olid sellest vaimustuses. Olen seda varemgi märganud, et ookeanilainetes möllates muutuvad inimesed taas siiralt õnnelikeks lasteks.
Rannaliival istudes märkasin järsku kummaliselt tuttavlikku naist meie poole uurivaid pilke heitmas. Üllatus-üllatus! Sattusime Gran Canaria rannas kokku Maarja klassijuhatajaga Kivilinna Gümnaasiumist. Ka huvijuht ja keemia õpetaja olid oma koolivaheaega kanaaridele veetma tulnud. Kuulsime, et Palmitos Park on väga äge ja sinna tasub terveks päevaks minna. Krokodillipark ei olnud nii lahe, aga see on poole odavam ja võib-olla on mõistlik minna sinna väikeste lastega, kes ei suuda päev otsa uutele muljete keskenduda.
Kuni Eva magas, võtsin ette jalutuskäigu piki veepiiri meie peatuspaigast ühele ja teisele poole. Teisele ehk düünide poole jalutades jõudsin umbes 300-400 meetri pärast sildini, mis teatas, et siit algab nudistide rand. Seal oli palju rahvast, absoluutses enamuses vanad mehed ja naised, kelle jaoks ilma ühegi heledama laiguta pruuniks küpsetatud keha paistab olevat eesmärk omaette. Selle saavutamiseks on nad valmis võtma üsna eriskummalisi asendeid, et päike kõigisse õnarustesse ja voldivahedesse pääseks. Samas suhtutakse nudistide tegevusse täieliku tolerantsiga ja nende rannaosa ei olnud mingil moel eraldatud ega suletud rannarõivastuses kodanikele. Nii nad seal sõbralikult koos eksisteerisid, teineteisest tülitamata ja segamata.
Raske rannatöö väsitas nii emad kui lapsed. Eva ärkamine oli märguandeks, et on aeg tagasi kodu poole matkama hakata. Peale laste lõunauinakut järgnes toidupood, suplus oma basseinis, õhtusöögi valmistamine, selle söömine, ja oligi jälle aeg väikelapsed magama suunata ja klaasi veiniga elust, inimestest ja suhetest rääkida. Mingis mõttes on see meile nagu teraapia, teisest küljest jälle valusate haavade lahtirebimine, mis võib tuua endaga rahutu une.

25. märts 2014
Eva oli maganud päris hästi, Tuuli paraku mitte. Kujutan päris hästi ette mitte-magamist voodisseminekust kuni kella 5-ni öösel. Lasime Tuulil magada ja sättisime suuremate lastega krokodilliparki minekut. Internetis kirjutati, et see asub „in the middle of nowhere“ ja et sinna saab sõita tasuta bussiga. Läksime Yumbo keskuses asuvasse I-punkti, et saada täpsemat infot. Seda me siiski ei saanud, saime hoopis ebamääraseid vihjeid selle kohta, et kusagil linnabusside peatuses see tasuta buss peatub ja et siin Yumbo keskuse ees ta enam ei peatu. Püüdsime oma peaga õiget kohta leida ja kiirustasime lastega lähedalasuva toidupoe ees asuvasse peatusesse. Kohvikupidajalt kuulsin, et see bussipeatus on nüüd üle viidud naabertänavasse paarisaja meetri kaugusele. Jõudsimegi õigeks ajaks uude peatusesse ja jäime sinna ootama. Mõni minut hiljem nägime krokodillipargi bussi rõõmsalt üle ristmiku sõitmas, ta siiski ei pööranud meie tänavasse uude peatusesse! Teisele ristmikule kiirustades nägin, et buss just lahkus meie bungalo-kompleksi ees asuvast peatusest. Läksime taksopeatusesse, et võtta sinnasõiduks takso, kuid kui selgus, et see maksab vähemalt 30 eurot, loobusime tänaseks krokodillidest. Suundusime selle asemel taas Yumbo kaubandusellu.

Alustasime jäätisekohvikust, siis tegime pikema tiiru suveniiripoodides, lahkudes sealt kahe väikese lehvikuga, millega kaks väikest piigat endale tuult said lehvitada.

Maarja leidis endale suveseeliku ja makikasseti-kujulise telefoniümbrise. Mina leidsin endale 2-eurose ingliskeelse juturaamatu, mille eest ma siiralt soovisin kellelegi maksta. Pikemat aega raamaturiiuli ees seistes ei lähenenud kedagi, kes sooviks selle eest raha saada. Hakkasin siis tasapisi edasi liikuma, kuni olingi kaubanduskeskusest väljas, “varastatud” raamat peos.
Laste lõunauinaku ajal võttis Tuuli ette jalutuskäigu Maspalomase düünidele. Olime neid rannapromenaadilt näinud, kuid laste ja lapsevankriga tundus see liiga suur ettevõtmine, et jalad liivaseks teha ja mini-kõrbematk ette võtta.
Enne õhtusööki käisin jälle toidupoes varusid täiendamas ja ühtlasi valmistumas homseks Tuuli sünnipäevaks. Ostsin kimbu erivärvilisi krüsanteeme, koogid „Pariisi kohvikust“ ja sünnipäevaküünlad, numbrid 3 ja 4.
Peale õhtusööki läksid Tuuli ja Maarja vabaõhu-kinno, mina jäin koju kolme last kantseldama. Suuremad mängisid enamuse ajast judot, mis tähendas seda, et nad upitasid end diivani seljatoele, siis kukutas Olivia ennast sealt diivanile ja Liisu kukutas ennast talle otsa. Lõbu jätkus kauemaks, väikesed haigetsaamised refräänideks. Suurim draama sellel õhtul leidis aset seoses sellega, et Olivia pisike lehvik oli liimist lahti läinud. Püüdsin seda niidi ja nõelaga parandada, rahulolematust ilmutav Eva süles. Lõpuks uinus pisim kolmest lapsest. Kahele suuremale oli välja reklaamitud, et kui nad tahavad, VÕIVAD nad täna ühte tuppa magama minna. Ja nii see käis: kahekesi ühes toas, siis ikkagi erinevates tubades, siis kahekesi teises toas, siis kumbki oma toas, siis jälle kahekesi ühes toas, siis omaette, siis prooviks ikkagi koos, ja nii sinnani välja, kui saabusid laste emad. Selleks ajaks oli tüdrukud juba üpris väsinud ja intensiivne vetsupoti-, kaka- ja nokunaljade voog hakkas vaibuma.
26. märts 2014

Soovin sulle südamest palju õnne, kallis tütreke! Sa saabusid küll meie juurde alles õhtul kell 19.45, aga 26. märts on siiski hommikust peale sinu sünnipäev!

Tuulile sobivalt oli hommik küll päikseline, kuid päris tuuline. Juba öösel ehmusin paar korda ärkvele, sest tundus, et keegi kolistab ukse taga.
Hommikul äratasime Tuuli, et teha teine katse krokodilliparki minekuks. Õnnitlused, kingitused, lilled, hommikusöök, ruttu-ruttu riidesse, väravast välja ja bussipeatusesse. Panime Eva kõhukotti, sättisime valmis turvahälli ja rattad, pahandasime suuremate tüdrukutega, kes olid virilad ja tahtsid sülle, käisime ristmikul vaatamas, kas bussi veel ei paista ja olime kõik üsna stressis sellest kiirustamisest ja tulutust ootamisest. Nii ootasime üle poole tunni, siis otsustasime, et bussi ei tule ja läksime laiali.

Mina läksin Evaga ära koju, Tuuli läks Oliviga flamenco-kleiti ostma ja Maarja tegi pikema ostutuuri koos Inger Liisiga, tuues poest lisaks muule kraamile ka vahuveini ja suupisteid. Hiljem kodus krokodillipargi reklaambukletti uurides selgus, et buss käibki teisipäeviti, neljapäeviti ja pühapäeviti. Täna on kolmapäev, seega kiirustasime ja ootasime asjata.
Kui suuremad tüdrukud magasid, tegin jalutuskäigu kaldapromenaadil. Avastasin fantastilise kõrbemaastiku, mida peaks kindlasti koos lastega veel vaatama tulema. Tuul oli endiselt tugev. Allatuult minnes polnud väga vigagi, kuid vastutuult tagasi tulles tuiskas liiv silma ja suhu ja ragises hammaste vahel.
Rannapromenaadilt tagasi tulles sattusin Cita kaubanduskeskuse juurde, mis on uskumatu hunnik kitši. Fassaadile oli kuhjatud kõigi suuremate Euroopa linnade tunnus-ehitised: Pisa torn, Eiffeli torn, Triumfikaar, Big Ben ja palju-palju muud. Esialgu vaatasin, et eemalt paistab lõbustuspark. Üldse on siinsed kaubanduskeskused väga erinevad neist, millega meie harjunud oleme.

Pealelõunane aeg möödus mõnusalt külma vahuveini rüübates ja õhtusöögiplaane tehes. Püüdsime interneti ja ühe kohaliku restoranide-bukleti abil leida piisavalt lähedal piisavalt head söögikohta. Kella 6-ks olime ennast pidulikult riidesse sättinud.

Alustasime matkamist meie esimese valiku, itaalia restorani El Circo poole. Kohale jõudes leidsime eest suletud ukse ja ei vähimatki selgitust. Teise valiku juures läks selles mõttes paremini, selle uksele oli nimelt kinnitatud silt „26.03. closed“. Seadsime sammud jälle Yumbo keskuse poole, mis majade vahelt paistis. Seal on neid söögikohti ju palju. Üsna varsti saime jutule meeldiva inglasest noormehega, kelle tööks oli kliente El Toro restorani suunata. Abivalmilt aitas ta meie lapsevankri trepist üles teisele korrusele tassida ja andis 10%-lise sooduskupongi.

 

Tellisime tüdrukutele pizza Margheritad, mulle ja Tuulile samuti pizzad. Maarja tahtis sea sisefileed. Pudel külma valget majaveini läks nagu kerisele. Eval sattus samuti meiega ühel ajal söögiaeg olema, nii me siis tähistasimegi tema kalli emme sünnipäeva.

Kodus tagasi, istusime veel elutoas, ajasime juttu ja tundsime elust mõnu.

27. märts 2014
Tänast päeva võtsime täie teadlikkusega kui viimast siin paradiisisaarel. Viimane hommikupoolik basseini ääres päevitades ja ujudes, viimane laste lõunauinak jahedates magamistubades.
Kui suuremad tüdrukud magasid, võtsime Eva kaasa ja sõitsime koos Tuuliga bussiga Faro juurde. Tuuli oli oma päikeseprillid vabaõhukinno unustanud. Paraku oli kino päeval suletud ja prille me kätte ei saanud. Jalutasime veidi ringi, vaatasime tuletorni ja suvitajaid rannas ja kohvikutes. Jäi mulje, et siinkandis suvitavad pisut jõukamad inimesed. Ka siin olid nad enamasti pensionärid, kuid tundusid olevat saledamad ja kenamini riides.
Õhtupoolikul võtsime ette „kõrbematka“. Jätsime lapsevankri rannapromenaadile ja läksime kõik koos kuuma kõrbeliiva sisse kõndima ja hullama. Maspalomase liivaluited on kahtlemata üks Gran Canaria suurimatest vaatamisväärsustest ja on tore, et nad meile nii lähedal on.
Tagasiteel vaatasime veidra Cita-keskuse seestpoolt ka üle. Tuuli sattus poodi, kus müüdi poolvääriskive ja ehteid. Ta ostis endale imeilusa roosa kvartsi, millel on just need omadused, mida Tuulil praegusel eluetapil vaja on.
Õhtusöögi tellisime jälle oma restoranist ja loputasime selle vahuveiniga alla. Viimane õhtu oli väga mõnus.
28. märts 2014
Täna on pakkimise ja kojusõidu alguse päev. Juba eile tegime oma külmkapis inventuuri, et enam-vähem kõik olemasolevad toidud oma loomuliku lõpu leiaksid. Pikka aega ei suutnud otsustada, kas pea-aegu terve kilo suhkrut võtta kaasa või mitte. Lõpuks ikkagi ei võtnud, kuigi maha jätta oli ka kahju.
Pool kolm olime oma seltskonnaga jälle bungalo-kompleksi värava juures ja ootasime taksot, mis meid lennujaama viiks. Saabus seesama hispaanlasest papi, kes meid siia tõi. Seekord sõitsime päevavalges ja saime pisut ka väljaspool oma linna ringi vaadata. Selle teekonna jooksul küll midagi kaunist silma ei jäänud. Rohelist taimestikku siin ei kasva ja hallikaspruun kiviklibune pinnas jättis kurva mulje. Ilm muutus järjest pilvisemaks ja jahedamaks. Taksost lennujaama minnes hakkasid Olivia ja Liisu lausa protesteerima, et neil on külm, kuigi üle pika aja olid ju lausa mantlid ja joped jälle kasutusele võetud.
Lennujaamas üllatas meid pikk järjekord, mis lookles Norwegiani teeninduslettide ees. Võtsime sappa ja vaatasime aeg-ajalt murelikult kella. Check in, kohvri ja lapsevankri äraandmine võttiski peaaegu poolteist tundi. Lapsevanker oli seekord vaja oma raha eest lasta kilesse mässida, kuigi siiapoole sõites võttis teenindaja oma käeulatusest suured Norwegiani kirjadega kilekotid, kuhu saime oma asjad ilma probleemideta sisse pakkida. Teel lennuki poole nägime inimestel siingi selliseid kilekotte käes.
Turvakontrolli kadalipp möödus meie õnneks suhteliselt libedalt. Siiski pidime kiirustama, sest lennukile mineku aeg oli juba käes. Piletile oli kirjutatud, et meil on värav A. Sellest siiski ei piisanud, sest A jagunes omakorda mitmekümneks väravaks ja kusagil ei hakanud silma tablood, kus meie lennu täpne värav kirjas oleks. Meie jäime lapsekarjaga ootele ja Tuuli lippas nagu noor põder edasi-tagasi, et vajalik info kusagilt hankida. Väikese vindi lisas veel see, et meie sihtpunkti Stockholm lõpuks leitud tablool kirjas ei olnudki. Tuli välja, et me lendame hoopis Estocolmosse.
Jah, meie tagasisõit toimus läbi Stockholmi, kus veetsime lühikese öö suurepärases Arlandia hotellis. Enne seda oli ligi 6 tundi lennusõitu, mis möödus jälle suhteliselt kenasti. Mina jälgisin silmanurgast üht rootsi vanaprouat, kes Maarja ja Liisu ees istus. Ilmselgelt kuulus ta nende kategooriasse, kes leidis, et lastega pered ja muud puuetega inimesed peaksid lendama erilennukiga või vähemasti täiesti eraldatud ruumis. Lennukis oli tõesti mitu imikut ja eks lapsed ikka teevad vahel natuke häält, aga tegelikult möödus lend suuremate sekeldusteta. Evat panime Tuuliga kordamööda poolteist tundi magama ja Olivial tuli lõpuks unisena jonn peale, mis lõppeski magamajäämisega.

Arlanda lennujaamas leidsime kiiresti lennujaama sisebussi, mis viis meid 10 minutiga hotelli. Ööbisime kõik kuuekesi ühes ruumis, kus oli 2 suurt, laia, pehmet, sulgpatjade ja suletekkidega voodit ja kena lastenari, mille ülemise aseme Olivia kohe ära hõivas. Lapsed olid nii väsinud, et ei jõudnud enam jonnidagi, ja suured olid nii väsinud, et ei suutnud uinuda.

29. märts 2014
Hommikul polnud keegi meist just ülearu väljapuhanud ja rõõmus, aga suurepärane hommikusöök rootsi lauas tegi tuju tunduvalt paremaks. Skandinaavia disain, heakord ja puhtus olid tohutus kontrastis Kanaaride lõunamaise elu-oluga ja ausalt öeldes – väga tore oli jälle heaoluühiskonna mõnusid nautida. Isegi unisena.
Lennujaama buss viis meid tagasi terminali. Turvakontroll kontrollis hoolega Eva piimapakkide ja –pudeli sisu ja juba me istusimegi jälle lennukis, mis viis meid 40 minutiga Helsingisse.
Seekord ei võtnud me taksot sadamasse sõiduks, vaid seiklesime ühistranspordiga. Bussi nr 615 peatuse leidsime kiiresti. Isegi liiga kiiresti, sest buss juba tuli ja me ei jõudnud automaadist piletit osta. Mustanahaline bussijuht rääkis imelikku soome keelt ja kahjuks ei rääkinud üldse inglise keelt. Kolme täiskasvanu eest pidi 15 eurot siiski olema ok, nagu ma aru sain. Bussijuht lubas meie eest hoolitseda, et me Hakaniemis maha saaksime. Kõigepealt aitas ta meil kogu kraamiga bussi saada. Hakaniemis tuli ta jälle appi meid bussist välja kolima. Saime just kõik maha tõstetud, kui ta küsis, kuhu me üldse läheme. Kuulnud, et Länsisatamasse, koliti meie pagas ja lapsed jälle peale tagasi, sest selgus, et järgmisest peatusest Rautatientoril on palju lihtsam ja mõistlikum trammi nr 9 peale minna. Pealegi sai ta seal anda meile piletid, mis kehtivad ka trammis. Ja enamgi veel, seal andis ta mulle 5 eurot tagasi, sest lapsevankriga reisiv täiskasvanu saab Helsingis tasuta sõita.
Veel mõni peatus trammiga ja olimegi jälle sadamas. Siin tuli meil poolteist tundi veeta mitte-midagi-tehes, sest laeva veel ei lastud. Eva sisustas selle aja õnneks magamisega ja mina kärutasin teda mööda sadamahoonet ringi, et vaiksemaid kohti leida. Ka laevasõidus magas ta suuremalt jaolt maha, võimaldades Tuulil ja Maarjal laeva poest viimaseid sisseostusid teha.
Sadamas ootas meid Madis, et oma pere Pärnusse koju viia, ja Viljar, et oma pere Pirita ja Tartu vahel ära jaotada. Viimsi vanaema ja vanaisa olid Tuuli kodu väga mõnusalt ette valmistanud kojutulekuks.

Veetsime seal teed juues ja kooki süües mõnusa tunnikese ja siis pöörasime autonina jälle Tartu poole.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s