Provence 2014

Reede, 4. juuli 2014

Kell 6 hommikul läks uni ära. Tõusimegi siis tasakesi üles, et teisi mitte äratada. Peale kiiret hommikusööki hakkasime kotte, kaste ja pampe majast autosse kandma. Suurem pakkimine toimus eile õhtul, kuid see jäi pooleli, kui Viljar avastas, et map&guide ei ühildu GPS-iga. Vaatamata kulutatud ajale ja nähtud vaevale nii jäigi – mina ei saagi arvutiekraanilt jälgida, kuidas autot tähistav nooleke tasapisi mööda kaarti edasi liigub. Õigel teel püsimiseks seda tegelikult vaja polegi, selleks on meil tavapärane hääljuhtimisega navigatsiooniseade ehk navi. Võib-olla ongi parem arvutiekraani asemel hoopis autoaknast välja vaadata.

Ilm oli tavapäraselt masendav. Juba 3 nädalat on olnud väga jahe ja vihmane. Nii ka täna – +13 ja tibutab. Tartust asusime teele veidi enne 9. Valgas tegime kiire poe-peatuse ja jätkasime reisi Lätis päris tiheda vihma all.

Foreca ilmaportaali poolt lubatud head ilma andis päris kaua oodata. Leedus 19-ndal kilomeetril söömas käies oli ikka veel külm, Kalvarijas bensiini- ja kohvipausi tehes polnud ka veel päikest ja sooja kusagil. Aga Poolas – olge lahked – 26 kraadi sooja! Sellist numbrit pole termomeetril juba rohkem kui kuu aega näinud.

Kurb on see, et Viljaril on nohu, köha ja hääl ära. Juba mitu päeva tagasi ütles ta, et tõbi kipub kallale. Võtsime küll kõikvõimalikud ravimid kasutusele, aga paraku ilma erilise tulemuseta. Loodetavasti on lõunamaisest soojusest abi ja mõne päeva pärast saab ta ehk juba läbi  nina hingata ja normaalse häälega rääkida.

Kui Varssavini oli jäänud veidi rohkem kui 100 km, sattus meie teele mingi takistus. Kas oli see just äsja toimunud avarii või midagi muud, igatahes seisis meie ees kümmekond autot. Vastu kedagi ei tulnud ja meie taga saba järjest pikenes. Pöörasime kiiresti ringi ja püüdsime navi abil leida võimalust väiksemaid teid pidi takistusest mööduda. Sama asusid kohe tegema ka paljud teised autod. Mõne minuti pärast toimus ühel pehmel, liivasel ja tolmaval põlluvaheteel selline kahesuunaline liiklus, mida seal kindlasti varem pole nähtud. Ühte külge pidi viljapõllus sõites mahtusid autod vaevu teineteisest mööda. Jah, tänapäevased navigatsiooniseadmed näitavad autojuhtidele kätte ka sellised teed, mis tegelikult päris teed ei ole. Aga takistusest saime mööda ja jätkasime kiiret sõitu Varssavi poole.

WOK-i kämpingus oli täna päris palju ööbijaid. Mitu kämperit Itaaliast ja Saksamaalt, ühed prantslased, soomlased ja hollandlased. Kui meie olime oma laagri üles löönud ja sõime õhtust, saabusid veel üks eesti auto ja ühed belglased. Tundub, et selle väikese kämpingu tuntus kasvab ja ühel hetkel peame võib-olla tegema broneeringu, et siia kindlasti ära mahtuda.  Varssavis on küll veel üks kämping, aga see on linna teises servas ja rohkem siinkandis valikuid ei ole.

Laupäev, 5. juuli 2014

Küll oli mõnus üle hulga aja jälle telgis magada. Ilm oli ka just paras – õhtul veidi üle 20 kraadi sooja, hommikul +18. Ainult need sääsed! Võtad küll off-i, nagu reklaam ütleb, aga ikka peab vehkima ka.002-IMG_2284Hommikusöögiks oli kohv ja omlett. Tavapärased hommikused toimingud võtsid umbes 2 tundi ja siis asusime teele Nürnbergi suunas. Esimene osa sellest teest läheb Berliini poole ja sinna viib lõpmata pikk ja suhteliselt sirge kiirtee. Navi näitas, et järgmine manööver toimub 711 km pärast.

Kilomeetrid möödusid kiiresti, ainult et iga natukese maa tagant oli maanteemaksu kogumise väravad. Poolas sõitsime ligi 500 km ja maksime selle eest natuke üle 19 euro.

Kui 350 km sai sõidetud, tegime bensiinijaama, WC- ja söögipeatuse. Teeäärne kompleks oli päris kena, isegi laudade ja pinkidega nurgake oli olemas. Keetsime kohvi ja sõime singivõileiba.

Eelmiste aastate kogemustest õppides on meil sel aastal paljud asjad dubleeritud: 2 läpakat, 2 tulesüütajat, 2 navigatsiooniseadet, 2 kummimadratsit, 2 telefonilaadijat kummalegi telefonile, 2 pingemuundajat. Viimasega tekkiski probleem: mingil põhjusel hakkas selle alarm sisselülitamisel piiksuma (võimalikud põhjused – liiga madal pinge, ülekuumenemine või ülekoormus) ja Viljar pidi välja otsima varuaparaadi, et piiksuja asendada. Ilmselt on põhjus selles, et auto on juba 6 aastat vana ja tema aku on vana ja väsinud. (Hiljem selgus, et kui läpakas laeb, on teiste seadmete töö häiritud. Leidsime ka sellele lahenduse, sest autos on ka teine sigaretisüütaja, kuhu saab läpaka jaoks teise pingemuundaja ühendada).

Pingemuundajat on meil vaja selleks, et sõidu ajal kõik vajalikud juhtmega aparaadid tavalise pistikuga elektrit saaksid. Tavapärane on ju see, et autos kasutatakse spetsiaalset otsikut, mis käib sigaretisüütajasse. Pingemuundaja ongi vahelüli sigaretisüütaja ja tavaliste pistikute vahel.

Väike seiklus oligi vajalik, et tuletada meelde – me oleme reisil ja siin tuleb ikka ette veidi keerulisemaid olukordi, millele on vaja lahendusi leida.

Täna tegime vist kõigi aastate päevasõidu rekordi – 1075 km. Alustasime hommikul peale rahulikku hommikusööki, tegime vahepeatusi vastavalt vajadusele ja lõpetasime kell 8 õhtul. See oli võimalik ainult tänu Poola ja Saksamaa korralikele kiirteedele, kus lased autol rahulikult 130-ga lipata.

Veidi enne kiirteelt mahapööramist oli vastutuleval sõidusuunal midagi juhtunud. Selle tulemuseks oli vähemalt 5 km seisvaid autosid. Kui kiirteel tekib mingi takistus, koguneb väga kiiresti tohutu tropp autodest ja inimestest nende sees, kes arvestavad nagu meiegi, et veel nii-ja-niipalju ja siis ma jõuan sinna, kuhu ma tahan jõuda. Ja siis tuleb ühel hetkel seisma jääda, keegi ei tea, kus ja mis on juhtunud, ei saa edasi ega tagasi ja tulebki lihtsalt oodata ja vaadata, mis saab.

Pühapäev, 6. juuli 2014

Ööbisime väikeses mõnusas kämpingus Nürnbergi lähedal. Esimestel reisiaastatel imestasime sakslaste ja austerlaste kombe üle oma suvemajakesi lillede ja skulptuuridega üle külvata. Praegu tundub see päris armas.632-IMG_2973Päike paistis hommikul telgi peale ja äratas meid üsna vara. Viljar tõusis kell 7, tegi kohvi ja pannkooke ja juba pool 10 jätkasime reisi Provence poole. Sõita oli veel 370 km Saksamaal ja 600 km Prantsusmaal. Kuni Lyonini läks sõit väga kiiresti. Arutasime omavahel, et pühapäeval on kiirteel vähem autosid. Peale Lyoni pidime oma sõnu sööma – istusime kaks korda ummikus. Päriselt seisma ei jäänud, aga ikka väga teosammul venisime. Seetõttu otsustasime tänase kämpingu juurde sõita kiirteelt esimesel võimalusel maha keerates. Sattusime väga kitsaste teede peale. Kahel pool teed olid viinamarjad, lillad lavendlipõllud ja kollased päevalilled, majad külades ja põldude vahel olid arhailised. Inimesi palju näha ei olnud, ikkagi pühapäeva õhtu. Aga tänu neile väikestele teedele saime esimese emotsiooni Provencest kätte.

Kämpingusse jõudes tabas meid tõeline üllatus – vihma hakkas sadama. Päev otsa oli olnud 30 kraadi ringis sooja. Nüüd panime ruttu-ruttu telgi üles ja katsetasime esimest korda ka varikatust, mille saab telgi kõrvale ja osaliselt telgi peale üles panna. Päris mõnus oli selle all istuda, vihma krabistamist kuulata ja järgnevateks päevadeks plaane teha. 008-IMG_2291

Esmaspäev, 7. juuli 2014

Õhtusest „väikesest vihmakrabinast“ sai tunde kestev äike. Kuidagi ei saanud magama jääda, kui kõigepealt näed läbi suletud laugude välgu sähvatust ja mõne hetke pärast järgneb pikk ja põhjalik müristamine. Mingil hetkel tekkis lootusetu tunne, et ma ei jäägi täna  magama, aga hommikul selgus, et lõpuks oli uni ikka tulnud.

Täna me asju kokku pakkima ei pidanud, sest jääme siia kämpingusse veel teisekski ööks. Õnneks vihma ka enam ei sadanud ja nii saime minna peale hommikusööki mõne kilomeetri kaugusel asuvaid Vaison-la-Romaine roomlaste linna varemeid vaatama. Kohalike hõimude poolt rajatud vanalinn asub Ouveze jõe ühel kaldal künka otsas, mille tipus on loomulikult kindluse varemed. Teisele kaldale rajati Julius Caesari valitsemise ajal roomlaste korrapärase planeeringuga linn, millest nüüdseks on päris mitu kvartalit välja kaevatud ja taastatud ka vana amfiteater. Kahe linnaosa vahel on 2000 aasta vanune sild.011-IMG_2295Esimesena jäi meie teele Notre-Dame -de-Nazareth’i kirik, mille ehitamisel oli vundamendiks kasutatud rooma-aegseid sambajuppe.013-IMG_2297Seejärel vaatasime üle roomlaste linna varemed ja amfiteatri.

014-IMG_2298Jälle hakkas vihma sadama ja tänu sellele tutvusime päris põhjalikult muuseumi väljapanekutega. Ühes ruumis näidati filmi nendestsamadest roomlaste elumajadest, millest väljas on näha vaid paar rida kive. Filmis kerkisid majadele seinad ja katused ning näitlejad mängisid tolleaegseid inimesi oma igapäevaste tegevuste juures. Sellised filmid on väga kasulikud mineviku elu-olu mõistmiseks. Üks asi jäi meile siiski arusaamatuks – roomlased pidasid pikki õhtusööke, lamades küljel ja toetudes küünarnukile. Me ei suutnud kuidagi ette kujutada, kuidas on võimalik sellises asendis tundide viisi end mõnusalt tunda.

Vihmasadu andis veidikeseks järele ja kiirustasime oma auto juurde, et minna poodi ja siis kämpingusse lõunat sööma.

Varsti jäi sadu jälle järgi ja meie sõitsime 25 km kaugusel asuvasse Orange’i. Selle linna suurim vaatamisväärsus on järjekordne amfiteater, mis on tegelikult väga eriline. UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Orange amfiteater on ainus, millel on säilinud lavasein. 103 m pikk ja 36 m kõrge sein varjab endas ruume, kus näitlejad ootasid oma etteasteid, hoiti dekoratsioone ja kostüüme. Lavale pääses kolme avause kaudu. Keskmine, kõige suurem ja uhkem oli peategelaste jaoks, külgmistest sisenesid kõrvaltegelased. Kõrgel lavaseina ülaosas seisis valitseva imperaatori kuju. Kuju oli kokku pandud väiksematest osadest ja kui vahetus imperaator, vahetati ka skulptuuril pea ära. Lava eest süvendis oli „orkestriauk“.031-IMG_2317Tol ajal oli teater linnarahva hulgas väga populaarne. Etendusi anti 180 päeval aastas ja need kestsid hommikust õhtuni. Vaatama pääsesid kõik linnaelanikud, piletiraha polnud vaja maksta, ainus tingimus oli see, et erineva staatusega linnaelanikud olid üksteisest rangelt eraldatud ja ei tohtinud mingil tingimusel omavahel seguneda.

Veel üks UNESCO monument oli Oranges vaja ära vaadata – rohkem kui 2000 aasta vanune triumfikaar, millega avaldati au rooma leegionäridele.045-IMG_2333Seejärel sõitsime 9 km kaugusel asuvasse Chateauneuf-du-Pope’i – maailmakuulsasse veinipiirkonda. Aastatel 1309 – 1377 elasid Rooma paavstid Avignonis. Paavst Johannes XXII valis just selle koha oma suveresidentsiks. Uus loss (chateau neuf) rajati künka tippu, mille külgi katsid juba roomlaste asjast pärinevad viinapuuaiad. Siinne kliima ja pinnas oli väga sobivad, et kasvatada viinamarju, millest saab valmistada maailma parimaid veine.047-IMG_2335Tagasiteel kämpingusse tegime peatuse, et imetleda Dentelles-de-Montmirail’ teravaid tippe.060-IMG_2348Kui ma prantsusekeelsest tekstist õigesti aru sain, siis need tekkisid umbes 40 miljonit aastat tagasi Juura ajastul Euraasia ja Aafrika mandri omavahelise liikumise tulemusena. Horisontaalsed pinnasekihid ajasid end mõnes kohas serva peale püsti ja nii tekkis teravate sakkidega mäeahelik. Nüüd on tuul ja vihm teravad sakid veidi ümaramaks lihvinud, kuid taevapoole püsti on nad siiani.

Teisipäev, 8. juuli 2014

Täna oli meil vaja telk kokku pakkida, sest liigume edasi lõuna poole. Oleme juba kaks päeva ärevalt jälginud telgi juurest paistva Mont Ventoux tippu. Me tahame näha sealt avanevaid kauneid vaateid, aga nende nägemine oleneb väga palju ilmast. Kui on vihm, udu või madalad pilved, siis vaadet pole. Täna oli muidu üsna kena ilm, aga üks pilv istus stabiilselt mäe tipus. Lootsime oma hea õnne peale, et kui me sinna jõuame, siis on pilv läinud. Umbes nii läks ka.075-IMG_2371Mont Ventoux kõrgus on 1912 meetrit, mis ei olegi ju võrreldes Alpidega väga kõrge. Alpid on aga kaugel ja siin ümbruses on Mont Ventoux ikka vaieldamatult „tegija“, sest ta kõrgub suhteliselt siledas ja madalas ümbruses. Detsembrist aprillini on mäetipp kaetud lumega, suvel on tipp valge tänu heledale lubjakivile, mis seda katab. Peaaegu igal aastal toimub siin Tour de France üks etapp ja ilmselt sellepärast oli mäel erakordselt palju jalgrattureid. Müts maha nende noorte ja vanade, meeste ja naiste ees, kes sellest mäest üles sõtkusid.Nende olekust oli näha, et see on ikka väga raske. 086-IMG_2382Üleval oli tugev tuul ja sooja vaid 6 kraadi, kuid ülesminejad oli ikka õhukeselt riides. Neid soojendas raske töö, mida nad tegid. Alla sõites olid joped-mütsid-kindad selga pandud, sest siis pole vaja enam vändata, kõrvus aga vihiseb üsna talvine tuul.078-IMG_2374Just siis, kui hakkasime auto juurde minema, et mäest alla sõitma hakata, saabus üks grupp rattureid, kellest ühel oli spetsiaalse konstruktsiooniga kinnitatud ratta külge ase lamava inimese jaoks. Me ei näinud, kas see oli naine või mees, kuid arvatavasti oli tegu invaliidiga, kes sellisel moel sõprade abiga Mont Ventoux vallutas. Võib-olla oli see kellegi elu unistus, mis just nüüd täitus. Gruppi oli vastu võtmas palju inimesi, kõik juubeldasid ja kallistasid, kuid noormees, kes kahte inimest oma lihaste jõul mäkke tõi, paistis olevat liiga väsinud, et õnnelikult naeratada.084-IMG_2380Järgmisena oli meil plaanis 9-kilomeetrine matk Nesque jõe kaljustel kallastel. Tee viis üles ja alla ja jälle üles, ilm oli ilus ja vaated olid ilusad. Kui 6 km oli matkatud, jõudsime 12. sajandil ehitatud Saint Michel de Anesca kabeli juurde, mis paikneb maalilises kohas jõe kaldal, väikese hoone kohale kaarduva kaljupanga all.111-IMG_2415Edasi viis tee üsna järsult üles mäkke, pidime vahepeal puhkama ja ootama, kuni pulss langeb. Ja siis viis tee ikka veel natuke ülespoole, nii et väsimus hakkas juba kimbutama. Viimased paar kilomeetrit oli muidugi pidev langus, kuid tuleb tunnistada – lõpuks olime päris väsinud. Aga tegelikult oli päris hea üle hulga aja ilusas looduses matkata.

Seejärel sõitsime ühte Lõuna-Prantsusmaa kaunimasse linnakesse nimega Gordes. Kahtlemata oli see kena. Juba tema asukoht mäe tipus ja linnast avanevad vaated orule olid miljoni-dollari-omad.126-IMG_2432Minu arvates oli see linn natuke liiga „kivist“ – suured kivimajad, kivisillutisega tänavad, kõik liiga puhas ja sirge ja ülesmukitud. Ma arvan, et selles linnas tunnevad end väga hästi jõukad vanemapoolsed inimesed, kelle jaoks oli südalinnas üks 5 tärniga spa-hotell, mille fuajees ootasid külastajaid kolm klanitud moega noormeest ja mille ees parkimisplatsil läikis suur must Bentley.

5 km Gordesest oli vabaõhumuuseum. Eelmisel aastal Itaalias käisime vaatamas trullisid. Siin nimetatakse analoogilisi ehitisi bories. Võrreldes trullidega on need aga veelgi arhailisemad. Trullid asusid linnades, need on aga taluhooned. Ehituse põhimõtted on üsna samad – sideaineta laotud kivid. Prantsusmaal pidavat neid olema 3000 ringis, enamasti loomapidamishooned või tööriistakuurid, aga on ka selliseid, kus mingil põhjusel on inimesed sees elanud. Praeguseni ei teata väga täpselt, miks selline arhitektuur tekkis.132-IMG_2438Kella 8-ks jõudsime Apti linnakämpingusse. Täna saime ilma elektrita telkimisplatsi, mis on vahelduseks päris hea.

Kolmapäev, 9. juuli 2014

Hommikul läksime end kämpingusse sisse kirjutama ja maksime kohe kahe öö eest ära. Päris uskumatu hind – kokku 19,60.

Kõigepealt võtsime täna ette 8-9 km pikkuse matka Colorado de Rustrelis. Siinsetes piirkondades leidub palju erineva oranži või punase tooniga pinnast, millest juba sajandeid on toodetud ookri värvimulda. Matkarada kulges piki kanjonit, kus nägime liivakivipaljandite erinevaid toone. Vaatasime ülevalt kanjoni servalt kaunist Provence lapiteki-maastikku ja alt üles värvilisi liivakihte.141-IMG_2448Peale paaritunnist matka sõitsime 10 km edasi kohalikku ookri-pealinna Roussilloni. Kui ma enne reisi otsisin internetist infot Provence kaunimate külade-linnade kohta, siis oli Roussillon nimekirjas esimene. No oli ilus küll. Ja turiste täis, mida võis ju arvatagi. Jalutasime kõigepealt läbi ookri-õpperaja, mis tutvustas siinse ookritootmise ajalugu ja tehnoloogiat.172-IMG_2480Tegime väikese tiiru linnakese tänavatel, vaatasime kauneid vaateid ja otsustasime edasi sõita.184-IMG_2492Roussillonist ära sõites avastasime, et pingemuundaja ei tööta, navi aku on tühi, telefonid ja läpakas ei lae. Viljar kontrollis pikendusjuhet, mõnikord võib ju selles viga olla. Pikendusjuhe oli korras. Tuli välja, et pingemuundaja ei tööta siis, kui läpaka aku on tühi ja laadimine võtab liiga palju voolu. Lülitasime läpaka välja ja üritame seda laadida kämpingus. Kõik teised elektririistad hakkasid seepeale tööle.

Järgmisena külastasime Lacostet, kus asub sadismi esiisa Markii de Sade loss. Praegu kuulub see üsna kuulsale moeloojale Pierre Cardinile. Linn asus kõrgel mäe otsas ja loss selle tipus. Võtsime enne lossi juurde minekut all kohvikus külmad õlled, esimesed sellel reisil. Seejärel ronisime mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid üles. Lossi varemete juures oli väravaputka, milles töötav kena naisterahvas ütles, et lossis on ekspositsioon ja pilet maksab 12 eurot inimese kohta. Jäime üsna mõtlikuks, mille peale proua ütles, et ta saab ise ka aru, et see on kallis. Ja pakkus, et laseb meid kahekesi ühe piletiga sisse. Nüüd oli meil piinlik keelduda ja läksimegi vaatama, mida Pierre Cardin külastajatele vaatamiseks pakub. Väike osa lossist on taastatud ja kolmes askeetlikus ruumis oli umbes 100 eksponaati – mõned kapid, toolid, kolm diivanit, maalid, laualambid ja nipsasjakesed. Ilmselt oli Mr Cardin need asjad pika elu jooksul siin-seal ringi reisides oma hea maitsega kusagilt antiigiturgudelt leidnud ja ära ostnud. Asjad olid ju kõik kenad, aga kui me oleks selle eest 24 eurot maksnud, oleks me tundnud, et oleme julmalt pügada saanud.188-IMG_2496189-IMG_2497

192-IMG_2500Viimase kauni linnakesena külastasime Bonnieux’i, kust taas avanevad ilusad vaated. Päev otsa oli tugev tuul olnud, nüüd see lausa vilistas kõrvus. Käisime mäe otsas kiriku juures ära ja otsustasime ära „koju“ minna. Aptis ostsime toidupoest vajaminevaid toiduaineid kanawoki tegemiseks. Väikest portsu pole mõtet teha, seega on meil ka homme õhtuks toit olemas.

Õhtu oli vist kõige jahedam selle reisi ajal. Tõstsime laua ja toolid telgi eeskotta, et enne magamaminekut sõnamängu (lauamäng Scrabble) mängida.

Neljapäev, 10. juuli 2014

Hommikul oli 15 kraadi sooja ja taevas oli paksult pilves. Eelmisel õhtul sain kämpingu wifit  kasutada ja vaatasin loomulikult ilmateadet. Tänaseks vihma ei lubanud ja temperatuur peaks ka tasapisi tõusma.

Tänase päeva peamine vaatamisväärsus on Verdoni jõe kanjon, mis oleks võinud äärepealt vaatamata jääda, kuna territoriaalselt kuulub ta piirkonda French Alps ja minu Provence reisijuhis pole sellest poolt sõnagi. Mul oli kaasas ka kogu Prantsusmaad hõlmav reisijuht. Kusagilt oli meeles, et seda kanjonit oli ohtralt kiidetud ja tegelikult asus ta meie praegusele asukohale väga lähedal. Teele jäi linnake nimega Moustiers-Sainte-Marie, samuti Prantsuse Alpide piirkonnas. Selle linna kohta  lugesin kiitvaid hinnanguid ajakirjast Geo, mille eelviimane number oli pühendatud Provencele.

Esimesena jäi meie teele Forcalquier, mille minevik on tähelepanuväärsem kui tänapäev. Nimelt otsustas üks osa Provence valitsejate dünastiast 11. sajandil, et asutab hoopis oma krahviriigi. Forcalquierist sai selle comté pealinn ja Provence krahviriigi rivaal. Kauaks seda riigikest ei jätkunud. 12. sajandi lõpul nad taasühinesid ja 1481. aastal läksid mõlemad Prantsuse krooni alla. Vaatasime Forcalquieri katedraali, läksime mäe tippu kindluse varemeid ja kaugele avanevaid vaateid vaatama ja sõitsime edasi. Linna kõrval asuvast suurest toidupoest ostsime pika saia, pasteeti, puuvilju ja muid vajalikke asju. Umbes keskpäeval, kui kõht tühjaks läks, otsisime koha, kus kohvi keeta ja pasteediga saia süüa.203-IMG_2512Meie tee viis läbi piirkonna, kus oli eriti palju lavendlipõlde. Ma usun, et just need imekaunid lillad põllud on esimene, mis mul edaspidi Provencega seostub.206-IMG_2515Moustiers-Sainte-Marie oli täielik pärl seni külastatud linnakeste hulgas. Prantsusmaa kauneimate külade nimekirja kuuluvad ka Gordes ja Roussillon, kus me oleme juba käinud. Moustiers oli neist kõige ilusam juba tänu asukohale kõrgete mägede taustal. Linnast voolab läbi jõgi, linn asub mitmel tasandil, on väga rikkalikult lilledega kaunistatud ja lisaks sellele on ta ka Prantsusmaa portselanipealinn.222-IMG_2532 Legend räägib, et kui Louis XIV ei suutnud enam oma sõdu finantseerida, andis ta aadlile käsu lasta kõik kuld- ja hõbenõud ära sulatada. Kuningas ise näitas head eeskuju ja pani aluse uuele trendile – fajansist lauanõudele. Moustiers oli juba ammusest ajast tuntud keraamikatootja ja tänu kuninglikele tellimustele sai linnake nüüd lühikese ajaga püstirikkaks. Mina andsin oma panuse Moustiers’i keraamikatootjate jõukusele ja ostsin selle reisi suveniirkruusi just siit.214-IMG_2524Jäätiseletist möödudes tuli hea mõte jäätist osta. Mina valisin ühe jäätisekuuli oma lemmiku pistaatsiapähklitega ja teise – lavendlijäätise. Seda ma pole kindlasti kunagi varem söönud ja kummardusena lavendlimaale Provencele oli see minu arvates igati tore kogemus. Viljar jäi turvaliste valikute šokolaadi ja vanilje juurde.215-IMG_2525Verdoni jõe kanjonile oli veidi keeruline „pihta saada“, sest meil polnud käepärast kaarti, kust oleks täpselt näha, kuidas marsruut kulgeb. Lugesin reisijuhist, et põhjakalda teel, mille nimi on La Corniche Sublime ja pikkus 20 km, on ühed eriti ilusad vaatekohad ja lõunakalda teel nimega La Route des Cretes on teised. Sattusime lõunakalda teele ja mõtlesime, et kusagil ületame jõe ja saame mööda põhjakallast tagasi sõita. Peatusime iga natukese aja tagant parkla ja vaatekoha juures, tegime pilte ja tundsime sügavale jõeorgu vaadates kõhedust. Ilm oli väga ilusaks läinud, kuid päike hakkas juba loojuma ja kanjonipõhjas rohetav jõgi oli enamasti varjus.249-IMG_2560Ühel hetkel tundsime ära, et sellel ristmikul oleme juba olnud. Veidi süvenedes selgus, et lõunakalda tee on kinnine ring ja põhjakaldale siit ei pääsegi. Kell oli juba piisavalt palju, et valida sobivas kauguses asuv kämping ja lohutada end mõttega, et kanjon on kanjon, ükskõik, kummalt kaldalt teda vaadata. See, mida me näinud olime, oli väga kaunis ja võimas, aga nüüd viib meie tee meid edasi.

Reede, 11. juuli 2014

Hommikul sõitsime üle hulga aja jälle mõnikümmend kilomeetrit mööda kiirteed Aix-en-Provence’i. See on esimene suurem linn, mida me siinkandis külastame. Aixis elab umbes 140 000 inimest, aga linna ajalooline keskus on üsna kompaktne ja paras jalgsi läbi jalutada. Aix-en-Provence oli kunagise Provence krahviriigi pealinn. Tema esimene hiilgeaeg jääb 15. sajandisse, kui siin elas ja valitses Hea Kuningas René. Linnas oli umbes 5000 elanikku ja haritud ning mitmekülgselt andekas kuningas soosis igati kunsti, kaubanduse ja põllumajanduse arengut piirkonnas. Ta hoolitses linnaelanike elutingimuste parandamise ja arstiabi kättesaadavuse eest. 1481. aastal, kui ta 71-aastasena suri, ei jäänud temast maha ühtki pärijat ja järgmisel aastal läks Provence Prantsuse kuningakrooni alla. XVII sajandil oli Aixi teine hiilgeaeg, kui siia asusid elama paljud prantsuse kohtunikud ja seadusemehed. Nende jõukust peegeldavad linnamajad ongi praegu ühed Aixi olulisemad vaatamisväärsused. Siis asuti rajama ka laia puiesteed, mida praegu tuntakse Cours Mirabeau nime all. Vahepealsetel aastatel jäi Aix lähedalasuva sadamalinna Marseille varju, kuid alates eelmise sajandi 70-ndatest on linn jälle tublisti arenenud. Lisaks tööstuse arengule on Aix-en-Provence ülikoolilinn ja siin toimuvad maailmakuulsad muusikafestivalid.

Meie võtsime reisijuhi näppu ja kõndisime hoolikalt läbi kõik ettenähtud tänavad ja vaatasime ära kõik ettenähtud majad. Cours Mirabeau pilt oli ka reisijuhis, kuid seal olid laia avenüüd ääristavad plataanid palju lopsakamad. Ilmselt oli puudele hiljuti hoolduslõikust tehtud ja mõne aasta pärast moodustavad nad jälle tänavale lehtedest katuse.250-IMG_2561Ühe vaatamisväärsusena astusime sisse Saint-Saveuri katedraali. Meil on tavaks igal reisil ühes kirikus süüdata küünal oma kaitseinglile. Seekord osutus valituks armsa linnakese Aix-en-Provence õdus kirik. Olime just kogu interjööri hoolega läbi vaadanud, kui tornikell lõi 2. Kirikus hakkas vaikselt mängima Ave Maria muusika. Läksime kiriku pealöövi vaatama, mis toimub. Altari juures mikrofoni taga seisis üks heleda ülikonnaga vanem mees, kes hakkas vaikselt Ave Mariat laulma. Istusime, kuulasime ja see tundus nagu ime. Oli see kingitus meie kaitseinglilt? Laul lauldud, astus mees minema ja veidi hiljem nägime teda enda ees tänaval inimeste vahele kadumas.

Palavast linnast väsinud, sõitsime 9 km linnast välja ja asutasime oma elamise Sainte-Victoire kämpingusse. See asub mõne kilomeetri kaugusel samanimelisest mäest, mis oli Aixist pärit maalikunstniku Paul Cézanne üheks lemmikmotiiviks. Meil on plaanis matkata mäe tippu, kus asub Croix de Provence (provaansi rist). Kaalusime võimalust see matk veel täna ära teha, kuid kell oli juba 5 ja meil oli vaja toidupoodi minna. Otsustasime võtta rahulikult, käia poes, valmistada õhtusööki ja teha plaane lähemateks päevadeks.

Päikeseloojangul läksime vaatama Sainte-Victoire mäge. Just meie kämpingu juurest pidi vaade kõige ilusam olema.274-IMG_2590Lisaks kaunitele vaadetele avastasime, et mingil põhjusel on teod kinnitunud taimede külge. Kaugelt paistis, nagu oleks taimedel valged viljad nagu lumimarjad. 265-IMG_2581

Laupäev, 12. juuli 2014

Sainte-Victoire oli tõesti mõnus kämping – kõik vajalik käe-jala juures, vaikne ja rahulik.

Hommikul tegime kaerahelbeputru, siis pakkisime oma elamise jälle kokku ja sõitsime paar kilomeetrit edasi, et matkata Croix de Provence juurde. Reisijuhis oli antud ainult üks matka alguspunkt, mis asus teisel pool mäge. Kämpingus oli päris põhjalik kaart, millelt selgus, et ka siitsamast lähedalt algavad matkarajad. Sõitsimegi 4 km edasi ja jõudsime parklasse, kus oli üsna varasele ajale vaatamata juba päris palju autosid. Tundub, et see matkarada on just prantslaste hulgas väga populaarne. Muidugi satuvad siia ka turistid, kuid see pole kaugeltki mingi „turistilõks“.

Seekord võtsime matkale kaasa ka matkakepid ja see oli päris hea mõte. Siin polnud tegemist jalutuskäiguga, vaid ligi kahetunnise ronimisega umbes 600 meetrit alguspunktist kõrgemale. Arvutasime välja, et see on umbes 2400 trepiastet ehk umbes 200-korruselise maja ülemisele korrusele. Õnneks ei olnud ilm väga palav ja aeg-ajalt kadus päike pilvede taha. Ühe rajamärgi juures pidime tegema valiku kergema ja raskema variandi vahel.304-IMG_2621Ülesminekuks valisime raskema variandi, mis tähendas seda, et mõnes kohas tuli mööda kaljut üles ronida, otsides jalgadele pidepunkti ja kätele kivinukke, millest kinni hoida. Ohtlik see ei tundunud, pigem mõnusalt pingutust nõudev. 282-IMG_2598Veidi enne mäetippu asus kunagine munkade eluase, mida praegu kasutatakse mägionnina. Veel viimane 10-minutiline pingutus ja olimegi koos teiste matkajatega mäetipus. Ilm oli veidi vines, kuid siiski paistis ära ka Marseille, mis on umbes 50 km kaugusel. Oma eileõhtuse kämpingu leidsime ka üles.297-IMG_2613Mäest alla kapates tegime ühes kohas väikese apsaka. Kiirustasime eeskõndivast seltskonnast mööda ja ei märganud õiget kohta, kust ära pöörata. Pidime uuesti tipu poole tagasi kõndima ja hiljem nägime neid, kellest mööda üritasime saada, kaugel allpool.

Täna on laupäev ja seepärast pidime kindlasti poodi minema, et tänaseks ja homseks toitu varuda. Nimelt on siin poemüüjad ka inimesed, suured kaubanduskeskused pannakse pool 8 õhtul kinni ja pühapäeval on kõigil puhkepäev.

Leidsime sobiva toidupoe veidi enne järgmist kämpingut ja tegime rahulikult oma sisseostud ära. Cassis kämpingusse jõudes nägime, kuidas tütarlaps tõstis värava ette sildi „Kämping on täis“. Käisin veel uurimas, äkki leidub üks telgiplats üheks ööks, kuid tulutult. Pidime sõitma 14 km edasi La Ciotat’ kämpingusse. Selles õnneks oli vabu kohti, kuid et tegemist on 4-tärni-kämpinguga, siis on hind umbes kahekordne.

Saime endale suurepärase platsi vaatega Vahemerele oma lillepeenra, palmi ja kraanikausiga. 312-IMG_2629Otsustasime, et ei hakka täna enam kusagile sõitma, naudime oma luksuslikke tingimusi ja külma valget veini. Korraks kerkis taevasse äikesepilv, millele meie reageerisime kiiresti oma varikatuse paigaldamisega. Kui taevas uuesti mõnusalt selgeks läks, võtsime selle jälle maha.313-IMG_2632Täna tegin esimest korda meie reiside ajaloos ise suppi. Ostsime poest kanafileed, šampinjone, kanapuljongit ja nuudleid. Sibulat oli mul endal ja 10 minutiga oli maitsev supp valmis. Esimestel aastatel tegime päris tihti kaasavõetud purgisuppe. Sel korral on 2 purki kaasas, aga mõlemad veel tegemata.

Pühapäev, 13. juuli 2014

Vaatamata luksuslikele tingimustele ei olnud uni täna hea. Hommikul hakkasid tuvid väga valjult kluugutama, telgis oli sääsed ja nende eest teki alla peitu pugedes hakkas väga palav. Hommikune kohv ajas une silmast ja juba kell 10.15 asusime teele.Kuna eile me Cassis’sse kämpingusse ei mahtunud, tuli täna hommikul sinna tagasi sõita. Tänu sellele sattusime La Ciotat’ ja Cassis’ vahelisele 20 km pikkusele teele, mis kulgeb otse mere kaldal kõrgetel valgetel kaljudel. Meri oli täna vines, kuid vaated olid sellegipoolest vapustavad. Pidasime mitmes vaatekohas kinni ja jõudsime Cassis’sse alles tunni aja pärast.323-IMG_2642Auto õnnestus meil ühte parkimismajja ära sokutada ja kesklinnas asuvasse sadamasse jõudes saime kiiresti osta piletid kohe väljuvale lõbusõidulaevale.326-IMG_2645Cassis’ ja Marseille vahel on väga omapärane merekallas kõrgete valgete lahesoppidega, mida prantsuse keeles  nimetatakse Les Calanques. Osadele neist saab läheneda ka maismaad pidi, kuid mõned on nähtavad ainult merelt. Meie valisime variandi, kus näeme viit lahesoppi. Oli ka 3-ne ja 8-ne variant. Kõige ägedamad olid 3.ja 4. „calanque“. Kolmas, Calanque d’En-Vau, pidi kõige tuntum ja kõige  kaunim olema. Seal käivad alpinistid harjutamas. Ka täna olid nad püstloodis mäeküljest üles ronimas.354-IMG_2673Neljas, Calanque Morgiou, oli väga kõrge ja kivid olid loodusmõjude tulemusena muutunud tõelisteks skulptuurideks.365-IMG_2684Laine oli päris kõrge ja loopis meie laevukest piisavalt palju, et ühel naisel hakkas paha. Õnneks ei jõudnud Viljar merehaigeks jääda.

Järgmisena oli meil programmis miljonilinn Marseille. Alustasime linnaga tutvumist kõige kõrgemast kohast, et esialgset ülevaadet saada. Notre-Dame de la Garde basiilika ehitati 19. sajandi keskpaigas tollal moes olnud rooma-bütsantsi stiilis. Meie pöörasime peatähelepanu kiriku kõrvalt paistvale vaatele. Sai selgeks, kus on vana sadam ja kus Panier’ kvartal.380-IMG_2699Sõitsime autoga vana sadama kõrval asuvasse parkimismajja ja hakkasime jalutama ümber sadama. Selle linnapoolses otsas on huvitav ehitis – kõrgetele sammastele oleks nagu paigaldatud peeglist lagi. See kuulsa inglise arhitekti Norman Fosteri looming tekitas nii meis kui teistes jalutajates omajagu elevust.389-IMG_2710391-IMG_2712Loovisime piki sadamabasseini suveniirimüüjate vahelt läbi ja jõudsime restoranide vahele. Otsisime, kus pakutakse kuulsat Marseille’ kalasuppi bouillabaisse’i ja leidimegi ühe restorani, mis nägi välja üsna räsitud, kuid seal oli päris palju sööjaid. Otsustasime, et teeme enne ära jalutuskäigu Panier’ kvartalis ja siis tuleme siia tagasi kalasuppi sööma. Ootamatul sattusime väga efektsesse uude kompleksi nimega MuCEM. See sai valmis alles eelmisel aastal seoses sellega, et Marseille oli 2013. aasta Euroopa kultuuripealinn. Meile see kompleks meeldis, see tundus olevat just selline uut tüüpi linnaruum, kus inimestel on võimalus jalutada, istuda, pikutada, kohvi juua jne.399-IMG_2721Lõpuks pääsesime sellest hiigelsuurest kompleksist jälle välja ja läksime vaatama Panier’ kvartalit. See on kõrgete majade ja kitsaste tänavatega töölis-linnajagu. Erinevatest riikidest siia tööd otsima tulnud inimesed elasid siin üsna tagasihoidlikes tingimustes ja eelmise sajandi keskel kippus see piirkond lausa getoks muutuma. Siis aga võeti ka siin ette renoveerimine. Piirkond on säilitanud oma eheduse ja endiselt elab siin koos palju erinevaid rahvaid, kitsaste tänavate ääres on paari lauaga kohvikud ja keldrikorruse või 1. korruse poekestes pakutakse suveniire ja vanavara.407-IMG_2729Kui me lõpuks sadamasse tagasi jõudsime, avastasime, et restoranides on alanud pealelõunane paus. Vaid üks söögikoht reklaamis ennast kui „non stop service“, kuid seal kalasuppi ei pakutud. Meie pikalt ei norutanud, võtsime parklast oma auto ja sõitsime edasi Les Baux-de-Provence’i. Tegemist on 400 elanikuga külaga, mis on saanud kuulsaks tänu oma imeilusale asukohale mäe tipus ja keskaegse kindluse varemetele, mille müüride vahel eksponeeritakse keskaegseid lahingumasinaid. Meil jäid masinad lähemalt vaatamata, sest 10-eurone pilet tundus ebamõistlikult kallis. Kell oli juba pool 7 ja tahtsime jõuda järgmisse kämpingusse. Pool 8 olimegi kohal Saint-Rémy-de-Provence kämpingus, kus –üllatus-üllatus – telkimisplatse piiras kõrge bambushekk. Sõime eilse supi ülejääki ja tundsime mõnu soojast õhtust. 416-IMG_2738

Esmaspäev, 14. juuli 2014

Hommikul tegime väikese tiiru Saint-Rémy-de-Provence vanalinnas, mille kohta on kirjutatud, et see umbes 10 000 elanikuga linnake on kõige provaanslikum Provences. Hommikune linn oli tõeliselt mõnus. Tänavad olid veel suhteliselt turistivabad, kohalikud istusid kohvikutes ja lugesid ajalehte, poeomanikud tegid oma poode lahti, puhastasid aknaklaase ja ajasid naaberpoe omanikuga juttu. Päike paistis, kuid veel ei olnud liiga palav. Lilled õitsesid, purskkaevud vulisesid ja suured puud pakkusid varju. Iga kord imestame, kui hästi oskavad prantslased oma kaupa eksponeerida nii avaturu lettidel kui ka juustupoes, pagariäris ja tegelikult igas väikeses poes. Provence on provaanslik ja seda rõhutatakse igal sammul, püüdes säilitada seda mõnusat veidi arhailist omapära. See ongi ju see, mille pärast turistid siia tulevad.420-IMG_2743

Saint-Rémy-de-Provence on kuulsa Nostradamuse sünnilinn.

425-IMG_2748

Linna raekoja ees toimus mingi pidulik kogunemine.

432-IMG_2755Kohe Saint-Rémy-de-Provence külje all on rohkem kui 2000 aastat tagasi rajatud linna Glanumi väljakaevatud varemed. Tegelikult on selle koha peale rajatud kaks linna. Esimese Glanumi rajasid 2. sajandil eKr hellenid. Nende ehitatud linnas olid templid, agoraa ja teised kreeka linnadele iseloomulikud ehitised. Vahepeal sai linn vallutajate käe läbi kõvasti kannatada. 49. aastal maj saabusid roomlased Julius Caesari juhtimisel ja vallutasid lähedal asuva Marseille. Roomlased lammutasid Glanumi iganenud ehitised ja rajasid selle asemele moodsa rooma linna foorumi, templite ja termidega. Glanumi ekspositsioon oli väga huvitav ja hästi varustatud ka inglisekeelsete selgitustega. Lisaks üllatati meid infoga, et täna on selle külastamine tasuta. Väga tore, aitäh!439-IMG_2762Paarkümmend kilomeetrit edasi sõitnud, läksime vaatama Tarasconis asuvat lossi. Provence kuninga Réne kunagine elupaik on üks paremini säilinud keskaegne loss Prantsusmaal. Selle ehitamist alustas Réne isa Louis II 1400. aastal ja jätkas Réne vanem vend Louis III. Lossil oli nii sõjaline kui ka esindusfunktsioon. Kui Réne oma venna surma järel 1434. aastal Provence kuningaks sai, alustas ta suurt ümberehitust, et muuta loss mugavaks elupaigaks. Keskaegsed mugavused erinevad üpris palju meie tänapäevastest arusaamadest, siiski olid lossis küttekolded igas suuremas ruumis, akende all olid kivist istepingid, et kasutada päevavalgust näputöö tegemiseks. Nägime mitut tualettruumi magamisruumide vahetus läheduses, mis olid ehitatud lossi Rhone-poolsele küljele hoone külge nagu linnupuurid ja mille meetritepikkuse šahti sisu kadus jõkke. Kuningal oli ka isiklik põrandaküttega vannituba.473-IMG_2797Praegu olid lossi seinad lagedad ja ruumid kõledad, kuid tollal muutsid seina- ja põrandavaibad ning mööbel lossi selliseks elupaigaks, kuhu on küll võimalik kuningat ja kuningannat ette kujutada.474-IMG_2798

461-IMG_2785Edasi viis meie tee Avignoni poole. Möödusime mitmetest poodidest, mis olid millegipärast  suletud. Tasapisi hakkas kohale jõudma, et 14. juuli on prantslaste rahvuspüha, Bastille’ vallutamise päev. Eks see oli ka põhjuseks, miks Glanumi varemeid tasuta vaatama lasti.

Avignonis oli 30 kraadi sooja ja tänavad triiki autosid täis. Tupikutes teosammul edasi liikudes õnnestus meil siiski linnakämpinguni välja jõuda. Saime endale suurepärase koha suure puu all, sättisime telgi üles ja läksime jalgsi vanalinna. Sinna oli umbes 1,5 km astuda. Avignoniga läks seekord nii, et me ei vaadanud konkreetseid vaatamisväärsusi, sest festivaliaegne linn oli tervikuna üks vaatamisväärsus. Avignonis toimub iga aasta juulis teatrifestival ja see toob siia väga palju rahvast kokku. Teatrifestivaliga puutusime meie kokku ainult sedavõrd, et nägime tohutul hulgal afišše ja rahva hulgas käisid ringi silmatorkavalt riietunud või veidrad kujud, kes jagasid postkaardisuuruseid reklaame oma etenduste kohta.

Jõudsime paavstipalee kõrval asuvale väljakule just siis, kui kaks noormeest ja üks neiu mõnusa muusika saatel tantsusammul mingit etendust üles seadsid. Sättisime end trepiastmetele istuma ja vaatasime, kuidas nad püstitasid metallist toru, mille püstihoidmiseks kasutati nelja koormarihma, mis omakorda kinnitati nelja toolidebloki külge. Toolidele paluti istuma turskemaid pealtvaatajaid, kes pidid olema ankruteks. Kui ettevalmistused tehtud, toimus umbes 10-minutiline akrobaatiline show posti mööda üles ja alla turnides, erinevaid poose võttes ning päris head kehavalitsemist demonstreerides. Seejärel käidi publiku hulgas mütsidega ringi ja etendus oligi läbi. Tegelasi tutvustades kuulsime, et neiu oli pärit Moldaaviast, noormehed aga Hispaaniast. Selliseid etteasteid nägime oma mõnetunnise jalutuskäigu ajal veel mitmeid: kes laulis, kes mängis pilli, kes tantsis breiki, kes seisis kostümeerituna liikumatult, kes tegi nukuteatrit, kes voolis savist nõusid. Vahepeal istusime ühte kohvikusse külma õlut jooma ja siis matkasime edasi pimenevas ja järjest rahvarohkemas linnas. Oli päris üllatav, kui palju inimesi oli väljas väikeste lastega. Meie läksime poole 11-ks tagasi kämpingusse, tegime kiiresti süüa ja istusime veini juues veel mitu tundi üleval, sest ümberringi käis mõnus melu.

Teisipäev, 15. juuli 2014

Hommikul läksime veel korraks Avignoni tagasi, sest lootsin seal turult oliiviõli osta. Turuhoone asub vanalinna südames ja turg oli nii fantastiline, et mul oli sealt kahju ära minna. See oli muidugi tõeline eliit-turg, kuid siiski – see, mida seal müüakse ja see, kuidas seda eksponeeritakse, on lihtsalt kirjeldamatult ilus ja esteetiline ja ahvatlev.480-IMG_2804Turuhoone asus sellesama platsi kõrval, kus me õhtul õlut jõime. Hommikuks oli see plats muutunud antiigituruks, kus oleks jälle võinud tundide viisi ringi lonkida ja huvitavaid asju vaadata. 486-IMG_2810Reisijuhist olin lugenud, et Avignone kõrval Rhone jõe vastaskaldal on ilus linnake Villeneuve Lez Avignon. Selle rajas Prantsuse kuningas Philip Ilus 13. sajandil. Kui paavst 14. sajandil Avignoni kolis, tuli temaga koos ka tema õukond. Kardinalid ei leidnud Avignonist endale sobivaid eluasemeid. Villeneuve tundus neile meeldiva elukohana ja nii kerkisid sinna uhked härrastemajad, mida me tahtsime näha. Kohe linna sissesõidul on torn,  mille tipust pidi avanema ilus vaade nii Villeneuvele kui Avignonile. Paraku oli torn lõunavaheajaks 12 – 14 suletud. Vaatasime põgusalt üle linna peatänava ja vantsisime 30-kraadises kuumuses auto juurde tagasi. Torn oli ikka veel kinni ja vaade jäigi nägemata.

Viimase vaatamisväärsusena Provences külastasime jalgrataste ja mootorrataste muuseumi. See eramuuseum asus lossis, mida ümbritses kena park omapäraste moodsa kunsti objektidega ja suur oliivipuuistandus. Kahjuks olid muuseumis kõik selgitused prantsuse keeles. Minu tõlge oli veel hullem kui Google oma, aga midagi me ikka aru saime. Jalgrataste osa oli väga huvitav. Seal oli palju eksponaate jooksuratastest, mille olemasolu ma polnud õieti kunagi teadvustanud, ja sellistest, millel on pedaalid esimese ratta küljes, ja sellistest, mille üks ratas on paari meetri kõrgune. Rohkem kui 100-aastaseid rariteete oli ikka väga huvitav vaadata. Ka mootorrataste eelkäijad olid põnevad. Kokkuvõttes leidsime, et ekspositsioon oli hea ja väike kõrvalepõige rattamaailma täitsa asjakohane.500-IMG_2824Meie reis Provence sai sellega läbi, sest järgmine objekt asus juba Languedoc-Roussilloni piirkonnas. Sõita polnud kaugele, roomlaste ehitatud akvedukt Pont du Gard asus paarikümne kilomeetri kaugusel. Esialgu olime millegipärast väga skeptilised, kas me ikka ostame 18-eurose pileti, et seda silda lähemalt vaadata. Pöörasime Gardoni jõe vasakul kaldal asuva parkla tõkkepuu taga ringi ja sõitsime hakatuseks hoopis lähedal mäe otsas asuvasse Castillon-du-Gardi linnakesse, mis pidavat olema ainuke koht, kust Pont du Gardi tegelikult näeb. See oli paras pettumus, sest akvedukt oli nii kaugel ja nii väike, et me ei leidnud teda esimese hooga üleski. 504-IMG_2828Siis mõtlesime, et vaatame jõe teisele kaldale. Seal oli samuti tõkkepuu ees. Uurisin asja natuke lähemalt. Selgus, et 18 eurot maksab pilet autole ja kuni 5-le inimesele. Tegelikult polnudki see kallis. Sõitsime sisse ja nautisime kogu kompleksi iga viimase kui sendi eest. 521-IMG_2846Nimelt oli lisaks Pont du Gardi akveduktile võimalus vaadata sellest tehtud 15-minutilist filmi ja tutvuda väga laheda muuseumiga, kust saime selle ehitise kohta väga palju uut ja huvitavat teada. Kell oli juba pool 8, kui hakkasime sõitma tänase kämpingu poole. Päev oli olnud väga kuum ja päikseline, olime päris väsinud.

Kolmapäev, 16. juuli 2014

Tänane päev algas sõiduga mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Uzès’ linna. Selle väikelinna võlu oli selles, et kõrvuti oli inimestest kihav tänapäevane Prantsuse linnake ja selle kõrval kitsaste tänavatega keskaegne linnaosa, kus jalutavad vaid turistid. Jätsime auto suurde parklasse ja sattusime kohe inimestest kihavale tänavale, mida ääristavad suured puud andsid mõnusat varju. Kohalikud käisid poes ja paistis, et seal on kohustuslik seda teha, suur punutud korvi moodi kandekott käevangus. Iga natukese maa tagant oli väike tänavakohvik, mille laudade taga joodi kohvi või veini. Tõesti – prantslased joovad veini ka ennelõunasel ajal! Käisime apteegis plaastrit ostmas, sest kaasavõetud plaastripakk on kadunud ja kuumaga kipuvad jalanõud veidi hõõruma. Apteeker uuris, kust me pärit oleme ja paistis isegi teadvat, umbes kuskohas Eesti on.

Tegime tiiru keskaegses vanalinnas, käisime sees ühes kirikus ja pöörasime jälle kesklinna poole tagasi. Ootamatult sattusime väljakule, mida ääristasid restoranid ja kohvikud ning mille keskel oli turg – jälle see ilus, ahvatlev, lõbus ja lärmakas prantsuse tänavaturg. Ostsin sealt ära 3-liitrise nõutäie oliiviõli. See maksis 38 eurot ja tundus täitsa mõistlik hind olevat. 540-IMG_2866 543-IMG_2869Ostsime ka aprikoose ja ploome ning sõitsime umbes 40 km edasi, et minna vaatama Les Demoiselles’ koopaid. Arvestades sellega, et täna oli üle 30 kraadi sooja, tundus 14-kraadisesse koopasse minek eriti hea mõte. Hea oli see ka selles mõttes, et need koopad olid järjekordselt väga ilusad. Tänases koopas olid fantastilised kivist drapeeringud. Kõrge koopa seinad olid alt kuni üles välja kaetud nagu drapeeritud sametiga, mis varieerus erinevates kollakates toonides. Ja muidugi stalaktiidid ja stalagmiidid, looduse imepärased skulptuurid!548-IMG_2876Järgmiseks sihtpunktiks valisime Cirque de Navacelles. Sõitsime mööda vahvaid kitsaid mägiteid ülespoole, kuni jõudsime platoole. Natuke naljakas oli mäekülgi pidi üles tiirutades end lõpuks avaralt tasandikult leida, sest tavaliselt lõpevad sellised ülessõidud mäekuru ja allasõiduga. Siin aga asusid 600-700 m kõrgusel suured platoomassiivid, mille keskel see Cirque asus. Nimelt läbib platood sügaval orus voolav Visi jõgi. Kunagi väga ammu tegi see jõgi praeguse Cirque de Navecelles’ kohal looke ümber väikese mäe. Mägi asus loodusliku amfiteatri moodi kaarduvate järskude nõlvade keskel. Siis murdis jõgi endale otsetee ja endisesse jõeorgu kogunes viljakas pinnas, mille äärde tekkis küla. Nüüd on võimalik ülevalt mäenõlvalt vaadata seda küla väikese koonusekujulise mäe jalamil, ümber mäe laiumas roheline sile muruvaip. Ega me reisijuhi kirjeldust lugedes päris hästi aru ei saanud, mida me vaatama läheme. Tagantjärele tõdesime, et tore sõit oli, aga paljuski tänu kitsastele mägiteedele, mis pakkusid sõidulõbu ja silmanurgast ka fantastilisi vaateid.553-IMG_2881Täna sattusime Salagou järve äärde kämpingusse. Siin on päris palju rahvast. Meie saabumise ajal istusid suured seltskonnad telkide ees ja sõid õhtusööki. Meie naabritel oli ümber laua kümmekond inimest ja suur paellapann toitu täis tehtud. Nüüd mängib üks neist kitarri ja ülejäänud laulavad kaasa. Aitäh selle mõnusa kontserdi eest!

Neljapäev, 17. juuli 2014

Hommikul käisime järves ujumas. Supermõnus! Öö oli soe ja hommik tõotas palavat päeva. Meil oli täna päevakorras Montpellier, kuhu oli sõita ligi 50 km. Mööda kiirteed saime kiiresti kohale ja veidi enne 11 hommikul linna jõudes näitas termomeeter juba 31 kraadi.

Montpellier oli meile meeldivaks üllatuseks. Sattusime vanalinnale lähenema akvedukti poolt. Justnimelt – 18. sajandil ehitati siia Pont du Gardist inspireeritud akvedukt, et transportida samal ajal rajatud kolme suure purskkaevu jaoks vett lähedal mägedes asuvast allikast. Akvedukti veehoidla kujundati kauniks 8-nurkseks templiks.563-IMG_2893Edasi mööda varjulist puiesteed linna poole kõndides nägime Louis XIV ratsamonumenti ja triumfikaart, mis on pühendatud tema valitsusaja suurimatele saavutustele.566-IMG_2896565-IMG_2895Seejärel pöörasime kitsale vanalinna tänavale ja sättisime end pukkide otsa istuma esimeses sobivas tänavakohvikus, et turgutada kuumuses longu vajunud vaimu külma õllega. See mõjus hästi. Läbisime veel mõned uhkete vanade linnamajade, poodide ja restoranidega ääristatud tänavad ja sattusime väiksemat sorti kaubanduskeskusesse. Meeldivalt konditsioneeritud õhuga rõivapoes veetsime tubli tunni ja lahkusime sealt, olles vahetanud ligi 80 eurot 6 riideeseme vastu. Mina vana kaubandustöötajana ei jõudnud ära imestada, kuidas need asjad seal küll nii odavad on. Hiljem ühes teises kaubamajas võrdlesin HOM-i ujumispükste hindu meie poodide omadega, need olid küll isegi kõrgemad kui meil.

Veel veidi vanalinna tänavate  poodleva ja lõunastava rahvahulga vahel loovides jõudsime suurele ilusale Place de la Comédie’le. 570-IMG_2900 586-IMG_2918Pisukese ekslemise järel leidsime üles Viru hotelli kõrguse Polygone ostukeskuse (äri käib ikka alumistel korrustel, kes see 22. korrusele poodi viitsib minna), millest läbi jalutades leidsimegi selle, mida otsisime – Antigone linnaosa. Me ei ole mitte kunagi üheski linnas näinud varem sellist algusest lõpuni ühe idee järgi rajatud uuslinnaosa. Selle autor on katalaani arhitekt Ricardo Bofill. Hooned on uus-klassitsistlikus stiilis, millest me arhitektuurivõhikutena tegelikult aru ei saa. Turistina ja tänaval liikujana saame aga aru sellest, et keskkond on visuaalselt ilus, puud annavad varju, purskkaevud jahutavad, kohvikud loovad mõnusa meeleolu ja siin on inimesed – kiirustavad, jalutavad, istuvad, kohvitavad, söövad, lugevad ja mängivad inimesed. Kõndisime läbi kvartali jõe äärde, mida elustas vägev purskkaev, siis pöörasime otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi.572-IMG_2903 577-IMG_2908580-IMG_2911582-IMG_2913Vanalinnas otsisime üles restorani, mille reklaamlipik meile enne pihku pisteti. Tahtsime süüa pizzat ja seda me ka saime, tunduvalt rohkem kui oleks olnud mõistlik.

Viimaseks väikelinnaks, mida me täna külastasime, oli Saint-Guilhem-le-Désert. Guilhem oli umbes 755. aastal sündinud kõrgest soost noormees, kes kasvas üles koos kuninga poegadega. Ta oli intelligentne, osav ja sõbralik noormees ja tema sõprus kuningas Karl Suurega, ühega oma lapsepõlvekaaslastest, kestis kogu elu. Guilhemist sai vapper ja edukas ohvitser Karl Suure kaaskonnas, mille eest ta sai kuningalt Orange printsi tiitli. Ühelt sõjakäigult tagasi tulles selgus, et Guilhemi abikaasa on vahepeal surnud. See sai ajendiks, miks ta jättis Orange valitsemise poja hooleks ja tõmbus üksindusse. Lodève piirkonnas rännates sattus ta kohta, kust ta ei tahtnud enam lahkuda. Siia rajatud kloostris elas ta oma elupäevade lõpuni. Praegune Saint-Guilhem-le-Désert on tekkinud selle kloostri ümber. Siia tulid ja tulevad tänase päevani palverändurid. Ja turistid. Reisijuhis oli soovitus külastada seda linnakest varahommikul. Meie sattusime sinna üsna hilja õhtupoolikul ja siis oli samuti võimalik leida parkimiskoht ja üsna rahulikult mööda tänavaid ringi jalutada. Ja oma janu kustutada iga kaevu juures, mille juures on silt „joogivesi“. Kopsakas pizza Montpellieris ajas ikka tõsiselt janutama.592-IMG_2929Kuna temperatuur oli terve päeva üle 30 püsinud, oli kämpingusse tagasi jõudes esimene mõistlik asi järves ujumine. See tegi olemise kohe mõnusaks ja pühkis väsimuse, mis päeva jooksul oli tekkinud.

Lõunasest pizzast olid kõhud veel täis, otsustasime, et täna ei hakkagi õhtusöögiks midagi eraldi valmistama. Meil oli puuvilju, juustu ja veini. Sättisime end just Scrabblet mängima, kui mõnekümne meetri kaugusel järve kaldal võttis tuurid üles väike rock-bänd. Meie telgi juurde kostsid hästi ära laulud, millest paljud olid tuttavad ka eestikeelsete sõnadega. Bänd oli päris agar, tehes vaid 10-15-minutilisi pause. Lõpuks otsustasime minna vaatama, mis seal järve kaldal õieti toimub. Mängis neljast mehest koosnev bänd ja kuulajaid polnud kuigi palju. Ma kujutasin ette, et siinne rahvas on aktiivsem ja tantsuhimulisem, kuid muusika saatel liigutasid end vaid mõned inimesed. Seega väljend „gorjatšije estonskije parni“  sobib iroonilises võtmes ka tänasele publikule. Bändist oli natuke kahju, sest muusika, mida me telgi juures ja nüüd järve ääres kuulasime, oli suurepärane. Nende viimaseid lugusid kuulates oli hea meel, et rahvas nõudis lisalugu ja et nad selle ka suurima rõõmuga esitasid. Veidi peale kella 12, kui kontsert lõppes, olid väsinud nii esinejad kui kuulajad. Aga siiski – järjekordne fantastiline kogemus ja järjekordne põhjus öelda, et meil on väga vedanud. Seekord siis selle järveäärse kämpinguga ja meie telgi asukohaga, sest kaugemalasuvad telgid ei puugi tänasest kontserdist midagi teada.

Reede, 18 juuli 2014

Veel üks hommik algas järves ujumisega. Täna õhtul jõuame Vahemere äärde kämpingusse ja jääme sinna suvitama kuni tagasisõiduni.

Meie tee viis mööda Pézenase väikelinnast, otsustasime sinna sisse põigata. Selles linnas elas kuulus komöödiameister Molière 7 aastat oma värvikast elust, aastatel 1650 – 1657.612-IMG_2951 618-IMG_2957 620-IMG_2959 Kuna Pézenasest oli selleks ajaks kujunenud Languedoci kuberneride elukoht, oli siin raha ja rikkust, mis tõmbas ligi kunstnikke ja kirjanikke. 28-aastasel Molièrel õnnestus siin kuberneri tähelepanu pälvida ja õukonnas ringi liikuda. Ühes Molièrest kõnelevas mängufilmis (väga hea film!) läks lugu edasi keelatud armulooga, mille tulemusena Molière edu õukonnas ei kestnud kuigi kaua ja hiljem jätkas ta oma trupiga rändnäitleja elu. Meie kõndisime ringi kitsastel tänavatel, mille ääres olid ikka needsamad 16. – 17. sajandi majad, mõned neist väga ilusate siseõuedega, vaatasime suveniiripoodide väljapanekuid, ostsime maiustustepoest kodustele viimiseks Provencele iseloomulikke maiustusi ja sõitsime siis 32-kraadises kuumuses edasi Agdesse, mille lähedal meie järgmine kämping asub.

Saime just telgi üles, kui päike hakkas vaikselt vinesse kaduma, tõusis tuul ja lähedal asuvast rannast kostis sireen ning rannavalve manitsev jutt. Lõpuks läksime rannaluitele vaatama ja nägime, et merel on väga tihe udu, mis hoovab maismaa poole. Seega me esimesel päeval päikest nautida ei saanud, kuid meil on veel 5 päeva aega päevitamiseks ja ujumiseks.

Laupäev, 19. juuli 2014

Õhtu oli väga jahe ja öösel sadas vihma, kuid hommikuks oli ilm päris kenaks läinud. Panime telgi külge kattevarju üles lootuses, et ehk kaitseb natuke ka tuule eest. Vist aitas küll veidi. Väga suure tuulega on kunst kohvigi keeta, sest tuul puhub sooja kastruli alt minema.627-IMG_2968Päeval oli vahelduv pilvitus ja isegi kui päike paistis, oli see läbi vine. Mina kui parandamatu optimist leidsin muidugi, et ongi hea. Pole ju mõtet oma suhteliselt heledat nahka esimesel päeval punaseks kõrvetada, et siis kõik ülejäänud päevad ennast päikese eest varjata. Saime ka esimese meresupluse ära teha. Lained olid päris toredad ja vees külm ei hakanud.

Pühapäev, 20. juuli 2014

Eilne õhtu oli jälle külm. Mere poolt puhus suur tuul ja isegi fliisjakiga, mis on tegelikult üks väga soe riideese, oli veidi jahe.

Hommikul ärkasime vihmakrabina peale. Tegelikult oli ilm soojemaks läinud ja tuul oli ka vaikseks  jäänud. Järelikult oli supersoodne ilm pannkookide küpsetamiseks. Suure tuulega on see keeruline ja väga palavaga ei viitsi kaua pliidi ääres sussutada. Pannkoogid mustikamoosiga olid väga head.

Minu eilne rõõmustamine, et päike on vines ja ei kõrveta, oli pisut enneaegne. Hommikul selgus, et siit-sealt vajaks nahk ikkagi päevitusjärgset kreemi, aga mul ei olnud seda kaasa võetud. Istusime autosse ja sõitsime mõne kilomeetri kaugusele Intermarchesse. Väiksemates kohtades on kõik toidupoed pühapäeval kinni. Siin suvituspiirkonnas on nad erandina pühapäeva lõunani lahti. Kus seal hiigelsuures poes oli ikka rahvast, tõeline tunglemine! Vähe oli selliseid nagu meie, kellel lõpuks ostukorvis vaid kümmekond asja. Enamasti olid suured ostukärud kuhjaga kraami täis.

Lõuna paiku läks ilm järjest soojemaks ja tuuleiilid sakutasid meie kattevarju. Ilmaprognoosi kohaselt peaks õhtuks ilusaks minema ja viimased kolm päeva, mis meil siin jäänud on, peaksid olema väga soojad ja päikselised.

Esmaspäev, 21. juuli 2014

Ilmaprognoos pidas paika, päike paistab ja sooja on ligi 30 kraadi. Ja on väga tuuline! Panime kattevarjule täiendavaid kinnitusi, sest iiliti puhuv tuul vajutab seda alla ja siis rebib jälle üles. Vaatasime hommikul päris suure ärevusega, kuidas meie „puri“ sellisele sakutamisele ja rapsimisele vastu peab aga nüüd on õhtu käes, tuul ei ilmuta veel vaibumise märke ja vari on ikka omal kohal. Nii tugevalt lõõtsuv tuul teeb meile tegelikult muret, sest telgiplats on mullane-tolmune ja meie telgi eest läheb liivapurukattega tee. See tähendab aga seda, et õhus lendab pidev tolm. Peale laua hoolikat puhtakspühkimist on see mõne minutiga jälle tolmune. Samasugune tolmukord katab ka puuvilju ning meie söögitaldrikuid ja ega see meeldiv ei ole. Ka rannas oleks täna vaja olnud rannatelki, mis siin paljudel olemas on. Liiv vihises sellise kiirusega, et tegi lausa haiget. Otsustasime, et lõpetame liiva peal puruvanakeste mängimise ära ja kõnnime veepiiril piki randa edasi-tagasi. Üks hea asi selle üldjuhul halva tugeva tuule juures siiski oli – maatuul summutas ära mere poolt tulevad lained, meri oli üsna sile ja esimest korda saime meres ujumisliigutusi teha. Siiani olime ainult üle lainete hüpata saanud, mis on ka muidugi tore.

Teisipäev, 22. juuli 2014

Täna käisime hommikul meres ujumas. Tugev maatuul triigib mere endiselt siledaks, kuigi vastutuult tagasi maa poole ujudes tekivad naljakad pisikesed lained, mis pladistavad vastu nägu ja pritsivad soolast vett silma. Vesi on umbes 20 kraadi või isegi natuke vähem – üsna karastav.

Peale hommikusööki tegime pika jalutuskäigu ja siis sõitsime jälle autoga Intermarchesse, et varuda paariks päevaks toitu ja osta kojuviimiseks veini. Nüüd läks vaja auto akulaadijat. Meil on varasematel aastatel mitu korda auto aku tühjaks saanud ja siis oleme ikka pidanud kõrvalist abi kasutama, et olukorda lahendada. Seekord siis olime paremini varustatud ja saime ise hakkama.

Peale kella 4 läksime jälle mõneks tunniks mere äärde. Tuul oli veidi vaibunud ja liiv enam väga ei tuisanud. Lugesin rannas raamatut ja hiljem kopsisin teda tükk aega vastu lauda ja puhusin lehtede vahele, sest peenikesed liivaterad ei tahtnud kuidagi ära tulla.

Nagu ikka, on siin kämpingus palju hollandlasi, kes oma kaasmaalastega kokku saades tutvuvad ja sõbrunevad. Ka meie naabritele tulid eile külalised. Üle heki tundsime grill-liha lõhna, kuulasime nende lõbusat jutuvada ja lõpuks saime jälle osa mõnusast kitarrimängust ja ühislaulmisest. Meil ikka veab musikaalsete naabritega.

Kolmapäev, 23. juuli 2014

Viimane puhkusepäev siin kämpingus algas jälle meres ujumisega. Mõtisklesin selle üle, et need 6 päeva siin ühe koha peal tekitavad mõnusa „aeg-on-seisma-jäänud“-tunde. Kogu ülejäänud aasta on meil mingid kohustused ja kella peale minek, isegi puhkepäevadeks teeme plaane ja sätime tegemist ootavaid asju järjekorda. Maja juures ja aias on ju kogu aeg midagi vaja teha. See on tegelikult ka tore ja kõik on ikka oma vabade valikute tulemus. Lihtsalt on tore mõelda, et meil on võimalus kuueks päevaks aeg maha võtta, ujuda, päikest võtta, lugeda, ristsõnu lahendada, Scrabblet mängida ja ilmaelu üle arutada.

Et viimast päeva veidi pidulikumaks teha, läksime täna rannarestorani lõunat sööma. Sealt avaneb miljoni-dollari-vaade vahemerele ja sellel seilavatele purjekatele. Me ei ole kunagi varem käinud restoranis, milles on rannadušš. Et tegemist on tõepoolest otse rannas asuva söögikohaga, siis on tegelikult väga mõistlik pakkuda külastajatele võimalust enne sööma asumist meresool maha pesta. Kuigi kõik lauad olid varustatud päikesevarjudega ja nende kohale oli kinnitatud veel üks valgest purjeriidest suur varikatus, tõusis siin-seal ikka mõni inimene kas söömise käigus või peale söömist ja läks ennast duši alla värskendama.

Mina rääkisin kelnerile, et soovime süüa rannakarpe ja palusime tal sinna juurde valget veini soovitada. Ütlesime, et mõlemad soovime sama toitu ja naersime, et pudeli veini võtame ikka kahepeale. Veinijahutusnõu kinnitati metallraamiga laua külge, lisaks toodi topsiga jääd, kui me soovime veel jahedamat veini juua. Varsti saabusid ka rannakarbid. Imestasime, miks neid serveeriti nii, et friikartulid olid ainult minu taldrikul, kuigi karbid olid kahes kausis, neli lõiku pikka saia pandi minu taldriku kõrvale ja näppude puhastamiseks anti vaid üks märg salvrätik kahepeale. Karpe oli igatahes piisavalt, friikartuleid ka, ja näpud saime ka ühe rätikuga puhtaks pühitud. Lõpetuseks võtsime espressod ja nautisime vaadet ja melu ümberringi. Kui me lõpuks baarileti juurde maksma läksime, saime vastuse oma miksidele – meie kelner oli aru saanud, et nii rannakarbid kui vein on kahepeale. Lõppkokkuvõttes oli see väga hea, sest kui meile oleks toodud kaks sellist portsu toitu, oleks me pärast jälle ägisenud, nagu Montpellier’s peale pitsade söömist.

Kella neljast seitsmeni võtsime rannas viimast päikest ja nautisime Vahemere soolast vett, siis läksime poodi hommikupudru jaoks moosi ostma. Natuke tegime ettevalmistusi homseks ärasõiduks, peame ärkama juba kell 7, et umbes pool 10 saaks sõitma hakata.

Õhtu oli hästi soe ja tuulevaikne. Mõtlesime, et teeme tiiru kämpingu vahel, sattusime aga ka kõrvalasuvasse linnakesse, kus toimus suur rahvaste rändamine baaride, klubide ja diskoteekide suunas. Tütarlapsed olid väga fantaasiarikkalt end üles löönud, neid saatvad noormehed nägid selle pillerkaari kõrval üsna tavalised välja,

Pöördusime kämpingusse tagasi, jõudsime just oma telgi juures maha istuda, kui kusagilt suhteliselt lähedalt hakkas kostma ilutulestiku paukusid. Läksime mõnikümmend meetrit edasi ja saimegi osa paari kilomeetri kaugusel toimuvast suurepärasest ilutulestikust.

Neljapäev, 24. juuli 2014

Kell 7 oli äratus. Hommikusöök ja telgi mahavõtmine ning asjade kokkupanek võtsid 2 tundi. Siis käisime veel korra meres ujumas, pesime duši all Vahemere soola maha ja asusime teele. Panime navisse sisse Nürnbergi lähedal asuva kämpingu koordinaadid ja navi arvutas välja, et sinna 1089 km. Sõitsime mööda Prantsusmaa ja Saksamaa kiirteid ja ummikuid õnneks polnud. Iga paari tunni tagant tegime peatuse: poepeatus, kohvipeatus ja tanklapeatus. Veel ühe peatuse tegime siis, kui Viljar ütles, et ta on väga unine ja peaks veidi magama. Ma olen kuulnud, et on veel inimesi, kes jäävad niimoodi istudes magama, magavad 10-15 minutit ja peale seda on uni läinud. Nii oligi – Viljar magas veidi ja mina seisin väljas auto kõrval ja lugesin raamatut. Peale tundidepikkust autos istumist on seismine äärmiselt nauditav tegevus. Veidi peale 9 õhtul jõudsime jälle samasse kämpingusse, kus me reisi alguses teise öö mööda saatsime.630-IMG_2971 Tegin konservipurgi-paellat ja läksime varakult magama.

Reede, 25. juuli 2014

Öösel hakkas vihma sadama. Õhtul oli taevas täitsa selge ja tähti täis, nii ei osanud me ka sadu karta ja pidime öösel toole ja käterätikuid evakueerima.

Hommikul avastasin oma kehalt puugi. Meie telk on kohe põõsaste kõrval ja õhtul ma isegi hetkeks mõtlesin selle peale, et ei tea, kas Saksamaal ka puuke on. Nüüd siis on selge, et on. Õnneks oli ta just äsja oma maiustamispaika jõudnud ja polnud ennast veel kuigi sügavale kaevanud, sest sain ta väga lihtsalt eemaldada. Ta oli veel täiesti pisike ja õhuke. Loodame, et ka terve.

Hommik oli väga karge ja ilus, kuigi sooja oli ainult 16 kraadi. Saime  oma toimetustega kiiresti valmis ja jätkasime sõitu Varssavi poole. 529-IMG_2975Ilma kõrvalepõigeteta on kahe kämpingu vahel 1062 kilomeetrit. Päev otsa oli ilm pilves ja aeg-ajalt sadas vihma.

Poolakad on oma kiirtee kuni Varssavini valmis saanud ja kilomeetrid möödusid sama kiiresti nagu Saksamaal. Varssavis käis tohutu ehitamine – uued mitmetasandilised liiklussõlmed, uued sillad, mingi suur maapealne tunnel arvatavasti kiirtee suunamiseks läbi linna. Meie navis on uuendatud kaardid ja igal pool mujal ei tekkinud ühtegi probleemi. Ainult Varssavis oli üks sild, millest me üle oleksime pidanud sõitma, maha lõhutud ja uus polnud veel valmis.

Poole 9 paiku jõudsime WOK-i kämpingusse, kus kuulsime, et kämping on rahvast täis ja kohti pole. Läksime tütarlapsega koos vaatama ja leidisime, et ühte nurka me siiski mahutaksime end ära. Siin pole tähistatud kohti ja tihtipeale tähendab see mõningast ruumiraiskamist. See nurk oli jäänud ühtede hollandlaste ja itaallaste vahele, kitsas küll, aga siiski piisav meie telgi ja auto jaoks.

Laupäev, 26. juuli 2014

Täna suutis Poola meid halvemas mõttes üllatada. 310 kilomeetrit kämpingust kuni Leedu piirini sõitsime umbes 5 tundi. Teed olid autosid täis, palju oli ummikuid ja ainuüksi Lomza linnast läbisõitmise peale kulus 45 minutit. Liiklus lihtsalt seisis.

Leedus Kalvarija bensiinijaamas võtsime kütust ja sõime suurema nälja leevendamiseks hot-dogi. Kuum šokolaad läks ka nagu kerisele. Peale Kaunase ristmikku tuli Viljaril jälle uni peale ja ma sain järgmised 120 km roolis olla. Päris naljaks tunne oli, kui pole 3 nädalat autot juhtinud. 19-nda kilomeetri söögikohas võtsime kerge õhtusöögi (kell oli juba pool 7) ja veidi peale 11 öösel olime jälle kodus tagasi.

Kuus päeva meie reisist kulus edasi-tagasi sõitmisele. Et see poleks ainult nüri liikluse ja maantee vahtimine, võtsime kaasa oma klassikalise muusika paremiku CD-sarja. Kodus pole nagunii aega seda kuulata. Nüüd võtsime ühe helilooja korraga käsile, mina lugesin ette tema eluloo ja muud tähtsamad nüansid seoses loominguga. Seejärel kuulasime ära CD-le valitud palad. Kogu see tegevus oli ühest küljest väga hariv, teisest küljest uskumatult nauditav! Meil tekkisid oma lemmikud ja samas mõned CD-d rändasid üsna emotsioonitult kotti tagasi. Viimasel teelõigul Riiast Tartuni tegime „soovikontserti“ – igalt plaadilt valisime ühe või kaks lugu, mis selle helilooja loomingust meile kõige enam meeldisid. Paar heliloojat ei „kvalifitseerunud“, samas paremate hulgast oli jälle raske valikut teha. Meie lemmikuteks olid Bach, Vivaldi, Grieg, Puccini, Verdi, Beethoven ja nende ees suhteliselt pika edumaaga Mozart. Igal juhul olid need kuus päeva meie muusikalise hariduse olulised verstapostid. Üks asi on see, kui sa kuulad lauluõpetaja juttu keskkoolis, mõeldes varsti saabuvale vahetunnile. Hoopis teine asi on kuulata seda fantastilist muusikat siis, kui endal on juba mingi kogemustepagas ja arusaamine, et klassikalise muusika nautimiseks on sellest vaja rohkem teada.

Kolm fantastilist nädalat on mööda saanud, ees ootavad kiired tööpäevad. Tegime pisut plaane ka järgmiseks suveks, aga meil on aega otsuseid teha veel tervelt 11 sügis- , talve- ja kevadkuud.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s