Kreeka 2015

Esmaspäev, 3. august 2015

Selle aasta reis Kreekasse algab meil mitte Tartust vaid Pärnust. Pakkisime juba pühapäeval oma reisivarustuse autosse ja sõitsime Maarjale külla, et perekonna ringis tähistada Maarja ja Madise abiellumist. Täna ärkasime varakult, sõime mõnusa hommikusöögi ja asusime teele. Käisime veel Pärnus autopesulas ja pesime autolt Eestimaa tolmu ja sitikate laibad maha.

Pärnust on Varssavisse umbes 850 km. Otsustasime seekord pisut muuta tavapärast marsruuti ja sõitsime Jelgava ja Šiauliai kaudu. See lisas veidi kilomeetreid ja paarkümmend minutit sõiduaega, aga pakkus väheke vaheldust. Pealegi tundus, et seda teed mööda sõidab vähem rekkasid. Nüüd ei jäänud meie teele Leedu 19-nda kilomeetri söögikohta. Sõime lõunat ühes teeäärses restoranis, mida loomulikult kaunistasid kõikvõimalikud puuskulptuurid. Muide – söök oli selles kohas parem!

DSC00771

Saabusime Varssavi kämpingusse kell 21.10. Päike oli juba loojunud ja oli päris pime, sooja ikka 28 kraadi. Olime juba varem otsustanud, et ööbime seekord teises Varssavi kämpingus nimega 123, mis asub väga soodsas asukohas ja mis Tiislerite hinnangul pidi olema parem kui WOK. Asukoht oli tal tõesti hea. Läbi linna viis tõeline kiirtee, elamukvartalitest eraldatud kõrgete helibarjääride või lausa pealt kinni kaetud maapealsete tunnelitega. Kämping asus sellest mõnesaja meetri kaugusel. Vastuvõtulauas töötavat noormeest vaadates pidin nentima, et nii tülpinud teenindajat näeb ikka üpris harva. Leidsime endale koha ja panime telgi üles. Täitsa naljakas on seda peale aastast vaheaega teha, nii meelest on läinud, kuidas see käib. Elektrit meil sellel telkimisplatsil ei olnud, seetõttu tuli madratsi elektripumbaga täispumpamiseks kasutada auto aku pealt muundajaga saadavat elektrit. Korraks pump törtsatas ja oligi kõik. Viljar arvas, et ilmselt läks kaitse läbi. Oli juba liiga hilja, et midagi remontima hakata, seega tuli esimene madratsi täispumpamine sellel reisil läbi viia käsipumpa kasutades. Sõime enne magamaminekut võileibu, jõime pisut veini ja läksime magama, sest 900-kilomeetrine päevateekond oli päris ära väsitanud.

Teisipäev, 4. august 2015

Ärkasime kohaliku aja järgi kell 7. Ilm oli ilus, sooja 27-28 kraadi. Peale hommikusööki hakkas Viljar uurima, mis siis eile ikkagi juhtus, et auto aku pealt elektrit ei saanud. Auto 40-amprine kaitse oli korras. Et kasutada autos erinevate aparaatide toiteks kahte muundajat, oli meil sigaretisüütajasse pandud jagaja, millel on veel 4 sigaretisüütaja-moodi pesa. Selgus, et läbi oli läinud selle jagaja 5-amprine kaitse. Viljar tegi jämedast vasktraadist uue „kaitsme“ ja kõik hakkas jälle tööle.

Tänase päeva sihtpunktiks oli meil pandud Szegedi lähedal asuv kämping. Varssavist oli sinna 875 km, sõiduaega pakkus navi ligi 12 tundi. Arutasime, kas sõita Krakowi või Katowice kaudu ja valisime viimase variandi, sest teadsime, et seal on korralik kiirtee. Üsna Varssavi lähedal oli väike ringisõit, aga üldiselt sai Poola vaatamata oma suurusele lõpuks ikkagi otsa.

Slovakkia küll esialgu head muljet ei jätnud ja paraku polnud põhjust kogu Slovakkias viibimise ajal seda arvamust korrigeerida. Mitmel korral suunas navi meid teele, mida polnud veel ehitatud, samal ajal kui mõned teised teed, mis paistsid olemas olevat, olid liikluseks suletud ja  me pidime ikka ja jälle mingi linna kaudu ringi sõitma. Ühel hetkel hakkas tunduma, et võib-olla Slovakkia valitsus vähendab tööpuudust sellega, et paneb igast sillast mõnemeetrise jupikese remonti. Üks teepool kinni, valgusfoor reguleerima ja 5-6 meest seda jupikest remontima. Kui neid sildu oleks olnud 2 või 3, poleks sellest siinkohal juttu tehtud, neid oli PALJU!

Pika otsimise peale leidsime endale Slovakkias maantee ääres mõnusa koha, kus keha kinnitada ja veidi jalgu sirutada.

DSC00777

Päris tore, et see ligadi-logadi-Slovakkia lõpuks otsa sai. Ungaris oli kõik ikka väga palju rohkem korras, ilus ja puhas. Ja mitte ühtegi sillaremonti! Enne Budapesti ei olnud kiirteed, siiski liikusime edasi päris kiiresti. Ühes bensiinijaamas tegime peatuse kiirteevinjeti ostmiseks. Selgus, et Ungaris ei olegi vaja enam seda auto esiklaasile kleepida. Neil on e-vinjett: maksad vajaliku summa, auto number kantakse üleriigilisse andmebaasi ja sellest piisab. Meie maksime 10-päevase kiirtee kasutamise õiguse eest veidi alla 10 euro. Normaalne!

Kämpingusse Szegedi lähedal jõudsime jälle päris pimedas, kuigi neil seal oli kell alles 9 õhtul. Suures järveäärses kämpingus oli väga vähe rahvast. Meie kõrval olid sakslased. Mees tuli uudistama, kust me pärit oleme. Kuuldes, et Estland, pakkus ta välja „Riga?“. Ütlesin, et meie pealinn on Tallinn. „Ohhoo, Tallinn! Helsinki!“ Tuli välja, et nad reisisid Tallinna ja Helsinki kaudu kunagi Nordkappi.

Kolmapäev, 5. august 2015

Hommikustele toimingutele kulus nagu ikka paar tundi. Kell 9 istusime autosse ja asusime teele Serbia poole. Just enne piiripunkti teatas auto, et tahab õli saada. Peatusime viimases piirieelses bensiinijaamas, et osta liiter õli. Asusime kohas, kus saavad kokku Ungari, Serbia ja Rumeenia. Väga sürr bensiinijaam oli: suur parkla täis romuautosid, osad ilma numbrimärgita, kari mustlasemoodi inimesi ümber vetsumajakese istumas või toimetamas, mingid mehed karauulisid autode vahel ringi ja käisid ka meie tegemisi jälgimas. Veidi aja pärast matkas mustlaslaager kiirtee piiretest üle ronides vastas asuvasse teise bensiinijaama.

Sõitsime läbi Serbia ja jõudsime Makedooniasse. See on see endise Jugoslaavia Makedoonia, et mitte segi ajada Kreeka Makedooniaga. Kiirtee viis läbi mitme tunneli. Enamasti on tunnelid seest vähem või rohkem valgustatud ja sõiduread helkuritega tähistatud. Üks tunnel oli aga seest täiesti kottpime. Meil ei olnud lähituled sisse lülitatud ja päevatuled ei valgustanud absoluutselt mitte midagi, seega olime tunnelisse sisenedes äkki 80-90-kilomeetrise kiirusega täielikus pimeduses. Viljar pidurdas kiiruse maha ja leidis lõpuks üles ka nupu, millest lähituled sisse käivad. Õnneks jõudis ka meie taga sõitev auto piisavalt kiiresti pidurdada.

Enne Kreeka piiri käisime ühes väikeses Makedoonia linnas toidupoes, sest meil polnud tänaseks õhtuks toidukraami varutud ja me ei teadnud, kas Kreekas jääb mõni toidupood tee äärde. Kella 7 paiku ületasime Kreeka piiri (siin on Eestiga sama aeg ja kella tuli jälle edasi keerata) ja kihutasime viimased 170 km enamasti mööda heas korras ilusat kiirteed. Muide – esimeses kiirteemaksu kogumise punktis kuulsime kohe ära ka „only in cash“. Ma tõesti ei arvanud, et neil selle „cash-iga“ nii tõsi taga on.

Tänane kämping Vahemere ääres on suur ja pooltühi. Meil lubati valida plats „where-ever-you-want“. Käisime veidi ringi ja leidsime koha mere ja pesemisruumide lähedal koos lähedalasuva elektripostiga. Panime kiiremas korras telgi üles, sest taevas olid kurjakuulutavad vihmapilved. Tegelikult sadu siiski ei tulnud. Kolisime korraks oma laua ja toolid telgi alla ja kui väike vihmasabin lakkas, uuesti välja tagasi, sest õhtu oli väga soe ja lämbe.

DSC00842

Mängisime Scrabble’t, jõime roosat veini ja enne magamaminekut läksime merre ujuma. Vesi oli mõnusalt soe ja hästi mõnus oli vette minna – mõni meeter kaldast oli vesi juba nabani. Ööpimeduses seisis kaldal mitu kalameest, õnged vees ja rohelised märgutuled ritvade küljes põlemas.

Neljapäev, 6. august 2015

Siinkohal on paras aeg kirja panna ka üht-teist meie tänavuse sihtpunti Kreeka kohta.

Kreeka, ajaloolise nimega Hellas on riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel ja ümberkaudsetel saartel Joonia ja Egeuse mere ääres. Kreeka maismaapiir on loodes Albaania, põhjas Makedoonia, kirdes Bulgaaria ja idas Türgiga. Alates 1981. aastast on ta Euroopa Liidu liikmesriik. 1. jaanuarist 2001 kehtib Kreekas euro. Kreeka pindala on 132 000 km2, elanikke ca 11 miljonit. Peaaegu ¾ maast on mägine, asustamata või üles harimata.

Geograafilisel ristteel asuv Kreeka ühendab endas Balkani, Lähis-Ida ja Vahemere kultuuri. Hoolimata korduvatest kampaaniatest pika pärastlõuna-siesta vastu on see tava siiski väga levinud, mistõttu peavad töötajad kaks korda päevas tööle ja tagasi sõitma.

Perekond on Kreeka ühiskonna peamine tugisammas. Palju on pereettevõtteid, sageli on vahe töö- ja eluruumide vahel üsna ähmane. Pereelu kaldub keerlema väljas söömaskäimise ümber, mida tehakse sagedamini kui mujal Euroopas.

Kreeka ajalugu ei ole riigi, vaid rahvuse ajalugu. Vara-Kreeka periood on sisevõitluste lugu alates pronksiaja Mükeene ja Minose kultuurist kuni  1. aastatuhandel eKr tekkinud omavahel võistlevate linnriikideni (Ateena, Sparta). 338. aastal eKr toimus Chaironeia lahing kreeklaste ja makedoonlaste vahel. Makedoonia kuningas Philipp II võitis lahingu ja varsti peale seda segunes Kreeka Makedoonia Aleksandri loodud Uus-Aasia impeeriumiga. Kaks sajandit hiljem said makedoonlased roomlaste käest lüüa ja Kreekast sai Rooma riigi provints. Peale Rooma riigi lagunemist IV sajandi lõpus tekkis Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants (395-1453). Kreeka oli Bütsantsi osa, seda valitseti Konstantinoopolist (praegune Istanbul). Pärast 1453. aastat, kui Konstantinoopol langes osmanite kätte, kadus Kreeka poliitilise üksusena kaardilt täielikult. Alles aastal 1821 algas Kreeka iseseisvussõda ja 1832. aastal lõppes osmanite ülemvõim Kreeka territooriumil. Veel ligi 100 aastat kestis ebastabiilne aeg. Kreeka riigi praegused piirid on püsinud alates 1948. aastast, kui Itaalia tagastas Dodekaneesid – saarestik, kuhu kuulub 12 suuremat (ka Rhodos!)  ja umbes 150 väiksemat saart.

Meie tutvume sel aastal Kreeka põhjapoolsete provintsidega – Makedoonia, Traakia ja Ipeirosega.

Meie esimene Kreeka-päev algas ikka meres ujumisega. Ilm oli endiselt väga soe, aga õnneks oli taevas pilves. Me pole ju sellise kuumaga harjunud ja ereda päikese käes oleks päris raske olnud. Pärast hommikusööki pakkisime asjad kokku ja sõitsime edasi. Esimeseks sihtpunktiks oli Kavala linn 93 km läänes, Bulgaaria ja Türgi suunas. Meil oli plaanis sõita mööda kiirteed, kuid sinna me ei pääsenud. Pealesõidu teeristil oli ilmselt äsja toimunud raske liiklusõnnetus. Sõiduauto oli külili maantee servas, asjad ja inimesed ümber auto maanteel laiali. Sõitsime mööda rannikuteed edasi ja tükk aega oli väga paha tunne. Jäi mulje, et avariisse sattunud autos olnud reisijad võisid olla rängalt viga saanud.

Kavala ajalugu algab umbes 7. sajandil eKr. Linna rajasid lähedalasuva Thassose saare elanikud, et hakata siinsamas Pangaioni mägedes kulda ja hõbedat kaevandama. Siis kandis linn Neapolise nime. Bütsantsi ajal sai linna nimeks Christoupolis. Kavala oli osa Osmani impeeriumist 1387 aastast kuni 1912 aastani. Seriaali „Sajandi armastus“ vaatajad teavad hästi sultan Suleiman I-st ja tema vene või ukraina päritoluga naist Hürremit. Suleimani lapsepõlvesõbra ja hilisema õemehe Ibrahim-paša teeneks on Kavalasse Pont du Gardile sarnaneva akvedukti rajamine.

DSC00820

Türklased täiustasid ka bütsantsiaegset kindlust merest kerkivate kaljude peal. Kindlus, seda ümbritsev Panagia linnaosa ja läbi tänapäevase linna kulgev akvedukt on linna suurimad vaatamisväärsused.

Paigutasime auto sadamas asuvasse parklasse ja sukeldusime 36-kraadisesse kuumusesse. Vaevalt paarsada meetrit mööda kitsaid mäkkesuunduvaid tänavaid kulgenud, võtsime istet ühes väikeses baaris, et jahutada ennast külma õllega. See on meil läbiproovitud nipp, et võtta aeg maha ja kohaneda uue linnaga.

DSC00787

Edasi kõndides jõudsime mõnusalt lõunamaisesse vanalinna – kitsad tänavad, trepid, siseõued, lillepotid, kassid, sekka mõni koer. Ühel linnaväljakul asub Muhammad Ali (1769-1849) ratsamonument.

DSC00799

Muhammadi albaanlasest isa tegutses Kavalas tubaka- ja laevandusäris. Ema vend oli samuti albaania päritolu Husain Agha, kes pani aluse oma õepoja poliitikukarjäärile pärast Muhammadi isa varajast surma. Ajaloo keerdkäigud viisid Muhammadi Egiptuse asevalitsejaks.  Ali oli ambitsioonikas ja võimekas liider, kes asutas dünastia, mis valitses Egiptust kuni 1952. aasta revolutsioonini. Tema oli just see mees, kes purustas Egiptuses sajandeid tegutsenud mamelukid (türgi ja kaukaasia päritolu orjadest sõdurid) ja üritas riiki kaasajastades rajada Türgist sõltumatut euroopalikku suurriiki. Loomulikult antakse tänapäeval väga erinevaid ja vastukäivaid hinnanguid tema valitsemisajale Egiptuses (oli ta siis progressiivne „päästja“ või omakasu silmas pidav vallutaja), kuid just siin ratsamonumendi kõrval asuvas majas on suurte tegudega ajalukku läinud mees sündinud.

Kõndisime vanalinnas vapralt ringi, käisime isegi künka tipus asuva kindluse juures ja imetlesime läbi linna sammuvat akvedukti, kuid lõpuks põgenesime konditsioneeritud autosse, et sõita järgmisse linna Komotinisse. Siit on 50 km Bulgaariani ja 100 km Türgini. Oma asukoha tõttu Via Egnatial – üle 2000 aasta tagasi roomlaste poolt rajatud ida-läänesuunalisel Balkani poolsaart läbival maanteel – on selles linnas näha erinevate kultuuride mõjusid. Kõige rohkem on muidugi türgi mõju, sest 1363 aastast kuni 1920 aastani kuulus linn Osmani impeeriumisse. Ka pärast seda jäi siia elama palju moslemeid. Praegu meenutabki linnasüda rohkem Türgit  – kitsaid tänavaid ääristavad väikesed värvilised poekesed, kus lisaks kõigele muule müüakse ahvatlevaid türgi maiustusi ja kuivatatud puuvilju. Siesta ajal olid kõik peale väikeste türgi kohvi pakkuvate kohvikute suletud, ja ega me midagi ostnud ei olekski.

DSC00830

Nägime ära ka vanalinnas asuva mošee selle kõrval kõrguva minaretiga.

DSC00834

Meie tee kulges edasi Türgi poole mööda imeilusat Vahemere kallast. Tegime siin ja seal peatusi, et sirutada jalgu ja imetleda vaateid. Ühes peatuses lõbustasime end sellega, et jälgisime kena tütarlapse selfi-sessiooni. Napis minikleidis piiga oli soengu kaunistanud kauni lilleõiega. Asjalikult kõndis ta ringi, et otsida sobivat tausta oma selfile. Kui sobiv koht oli leitud, sirutas ta kepi otsa kinnitatud telefoni endast eemale, keeras vasaku põlve kelmikalt viltu, tegi pähe ülimalt võrgutava näo ja voila! – järjekordne selfi oligi valmis sotsiaalvõrgustikku postitamiseks. Tore oli jälgida ilmete vaheldumist tema näol – üli-asjalik võttekoha otsinguil ja üli-võrgutav kaamera ees.

DSC00907

Õhtuks jõudsime Alexandroupolise linna. Erinevalt enamusest Kreeka linnadest pole sellel siin ette näidata väärikat ajalugu. Veel paarsada aastat tagasi asusid siin väikesed kalurikülad. Hea asukoht mere ääres ja piirkonda läbivad maanteed viisid loogilise järelduseni, et „siia saagu linn“. Ka siin piirkonnas valitsesid siis veel türklased. Alguses oli linna nimeks Dede Agats. Deded olid islamimaades vanad targad taadid ja ağaç on türgi keeles puu. Keset küla kasvas puu,  mille vilus üks vana dede oma aega veetis ja tarku mõtteid mõtles. Sama puu alla olevat ta ka mulda sängitatud. 1920. aastal külastas linna Kreeka kuningas Alexander I. Linnajuhid tegid ettepaneku linn kuninga nime järgi ümber nimetada. Mõte kiideti heaks ja nii ongi linn oma nime saanud kuningas Alexandri, mitte Makedoonia Aleksandri järgi.

Alexandroupolise linna kämping asub otse rannas. Väidetavalt on see üks Kreeka kenamatest kämpingutest suurepärase rannaga. Alustasimegi ujumisega, et siis märgade ujumisriiete mõnusat jahutust nautides telk üles panna ja toitu valmistada. Poole 9 paiku õhtul, kui hakkas juba hämarduma, võtsime ette jalutuskäigu Alexandroupolise tuletorni juurde, mille ehitasid 1880. aastal toona linnas valitsenud türklased. Tänaseks päevaks on sihvakast valgest tuletornist saanud linna peamine vaatamisväärsus. Igal suveõhtul tuleb väga palju turiste ja ka kohalikke kaldapromenaadile jalutama ja sobivat söögikohta otsima. Sadade meetrite kaupa oli tänava merepoolses ääres kenasti laudlinade ja ilusate lauanõudega kaetud laudu õhtustajaid ootamas. Need lauad kuulusid tänava teises ääres asuvatele restoranidele ja teenindajad lippasid menüüde ja kandikutega üle üsna laia tänava, kus õhtuti on autodega liiklemine keelatud. Eks see kõik on ka väga loogiline – kui on võimalik restorani külastajad panna istuma vaatega Vahemerele, siis tuleb seda ka teha.

Tuletorni ees oli kaunis värviline purskkaev ja pisut allpool rannas värviliste ja vilkuvate tuledega lõbustuspark. Jalutasime, istusime purskkaevu serval, vaatasime inimesi ja nuusutasime restoranidest hõljuvaid lõhnasid. Tagasi kämpingusse jalutades möödusime tohutu suurest pargist, kus paistis toimuvat midagi grillifestivali-laadset. Sissepääsu juures oli lausa neli piletikassat, rahvas istus ümber laudade, keset parki oli lava, kus ansambel mängis kreeka muusikat ja rahvas tantsis kreekapärast ringtantsu. Seda muusikat kuulsime hiljem ka kämpingus oma telgi juures. Väga mõnus oli istuda sumedas ja pimedas suveõhtus, kaugelt kostmas kreeka muusika.

Reede, 7. august 2015

Hommik algas nagu ikka meres ujumisega. Peale hommikusööki sõitsime mööda kiirteed tagasi Thessaloniki suunas. Ligi 100 km oli vaja sõita, et jõuda Xanthi linna. Seda 60 000 elanikuga ülikoolilinna nimetatakse Traakia aadlidaamiks. Nagu Kavalas, oli ka siin hästiarenenud tubakatööstus ja paljud jõukad töösturid ehitasid siia suuri stiilseid elumaju. Enamus tänapäevani säilinud majadest on kenasti korda tehtud, mõned aga mingil põhjusel teiste vahel päris räämas, uksel silt „MÜÜA“.

Jalutasime kõigepealt vanalinnas, mille kitsad tänavad tõusevad järsult mäkke. Lisaks mõnusatele vaadetele inimeste õuedesse avanes kõrgemalt vaade jõe teisel kaldal asuvale linnaosale ja tekkis ettekujutus sellest, kuhu minna ja mida vaadata.

DSC00849DSC00856DSC00862 DSC00864

Edasi läksime üle silla ja sattusime kohe ühte jõeäärsesse kohvikusse. Astusime sisse, leidsime mõnusa varjulise laua ja jõime head kohalikku õlut, mis on valmistatud Komotinis, kus me eile käisime. Rääkides kohtadest, kus ka kuningas jala käib – vahemeremaade kohta väga suure erandina oli kõnealuse kohviku tualett täiesti võrreldav näiteks mõne Viini hotelli omaga, väga soliidne, ilus ja puhas.

Edasi liikudes jõudsime Xanthi peaväljakule, möödudes ühest kohvikust teise kõrval. Pisut isegi imestasime, et keset tööpäeva on neis nii palju külastajaid, kes reeglina jõid kohvi, mitte õlut või veini.

DSC00875

Teadsime Xanthi kohta, et siin elavad moslemid ja kristlased kenasti koos. Tänavapilti vaadates torkas tõesti silma, et väga palju oli pearättide ja pikkade mantlitega naisi. Vanemad naised kandsid lohvakaid hõlste, kuid noored mosleminaised olid kõik kenasti saledad ja nende maani mantelkleidid mitte ainult ei varjanud, vaid ka kaunistasid neid. Palju oli tänavapildis näha noormehi, kes kandsid musta habet.

Sattusime mitmele tänavaturu-tänavale. Enamasti pole meil Kreekas võimalust olnud poodides käia, sest tavaliselt on poed keset päeva mitmeks tunniks suletud. Siin poetänavatel polnud mingit siestat, kuid tänava ääres eksponeeritud rõivad ja jalanõud ei suuda mu tähelepanu pälvida ei Tartu turul ega ka siin Kreekas.

DSC00878

Edasi oli meil vaja Xanthist välja sõita Drama nimelise linna poole, et minna vaatama imekaunist Nestose jõe orgu. Viljar pani sihtpunkti navisse sisse ja asusime teele. Mina ei jõudnud oma arvutis GPS-i ja map&guide veel tööle panna, kuigi ma tavaliselt dubleerin kõikvõimalikke teekondi punktist A punkti B. Map&guide annab teekonnast suurema plaani kui navi ja vahel on ette tulnud, et me valime mingil põhjusel teise marsruudi.

Navi suunas meid Xanthi vanalinna kitsastele tänavatele, mis tõusid järsult ülesmäge. Üsna pea hakkas tunduma, et see on linnast väljasõiduks „liiga otse“-tee ja tegelikult tuleks sõita mööda suuremaid tänavaid. Paraku olime sattunud nii kitsastele tänavatele, et lihtsam oli edasi sõita. Ühes kohas tundus küll, et nüüd enam edasi ei saa, sest keset teed seisis segumasin. Töömees aga viipas lahkelt, sikutas segumasina teelt ära ja nii me siis jätkasime sõitu ülesmäge. Umbes 100 m pärast oli aga selge, et tuleb tagasi pöörata. Segumasin tõsteti jälle tee äärde ja suundusime mööda kitsaid tänavaid uuesti tagasi sinna, kust me linnast väljasõitu alustasime. Lõpuks saime suure ringiga südalinna vältides linnast välja.

Nestose jõe kanjonit võib nimetada selle reisi suureks tüngaks. Kreeka kohta materjale otsides olin leidnud fantastiliste omadussõnadega pikitud reisikirjelduse, millest võis aru saada, et on vähe sellest kaunimaid kohti maamunal. Sõitsime ja sõitsime, kuid lubatud hingematvaid vaateid ei tulnud. Mets kahel pool teed võiks hinge matta vaid inimesel, kes on kogu senise elu elanud Lasnamäel. Uhke kanjoniga jõge nägime vilksamisi sillast üle sõites, kuid selles kohas oli ta lihtsalt täitsa tavaline jõgi. Lõpuks hakkasime aru saama, et kanjon asub autoga ligipääsmatutes mägedes. Ehk olin ma reisijuhti liiga pealiskaudselt lugenud? Ilmselt oli seda jõge ja kanjonit võimalik imetleda vaid kanuu või kajakiga matkates.

Drama linn vaatamata nimele vaatamisväärsuseks ei kvalifitseerunud. Pigem hakkas meid huvitama, kus asub järgmine Lidli toidupood. Varsti leidimegi selle ja varusime toiduaineid kanasupi keetmiseks. Nüüd oli vaja üpris kiiresti leida võimalus auto tankimiseks. Kohe Lidli kõrval asuva bensiinijaama põlgasime ära, see tundus kuidagi väike ja armetu. Järgmine bensiinijaam oli suletud. Ka ülejärgmine jaam oli mingil põhjusel kinni. Kui auto teatas, et tal jätkub bensiini veel 25 kilomeetriks, hakkasid peas ringlema mõtted tingivas kõneviisis – oleks vist ikka pidanud… Siiski jõudsime enne auto kuivaks sõitmist töötavasse bensiinijaama ja jälle oli üks mure vähem.

Tee viis meid üle mägede ja ühes kohas tegime peatuse, et kõrgelt avanevat vaadet imetleda. Läksime kohutavalt kareda ja kriimustava taimestiku vahelt kõrgendiku servale. Viljar tegi pilte, mina vaatasin niisama ringi. Korraga kuulsin rohu seest mingit sahistamist ja kummalisi helisid. Alguses arvasin, et see on siil, kes millegi peale tigedana kõvasti popsub. Siis nägin imelikku kirjut selga ja ehmusin, et äkki on hoopis mingi madu. Ettevaatlikult lähemale minnes nägin kahte kilpkonna, kes paistsid veidi tülis olevat. Nad liikusid ringiratast ja toksisid teineteist oma kilpidega. Kuidagi ei saa öelda, et nad tegutsesid aeglaselt nagu kilpkonnad. Vastupidi, maastikul ja rohu sees liikusid nad üllatavalt kiiresti. Vahetasid natuke asukohta ja siis läks jälle lahti teineteise varitsemine ja kilbiga toksimine. Väga üllatav ja vahva kogemus.

DSC00890

Meie järgmiseks sihtpunktiks Kreekas oli Halkidiki poolsaar. See asub Thessalonikist mõnikümmend kilomeetrit kagus ja on väidetavalt üks Kreeka kaunimatest ja ökoloogiliselt puhtamatest piirkondadest. Poseidoni kolmhargiks nimetatud Halkidiki poolsaar pidavat maakaardil meenutama kolme sõrmega käelaba. Antiiklegendi järgi ajanud poolsaare asukad gigandid Sithon ja Athon oma tüliga imekauni merineitsi armastuse pärast merejumal Poseidoni niivõrd marru, et see heitis oma kolmhargi poolsaare pihta ja jagas selle niiviisi kolmeks haruks. Harude nimed alates läänepoolsest on Kassandra, Sithonia ja Athos. Neist viimane moodustab tänapäeval väga eriskummalise administratiivüksuse – isejuhitava 20-st õigeusu kloostrist koosneva kogukonna. Kloostrid on alates 1313. aastast Konstantinoopoli patriarhaadi otsese jurisdiktsiooni all ja erinevalt Konstantinoopoli patriarhaadi muudest aladest kasutatakse Athose poolsaarel siiani ainult Juliuse kalendrit ja seda isegi administratiivdokumentides. Seega tähistavad Athose poolsaare mungad ametlikult oma pühasid samal ajal kui osad meil vana kalendri järgi elavatest kaasmaalastest. Silmaringi laiendamiseks: nii Eestis kui Venemaal järgnes 31. jaanuarile 1918 14. veebruar 1918. Athose mägi kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on kogu maailma õigeusklike jaoks üks tähtsamaid pühapaiku, mida on nimetatud ka Jumalaema Maiseks Pärisosaks.

Naisi ei lubata kloostrite lähedusse juba alates aastast 1060, mil keiser Konstantinus vastava keelu kehtestas. Mehi ja poisse lubatakse poolsaarele vaid eriloa alusel. Athose poolsaar on säilitanud oma keskaegse vaimsuse, siin puudub elekter, teed on vanad ja kitsad. Siinsed kloostrid ja kirikud varjavad endas väärtuslikke ikoone, freskosid ja käsikirju, mida vaid valitud meessoost isendid maailmas saavad näha. Mitte ainult naistele pole pääs poolsaarele suletud. Mungad ei tarvita toiduks mune ja piima, sest neid toiduaineid ei ole siiani õnnestunud ilma „räpaste emaste“ abita saada.

Tänasesse kämpingusse Sithonia poolsaare alguses mahtusime üle noatera. Alguses teatas proua vastuvõtulauas, et ühtki vaba kohta pole. Siis leidis ta ühe platsi, mis on broneeritud alates homsest. Võisime üheks ööks siia jääda, kui me lahkume homme umbes kella 10-st. Sobib! Niisiis oleme täna kämpingus, kus telgiplatsid on nii tihedalt kõrvuti, et tuuleõhkugi siin ei liigu.

DSC00892

Laupäev, 8. august 2015

Kuigi hommik oli väga soe, ei läinud me täna ujuma. Pakkisime oma asjad kiiresti kokku, et plats vabaks teha. Täna oli meil plaanis Sithonia ja Kassandra poolsaartele ring peale teha. Alustasime keskmisest, Sithonia poolsaarest ja esimene peatus oli juba 15 km pärast Nikiti linnakeses. Suvitajad polnud veel randa ja tänavatele tulnud, oli hästi vaikne ja mõnus suvehommik.

DSC00900

Jalutasime sadamas ja rannas ja sõitsime edasi. Järgmine küla Parthenonas ei asunud mere ääres, vaid 5-6 kilomeetrit mööda käänulist teed ülesmäge. Tee viis läbi lõputute oliivipuuistanduste. Neid vaadates tekkis mõte, et huvitav, kas keegi on kokku lugenud, kui palju Kreekas oliivipuid kokku on. Tuhandeid? Miljoneid? Miljardeid?

Väikesel platsil, kuhu auto parkisime, kasvas oliivipuu, mille kõrval asuv silt teatas, et see puu on 900 – 1000 aastat vana.

DSC00915

Ringi vaadates jäi mulje, et see küla on küll muuseumina korda tehtud, kuid elanikke seal väga palju ei ole. Paljudel majadel oli silt „Müüa“. Jalutasime veidi edasi ja jõudsime taverni juurde. See asus suurepärases kohas fantastilise vaatega merele. Merepinnast veidi kõrgemal oli õhk pisut jahedam ja peale 5-päevalist permanentset higistamist tundus see väga mõnus. Istusime laua taha ja tellisime külma õlut. Nii möödus tubli tund merevaadet, värsket tuulekest ja tõelist vabadust nautides. Kõige toredam meie reisimisviisi juures ongi see, et esialgsed plaanid on meil hästi üldised ja väga sageli teeme otsuseid kohapealsetest oludest lähtudes. Nii ei olnud meil ka praegu kuhugi kiiret, võisime rahumeeli istuda tavernis ja vaadata Vahemerel sõitvaid valgeid laevu.

DSC00921 DSC00922 DSC00923 DSC00925

Edasi sõites tegime lühikese peatuse Neos Marmarase linnas. Populaane suvituslinn võttis meid vastu jälle üle 30-kraadise kuumusega. Lonkisime järsust tänavast alla mere äärde. Selles linnas pidi olema ilus rand, kuid meie sattusime hoopis sadamasse, kuhu oli saabunud klaaspõhjaga lõbusõidulaev, millest enamasti vene keelt kõnelevad turistid maha tulid. Üldse oli paljudes kohtades näha siht-turundust venekeelse klientuuri suurendamiseks. Nii söögikohad kui poed reklaamisid oma tooteid-teenuseid vene keeles.

Nägime eemalt tohutu suurt hotellikompleksi Porto Carras, mille rajas 1970-ndatel aastatel Kreeka ärihai ja laevaomanik Yiannis Carras. Kompleksi valmimine tähendas pööret Halkidiki turismiäris – 5-tärni-hotellid, golfi-, jalgpalli- ja korvpalliväljakud, suur jahisadam, spa-keskused, restoranid, kasiinod, rannabaarid, vabaõhuteater ja kinod – kõik vajalik, et (väga) rikkad saaksid siia oma rahakotti tuulutama tulla.

Järgmine peatus oli Porto Koufos, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on lahesopis asuv sadam. See on väike kaluriküla suure ajalooga. Olulise sadamana on seda mainitud juba vanades kreeka ajalooürikutes. Keskajal kasutasid seda türgi mereröövlid ja II Maailmasõja ajal paiknes siin sakslaste mereväebaas. Tänapäeval kasutatakse mägise maastiku rüpes asuvat lahesoppi taas kalapüügiks ja rannapuhkuseks.

Meil tekkis mõte mere kaldal asuvas tavernis lõunat süüa. Mõeldud-tehtud. Tellisime kõike väga kreeka-pärast: eelroaks võtsime oliive ja juustukroketeid, pearoaks tellis Viljar grillitud kaheksajalga, mina praetud sardiine, toidu kõrvale jõime head külma retsinat.

DSC00935 DSC00937

Nii olime jõudnud Sithonia lõunatippu ja tee pööras mööda poolsaare idakülge tagasi. Iga natukese aja tagant tegime peatuse, et imetleda vaateid merele ja kõrvalasuva Athose poolsaare kõrgeimale tipule Athose mäele.

DSC00949

Umbes poolel teel tagasi keerasime jälle tee pealt ära, et käia ujumas. Tee ääres olid reklaamid, et siit pääseb randa. Ligi 2 km pikkune tee mööda mäekülgi alla paistis olevat hiljuti rajatud. Kohale jõudes nägime, et tegemist on suurepärase ja ilmselt noorte hulgas väga populaarse rannaga, kus olid baarid, päikesevarjud ja lamamistoolid, puude vilus euroalustest tehtud ja madratsitega kaetud lamamisalused ja kott-toolid.

DSC00953 DSC00954

Meie käisime ainult ujumas ja ruttasime edasi, sest päev hakkas juba õhtusse jõudma ja meile sai selgeks, et peame oma tänast programmi lühemaks tegema. Nii jäigi nimekirja alles veel üks kena küla Ormos Panagias Sithonia poolsaarel ja Nea Potidea Kassandra poolsaare alguses.Ormos Panagiases seisis sadamas uhke kolmemastiline lõbusõidulaev, millega korraldatakse reise ümber Athose poolsaare.

DSC00958

Nea Potidea  pakkus meile huvi selle poolest, et poolsaare kõige kitsamale kohale on kaevatud kanal. See on umbes 300 meetrit pikk ja tegelikult ta endast mingit vaatamisväärsust ei kujutanud. Leidsime linnasüdamest hoopis ühe väga uhke uue kiriku, mis on valminud alles 5 aastat tagasi. Poolas ja mujalgi on tänapäeval ehitatud kirikud pigem modernsed hooned, see siin aga paistis olevat tehtud ikka nagu „päris“ kirik. Ilmselt oli plaanis teha üks hästi ILUS hoone, sest kaunistatud oli teda südamest. No tore, ehk kohalik kogudus rõõmustab, et neil nüüd nii uus ja ilus kirik on.

DSC00964

Tänane kämping on Nea Potideast paar kilomeetrit Thessaloniki poole. Sõitsime viitade järgi maanteelt maha mere poole ja sattusime kahe samanimelise kämpingu vastastikku asuvate vastuvõtulaudade vahele. Valisime paremal käel asuva receptioni ja saime väga sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Käisime platsi valimas ja varsti olimegi ennast paika sättinud. Panime päikesevarju ka üles, sest kämpingunaaber hoiatas, et puud meie platsile varju ei paku.

DSC00984

Paistab, et tegemist on päris uue kämpinguga, pesemisruumid on tutt-uued ja duširuumis polnud esimesel päeval veel nagidki seina kinnitatud, alles järgmisel päeval toimus nende paigaldus. Kämpinguelanikel on võimalus kasutada sügavkülmikut ja kahte suurt tavalist külmikut – see on küll väga teretulnud. Meie oma auto-„külmkapp“ vist punastab iga kord, kui me teda selle austava nimetusega kutsume. Suure surmaga suudab ta teha ühe nurga oma sisemuses 15 kraadi ümbritsevast temperatuurist jahedamaks, nii et kui väljas on 35 kraadi, siis meie „külmkapi“ ühes nurgas on umbes 20 ja ülejäänud osas ikka 25-30 kraadi :).

Pühapäev, 9. august 2015

Eile õhtul otsustasime, et teeme nii nagu Vanas Testamendis – 7. päev on puhkamiseks. Jääme teiseks ööks samasse kämpingusse ja läheme täna ainult Petralona koopaid vaatama. Magasime kella 9-ni, käisime ujumas, tegime kohvi ja sõime hommikusööki. Siis kasutasin suurepärast võimalust pesu pesemiseks. Nimelt on paljudes kämpingutes olemas suured kraanikausid pesu jaoks, kuid reeglina pole seal korki, mida äravooluaugu ette panna. Sellisel juhul tuleb loominguliselt läheneda ja mingi sobiv pesutükk ava ette toppida. Siin olid korralikud pesuvannid ja korgid olemas, soe vesi tuli ja pesu sai mõnusalt ja vähese vaevaga pestud.

Lõuna paiku said toimetused tehtud ja asusime teele umbes 30 km kaugusel asuvate koobaste poole. Linnast välja sõites käisime kohalikus Lidlis toiduvarusid täiendamas. Poest väljudes ladusime asjad autosse ja mina läksin ostukäru tagasi viima. Ostukärud seisavad tavaliselt poe välisukse kõrval ja 1-eurose mündiga saab nad üksteise küljest lahti võtta. Tagasi viies tuleb käru jälle eelmise külge ühendada ja nii  saab oma mündi tagasi. Seekord läksin mina Viljari võetud käru tagasi viima ja sattusin hätta, sest eelmise käru külge ühendamine ei lükanud münti välja. Õnneks oli kõrval üks kena härra, kes kangutas mündi toore jõuga välja. Kui ma auto juurde jõudes rääkisin Viljarile oma seiklustest, selgus, et selles kärus oli münt  juba enne sees olnud. Ilmselt oli keegi kasutanud 1-eurose asemel 50-sendilist ja ei olnud seda pärast enam kätte saanud. Nüüd siis saime tänu ühe džentelmeni raudsetele näppudele 50 sendi võrra rikkamaks.

Petralona koopad avastati siinsete elanike poolt 1960. aastal. Keegi kohalik mees leidis koopast pealuu, millel oli otsa ees sarv.

Mees arvas, et ta on leidnud mingi looma kolju. Õnneks jõudis leid teadlaste kätte ja selgus, et tegemist on umbes 100 000 aastat tagasi surnud noore naise pealuuga. Moodustis otsaesisel oli aga stalagmiit, mis oli aja jooksul juhuslikult just sellesse kohta tekkinud. Hiljem leiti veel üks inimese luustik, mille vanuseks on hinnatud vähemalt 250 000 aastat. Koopal oli neil aegadel sissepääsuava, kust said siseneda nii inimesed kui loomad. Tänu sellele on leitud sealt palju erinevate loomade luid, mis nüüd olid eksponeeritud koopa kõrval asuvas muuseumis. Muidu sisaldas koobas uhkeid stalaktiite ja stalagmiite ja mis kõige toredam – seal sees on aasta ringi +17 kraadi. Koopast väljudes oli kraade kohe kohe korda rohkem. Parklast koopa sissepääsuni ja tagasi transportis meid rong. Parkla kõrval asuvat suveniiripoodi reklaamiti jälle lahkelt „kolmes kohalikus keeles“.

DSC00975

Teel kämpingust koobastesse ja hiljem tagasi möödusime ühest kummalisest ehitisest. Juba eemalt paistsid viisnurgad tornide tipus, siis punased „kindlusemüürid“ ja lõpuks ka punaste tähtedega nimi „KREMLIN“. Ehk siis – kreeklased on endale venelaste eeskujul Kremli ehitanud. Uskumatu!

DSC00973

Meie tänane kämping asub lääne poole avatud kaldal. Kui telgi juurest oli näha, et päike on juba punase kerana üsna madalale laskunud, läksime vaatama, kuidas ta silmapiiri taha kaob. Ilus oli.

DSC00992

Esmaspäev, 10. august 2015

Hommikul kämpingu eest tasudes uurisime armsa naeratusega neiult, kes seal iga päev ringi askeldas, miks on kaks kõrvuti asetsevat kämpingut sama nimega. Neiu rääkis, et varem oli kogu see territoorium olnud üks suur kämping, mis kuulus tema onule. Eelmisel aastal oli onu otsustanud, et tahab tegeleda ainult bangalote rentimisega. Siis tehtigi kämping pooleks ja meie sattusime uue poole peale, kuhu ehitati uued olmehooned, sest olemasolevad jäid vanasse osasse. See siis oligi põhjuseks, miks esimesel õhtul polnud duširuumides nagisid, aga teisel õhtul juba oli. Mulle tundus, et ka receptioni-neiu isa toimetas ja korraldas kämpingu asju. Hallipäisel vanemal härral oli samasugune kena naeratus nagu vastuvõtu-neiul.

Miljonilinna Thessalonikisse sõitsime vähem kui tund aega. See on Kreeka suuruselt teine linn Ateena järel. Pisut võttis aega sobiva parkla leidmine, sest linnas on palju kitsaid ühesuunalisi tänavaid ja parkimismaja, mis kaardil paistab olevat ühe tänava ääres, võib-olla hoopis teisel tänaval või siis pole seda seal (enam) üldse. Kui me lõpuks ühe parkimismaja moodi sissesõidu leidsime ja tahtsime sisse keerata, jooksis kõrvalasuvast uksest mees välja ja vehkis käega. Tagurdasime ja sõitsime sinna, kuhu ta näitas, arvates, et ehk me ei osanud kreekakeelseid silte õigesti lugeda ja hakkasime kogemata väljapääsust sisenema. Nii see siiski polnud. Mehel oli paarikümmet autot mahutav parkimisruum, kuhu ta meie auto ise rooli istudes ära parkis. Võib-olla lõi ta lihtsalt kõrvalasuva parkimismaja kliente üle? Meie saime igatahes oma auto ära paigutada ja võisime minna Thessalonikit avastama. Umbes 10 aastat tagasi elas minu vennatütar Keiti pool aastat selles linnas vahetusüliõpilasena. Küsisin temalt enne reisi, mida Thessalonikis vaadata tasub. Tema meenutas, et mingi valge torn seal oli, aga midagi muud tema arvates küll vaadata pole. Tudengi värk, huvid on ilmselt teised :). Meie ajasime raamatust näpuga järge ja püüdsime ikka üht-teist vaatamisväärset leida.

DSC01005

Valge torn, mis pidi olema Thessaloniki kõige kuulsam objekt, oli meie parklast paarisaja meetri kaugusel. See on türklaste poolt aastal 1430 ehitatud ümmargune kindlus otse mere kaldal. Tornis eksponeeritakse ikoonide kogu, kuid esmaspäeviti on see kinni ja meie matkasime edasi. Tee viis mööda kümnetest tänavaäärsetest kohvikutest, igaühes rohkelt külastajaid, kes kõik viimseni jõid kohviklaasidest kohvi. Meil tiksus mõttes külm õlu. Ühes väikeses tänavakohvikus märkasin lõpuks kahte taati õllekannudega. Leidsime head kohad mööduvate inimeste vaatamiseks ja saimegi oma külmad õlled kätte. Järgneb galerii inimestest, kes meie eest mööda kõndisid.

DSC01015 DSC01016 DSC01017 DSC01018 DSC01020 DSC01022 DSC01023 DSC01024 DSC01025 DSC01026 DSC01030 DSC01033 DSC01034 DSC01038

Andsime veidi raha ratastoolis noormehele, kes seda kenasti personaalselt küsimas käis. Tegelikult ei saa öelda, et kerjused Thessaloniki tänavapilti just väga ilmestanud oleks.

DSC01039

8. sajandist pärineva Agia Sofia kiriku juurde jõudsime just siis, kui viimaseid külastajaid väravast välja kamandati, et kirik kell 13-st 18.30-ni siestaks sulgeda.

DSC01040

Kirikuteener tegeles värava sulgemisega ja väike punase särgiga poiss kerjas turistidelt raha. Siis hakkasid nad koos ära minema. Nähes meid väravapulkade vahelt kirikust pilti tegemas, pööras poisiklutt ruttu otsa ringi ja tuli käsi pikal ka meie käest raha küsima. Temale me siiski raha ei andnud. Agia Sofiat me seest ei näinud, kuid Thessaloniki kaitsepühaku Demetriose auks ehitatud kirik oli õnneks avatud. See on suurim kirik Kreekas, millest võib teha järelduse, et enamasti on Kreeka kirikud väikesed. Suurem osa vanast kirikust hävis tulekahjus 1917. aastal. Praegu on kirik uuesti üles ehitatud ja näha on ka mõned vanast kirikust säilinud detailid.

DSC01044

Edasi matkasime päris pikalt ülesmäge, sest tahtsime jõuda mäe otsas asuvate kindlusemüürideni, kust avaneb ilus vaade kogu linnale. Kindlust praegu rekonstrueeritakse ja müüritorn oli kinni, kuid vaate saime ikka kätte.

DSC01060

Mäest alla läks tee tunduvalt nobedamalt ja varsti olime iidse Rotonda juures. See on punastest tellistest kuppelehitis. Arvatakse, et selle laskis umbes 304-ndal aastal endale mausoleumiks ehitada Galerius, Rooma keisri Diocletianuse kasupoeg, väejuht ja kaasvalitseja Ida-Rooma riigis. Paraku suri ta praeguse Serbia territooriumil ja on sinna ka maetud. Erinevad valitsejad leidsid rotundile enda jaoks sobiva otstarbe, nii on ta olnud nii õigeusukirik kui ka mošee praeguseni säilinud minaretiga. Praegu restaureerimisel olev hoone jätkab ilmselt ikka õigeusukirikuna.

DSC01078DSC01068

Mõnisada meetrit edasi mere poole seisab Galeriuse triumfikaar. See on ehitatud, tähistamaks keiser Galeriuse võitu pärslaste üle 279. aastal. Kunagi oli triumfikaare kõrval uhke loss, mille varemeid võib paaris kohas tänapäevaste ehitiste vahel näha.

DSC01081 DSC01087

Teel möödusime ühest toredast graffitist.

DSC01067

Sellega olime Thessalonikile ringi peale teinud. Puhkasime veidi valge torni kõrval männi all, vaatasime merd ja inimesi ja siis oligi aeg parklast auto võtta ja järgmine kämping üles otsida.

Teisipäev, 11. august 2015

Eile õhtul olime vaevalt oma telki jõudnud üles panema hakata, kui meie tegevust tulid uudistama kohalikud kassid. Minul nende suhtes erilist empaatiat ei teki, st mulle tundub, et kassid ja eriti nende omanikud peaksid endale võetud kohustustega ise hakkama saama. Loomulikult ei jäta ringiratast silkav väike kõhn ja vilgas kassipoeg kedagi päris ükskõikseks, kuid ära kodustama me teda ka ei hakanud.

DSC01090

Hommikul tuli väike ungari tüdruk kõrvalplatsilt meie käest pärima, kas me oleme midagi väikest, musta ja armast viimasel ajal näinud. Väike, must ja armas peitis ennast meie auto all, nii et lõpuks olid loodetavasti kõik osapooled rahul. Seoses loomaarmastusega meenub üks kodutu Thessalonikis, kes elas tänaval koos 4 täiskasvanud koera ja 5 kutsikaga. Seda oli päris masendav vaadata.

Täna tutvusime päris põhjalikult kunagise võimsa Makedoonia kuningriigi ajalooga. Aastal 413-399 eKr valitsenud kuningas Archelaos otsustas oma riigi pealinna Aigaist Pellasse üle kolida, sest Pella asukoht ja ligipääsetavus nii maalt kui merelt oli parem. Uue asukoha ilmselgetest eelistest meie küll aru ei saanud, kuid mõtlesime, et ju siis kuningas teadis paremini. Pellast sai Makedoonia kuningriigi suurim ja jõukaim linn, mida austasid oma kohalviibimisega tolle aja kuulsaimad kunstnikud ja poeedid. Siin on sündinud kuningas Philip II ja tema poeg Alexander Suur.

Kõigepealt läksime vaatama tänapäeva Pella lähedal väljakaevatud varemeid.

DSC01096

DSC01102

Et kusagil mulla all on iidne linn ja et arheoloogidel on, mida uurida, teati juba 19. sajandi alguses, kuid tõsisemad väljakaevamised algasid alles 1953. aastal. Tööd jätkuvad ka praegu, kuigi nüüdseks on päris palju endise linna hoonete piirjooni juba kindlaks tehtud. Leitud on mitmeid kauneid põrandamosaiike, mille eriliseks väärtuseks on nende maitsekates toonides värvilahendus ja pisikeste looduslike kivikeste täiuslik sobitamine lisaks värvile ka nende faktuuri arvesse võttes. Mõned mosaiigid on oma endises asukohas, mõned on üle kolitud lähedal asuvasse Pella muuseumi.

Veidi hiljem muuseumis 7-minutilist filmi vaadates sai selgeks ka see, miks Pella asukoht oli parem kui Aigail – 2500 aastat tagasi oli siin merekallas. Praegu on siit mereni umbes 25 km.

Uus linn rajati väga range planeeringuga. Kogu territoorium oli jagatud ristkülikuteks, iga ristkülik oli linnaehituse seisukohast üks ühik. Linna läbisid üksteisega täisnurkselt ristuvad tänavad, linna ümbritses müür, kuninga loss rajati umbes kilomeeter eemale künka peale. Kõik oli väga läbimõeldud, korrapärane ja meile tundus kõik väga roomapärane. Ometi algas Pella allakäik siis, kui roomlased selle territooriumi vallutasid ja siia oma provintsi rajasid. Lõplikult hävis linn umbes 90. aastal eKr tugeva maavärina tagajärjel. Linna lõunaosa küll taastati, kuid valitsusasutused koliti ümber Thessalonikisse ja Pella allakäiku polnud võimalik enam peatada.

Juba Pella muuseumis saime teada, et ka pärast pealinna kolimist Pellasse maeti kuningaid endiselt Aigai (tänapäeva Vergina) hauakambritesse. 1977. aastal leidis kreeka arheoloog Manolis Andronikos hauakambri, mis oli õnnekombel rüüstajatest puutumata. Selle sees olnud sarkofaag ja esemed viitasid väga jõukale ja tähtsale isikule. Selgus, et leitud on Makedoonia kuninga Philipp II hauakamber. Philipp on Makedoonia Aleksandri isa, kes mõrvati 46-aastasena siinsamas linnas oma tütre pulmas. Aleksander korraldas oma isale väärikad matused. Mitmes kohas on mainitud, et hauakambrist leiti lahkunu luud. Siinses muuseumis filmi vaadates sain vastuse küsimusele, kuidas need luud lahkunu seest kätte saadi. Kõigepealt toimus ikka pidulik põletusmatus, seejärel korjati kõik luud hoolega kokku, pesti veini sees puhtaks ja asetati kindla süsteemi järgi väikesesse kasti. Mida kõrgemal aujärjel lahkunuga tegemist oli, seda uhkemaid esemeid talle surnute riiki kaasa pandi: relvi, isikliku hügieeni vahendeid, parfüüme, naistele meigivahendeid, lastele mänguasju. Et ikka millestki puudust ei tuleks tunda. See ja mitmed teisedki kõrgest soost makedoonlase hauakambrid olid maetud paksu mulla alla ja väljastpoolt nägi see välja tavalise künkana. Tänapäeval peidab see küngas imposantset muuseumi, mille üheks eksponaadiks on endises kohas seisev Philip II hauakambri uks.

Lühikese peatuse tegime mõnekümne kilomeetri kaugusel Edessas. See on kõrgel mäe otsas asuv suvituslinn, mille olulisim vaatamisväärsus on suur kosk linna servas. Parkisime auto ära ja jalutasime suurema ja väiksema kose ümber. Suurem langeb pahinal 24 meetri kõrguselt alla, väiksem aga siksakitab mööda mäenõlva ja pälvib loomulikult vähem tähelepanu. Suure kose vaatamiseks ja pildistamiseks on mäeküljel trepid ja terrassid.

DSC01116

DSC01132

Umbes poolel kõrgusel suundub üks trepp kalju avausest sisse. Mõni meeter edasi on väike putka, kus istuv ja suitsu kimuv taat müüb 50-sendilisi sissepääsupileteid. Maksime oma euro ära ja saime mööda kitsast treppi ja käiku veel umbes 10 meetrit edasi minna, siis oli edasipääs suletud ja kaljukoobas kadus allapoole pimedusse.

DSC01119

Tagasi auto juurde minnes möödusime puuviljalettidest. Ühe juures oli müüjaks kena tõmmu noormees, kes väga aktiivselt sokutas sammu aeglustavatele inimestele maitsmiseks puuviljatükke. Ka meile anti maitsta virsikut ja viigimarja. Ostsime mõlemaid. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi varem küpseid viigimarju söönud, ainult kuivatatuid. Päris head olid, kuigi mitu tükki järjest ära süües läheb natuke läilaks.

Edessast Veroiasse sõites nägime tee ääres palju virsikuistandusi. See piirkond ongi Kreeka virsikukasvatamise keskus. Ühe aia juures tegime peatuse, sest tahtsin oma silmaga näha ja oma käega katsuda, kuidas virsikud puu otsas kasvavad.

DSC01139

Ka viinamarjaistandusi on siin päris palju. Siinkandis valmistatakse päris hästi tuntud Naussa ja Boutari veine.

Veroia on kuulus oma väikeste 17. – 18. sajandist pärit küünitaoliste kirikute poolest. Leidsime väikese otsimise peale üles linnaosa, kus mõned neist asusid.

DSC01146 DSC01152

Me ei ole sattunud peale Thessaloniki mitte ühessegi linna, kus ma oleks näinud, et kauplused on lahti ja inimesed käivad poes. Veroias uurisin lõpuks poodide lahtiolekuaegasid. Siin nad on:

DSC01143

Poepidamine tundub siin vähetähtis hobi olevat, suurema osa ajast on poe uksed ikka kinni.

Kolmapäev, 12. august 2015

Täna olime kämpingus Kastraki külas otse Meteora maailmakuulsate kloostrite kõrval. Kui osata vaadata, siis ühte kloostrit on võimalik isegi kämpinguplatsilt näha.

Meteora mäed on väga müstilised. Lugesin, et siinne territoorium oli 10 miljonit aastat tagasi sisemere põhi. Mingil põhjusel tekkisid maapinna liikumised ja mere põhjas olevad setted lükati veest välja, pinnas suruti tohutu jõuga kokku ja tekkisid mäed, millest erosioon ja keskkonna toime on tänaseks vorminud omapärased pehmete vormidega kaljud. Kohati on nad augulised nagu Šveitsi juust, kohati on kaljudesse tekkinud koopad. Juba 11. sajandil leidsid mõned eremiitidest mungad, et need raskesti ligipääsetavad koopad on parim koht nende erakuelu jaoks.   Mõne ajal jooksul hakati mõttekaaslasi leides ehitama mägedele kloostrihooneid ja mingil hetkel oli neid siin 24. Praegu on tegutsevaid kloostreid 6 ja kõiki neid oli meil täna plaanis külastada.

DSC01198

Olin lugenud, et kloostrisse sisenemisel esitatakse riietusele kindlaid nõudmisi. Mehi ei lubata sisse lühikestes pükstes, naistel peab olema põlvedeni ulatuv seelik ja õlad ei tohi olla paljad. Kuna ilm oli endiselt väga soe, otsustasime, et paneme mõlemad selga lühikeste varrukatega särgi ja põlvpüksid. Mul oli küll kaasas üks päris pikk suvekleit, millel on lahtine seljaosa, kuid mõtlesin, et allapoole põlvi ulatuvad püksid peaksid ju igati siivsad olema. Paraku läks nii, et mitte üheski kloostris minu riietus ei sobinud. Kahes esimeses kasutasin kloostrisse sisenemisel antavat hõlmikseelikut, mille sidusin pükstele peale, hiljem sidusin enda suure õhukese salli ümber vöökoha. Ühes kloostris anti ka Viljarile lohmakad pikad püksid, mis tuli enda omadele peale tõmmata.

DSC01179

Esimesena külastasime Agios Nikolaos Anapafsase kloostrit. Jätsime auto alla parklasse ja kõndisime umbes 10 minutit mööda järsku teed ja treppe ülespoole. Kloostri sissepääsu juures müüs mustas rüüs ja habemega munk meile 3-eurosed piletid. Reisijuhis oli kirjas, et piletid maksavad 2 eurot, järelikult on siin hinnad tõusnud. Tegin, nagu eespool kirjeldatud, oma välimuse „sündsaks“ ja hakkasime väikeses kloostris ringi vaatama. Igas kloostris on väike siseõu, mida ümbritsevad munkade ruumid, kabelid ja söögisaal. Igas kloostris on ka katholikon. Lugesin internetist, et katholikon on eriline ruum kloostris. Väikesi kabeleid on hoones mitu, kuid katholikon ehitati kloostrikompleksi keskele. Sinna kogunevad mungad päeva kindlaksmääratud tundidel, et ühiselt palvetada. Samal ajal jagatakse munkade vahel kohustused, mis on seotud kiriku korrashoidmise ja hea väljanägemisega ning teenimisega jumalateenistuste ajal.

See klooster rajati 15. sajandil ja tema katholikoni seinu kaunistavad suurepärased freskod, mille maalis Kreetalt pärit munk Theophanes Strelizas. Eriti kauniks peetakse freskot, mis kujutab Aadamat paradiisis loomadele nimesid andmas. Ka meile meeldis selline paradiisistseen tunduvalt rohkem, kui jõhkraid märtrisurmasid kujutavad freskod ja maalid.

DSC01171

Kui olime oma ringkäigu väikeses aga ometi kuidagi „päris ehtsas“ kloostris lõpetanud ja tagasi alla jalutasime, sõitis meist mööda uhke Honda Jeep, roolis mungarüüs habemik mees, tahavaatepeegli küljes rippumas rist ja palvehelmed.

DSC01187

Järgmisena sõitsime Agia Triada kloostri juurde. Siin tuli alguses tükk maad allapoole ja siis jälle treppidest üles minna.

DSC01199

Agia Triada kloostri tegi maailmakuulsaks 1981. aastal linastunud Bondi-film For Your Eyes Only, mille tegevus oli siinse kohaga seotud. Mina pole kahjuks seda filmi näinud. Võrreldes eelmise kloostriga oli see natuke suurem, rohkem ruume, rohkem kohti ümber kloostri, kus ringi vaadata ja vaateid imetleda. II maailmasõja ajal sai see klooster kõvasti kannatada ja paljud kloostrile kuulunud aarded rööviti.

DSC01202  DSC01206 DSC01212DSC01204

Kolmas klooster Agios Stefanos paiskab Agia Triada juures unelevasse meeleollu sattunud turistid jälle reaalsesse ellu tagasi. Tegemist on nunnakloostriga ja nunnad on siin vägagi nutikad ärinaised. Kloostril on suur suveniiripood ja väga aktiivselt pakutakse giiditeenust. Me juhtusime korraga kuulma kahte erinevat venekeelset giidi oma grupiga ringi käimas. Üldse oli siin väga palju rahvast, väga palav ja väga kärarikas. Vaatasime ekspositsiooni, kus olid välja pandud kaunid tikitud rõivad, mida kõrged vaimulikud kandsid. Eriti huvitav oli vaadata 600-700 aastat vanu pärgamente ja umbes 600 aastat tagasi munkade poolt ümber kirjutatud ja joonistustega kaunistatud raamatuid.

DSC01216

Neljandana külastasime Metamorphosise (mõnes kohas ka Megalo Meteoro) kloostrit. See on kõigist Meteora kloostritest kõige kõrgemal (613 m), kõige suurem, kõige tuntum ja kõige jõukam.

DSC01220

Kloostri rajas Halkidiki poolsaare Athose mäe munk Athanasios 1340. aastal. Esialgu elas ta sama mäe otsas koopas. Kloostri jõukusele pani aluse selle kaasasutaja, Kreeka-Serbia kuningas Symeon Uros, kes tegi suure annetuse kloostrile katholikoni ehitamiseks. Tema poeg John Uros otsustas 1373. aastal mungaks hakata, tuues samuti kloostrile suure hulga varandust kaasa. Meie vaatasime kloostri hooneid, kloostrieluga seotud esemete väljapanekuid (kangaste tikandites veel rohkem kulda, ristid veel peenemalt kaunistatud, preestrite peakatetel veel rohkem kalliskive) ja silmanurgast nägime ka maale erinevate märtrisurma-moodustega. Esindatud oli üles poomine, elusalt põletamine, kivisse müürimine, pea ja muude kehaosade maharaiumisest rääkimata. Raske on jääda sellist teost pikemalt imetlema.

Huvitav oli vaadata kloostri keldrisse välja pandud põllumajanduse ja veinivalmistamise atribuutikat. Natuke õudne oli vaadata luukambris riiulitele laotud pealuid. Sääreluud ja muud peenemad kondid olid alumistele riiulitele kuhjatud.

DSC01226 DSC01231 DSC01232 DSC01234

Viiendana külastasime Varlaami kloostrit, mis on saanud nime eraku järgi, kes sellel kaljul 1350. aastal elas. 200 aastat hiljem ehitatud kloostri katholikoni seinad on kaetud freskodega, mille on maalinud Teeba ikoonimaalija Frangos Kastellanos. Reisijuhis mainiti eriliselt freskot „Püha Sisoi Alexander Suure kirstu juures leinamas“, kus vaprat vallutajat kujutatakse tagasihoidliku skeletina. Pika otsimise peale leidsime selle teose teiste hulgast ikka üles.

Väikesesse ruumi oli kogunenud palju turiste ja inglisekeelne giid seletas neile üsna kõva häälega freskode, uksekaunistuste jms tagamaid. Samal ajal tuli väiksemast kõrvalruumist üks noor naine, kes minu arvates seal alles äsja ühel toolil istudes tukkunud oli ja tegi giidile üsna teravas toonis märkuse: „Mõned inimesed siin kõrval palvetavad praegu“. Ma ei saa kuidagi aru, kas selleks, et jumal su palveid kuuleks, peavad kõik teised aupaklikult vait olema. Ma mõtlesin, et usklikel on oma jumalaga lihtsam kontakti saada.

Selles kloostris käisid praegu usinad ehitustööd, valmima peaks väikeste võlvitud kuppelkatustega ruum. Huvitav oli vaadata, kuidas ehitusmehed ohtralt mörti kasutasid ja maakive sinna sisse sobitasid.

DSC01249

Ka sellel kloostril oli varem köiest tehtud võrguga vints esemete ja inimeste ülesvinnamiseks. Uurisime võrku, köit ja vintsi, aga päriselt sotti ei saanud, kuidas see süsteem töötas. Praegu igatahes tõsteti ehitusmaterjale samast kohast elektrimootorit kasutades. Vintsi vaadates tuli meelde vana nali, kuidas ettevaatlik kloostrikülastaja, kes pidi just võrku istuma ja laskma ennast üles vinnata, uuris munga käest, kui tihti neid köisi uute vastu vahetatakse. Munk teatas lahkelt: „Kui vana läheb katki, paneme uue.“ Praegu toimetab asju ja inimesi kloostrisse köisraudtee.

DSC01244

Kuuenda ja viimasena oli meil plaanis vaadata Roussanou nunnakloostrit, mis on minu arvates väljastpoolt kõige huvitavam. Ta asub nii kitsa kalju otsas, et mingit vaba ruumi kloostri ümber ei ole, kalju läheb sujuvalt üle hoonete seinteks. Paraku oli see klooster kolmapäeviti suletud ja nii jäid meil sealsed ilusad klaasvitraažid nägemata, nagu ka freskod, mille kohta üks reisiraamat ütleb, et need on väga kuulsad, teine aga nimetab neid „gruesome“ (e.k. õudne, võigas).

DSC01248

Jõudsime Lidlist läbi käia ja 37-kraadises kuumuses kämpingusse tagasi, kui mägede tagant kerkis kurjakuulutav äikesepilv. Käisime kiiresti basseinis ujumas ja koristasime kõik keeristormi ja vihmasadu kartvad asjad telki. Paari tunni jooksul läks õhk veidi jahedamaks ja värkemaks, aga vihma ei tulnudki.

Neljapäev, 13. august 2013

Tänane esimene sihtpunkt Metsovo on Kreeka mägilinnadest vist kõige tuntum. Esiteks oma elanike poolest, kes polegi tegelikult kreeklased, vaid hoopis vlahhid. Tänaseni pole päris täpselt teada selle rändkarjakasvatusega tegeleva rahvakillu päritolu, kuid arvatakse, et nad võivad olla põhja poole Balkanimaadesse rännanud roomlaste järeltulijad. Neil on oma keel, mis on lähedane ladina ja rumeenia keelele ja sellel puudub kirjalik vorm. Teiseks tuntuse põhjuseks on linna eriline ajalugu. Osmanite valitsejad tegid vlahhidega lepingu, et külaelanikud valvavad lähedalasuvat mäekuru ja selle eest tehti neile maksusoodustusi. Tänu sellele sai Metsovost regiooni tähtsaim ärikeskus ja tekkisid jõukad kohalike kaupmeeste perekonnad. Tänapäevases Metsovos on näiteks mitu erineva eesnimega Tositsa-nimelist tänavat. Ühe ääres seisab jõuka kaupmeheperekonna uhke 18. sajandil ehitatud kolmekorruseline maja, milles praegu asub muuseum. Samuti on mitu Averofi tänavat. Üks Averofitest, kirjanik ja poliitik Evangelos, rajas siia oma isikliku kunstimuuseumi, milles on rohkem kui 200 väärtuslikku kreeka kunsti teost. Kunstigalerii on muidugi kõigile avatud.

Saime oma auto veidi kesklinnast eemale ära pargitud, sest väikelinna jaoks tähendab tuntus tohutut turistide tulva, kes tahavad oma sõidukeid parkida, süüa ja suveniire osta. Meie lasime ennast ka ühte tavernasse sisse „rebida“ (väga aktiivne „sisseviskaja“ või isegi mitu on iga söögikoha uksel) ja võtsime külma õlut.

DSC01257 DSC01263

Seejärel jalutasime tiiru peatänaval ja siis mööda kitsaid tänavaid ülespoole elumajade vahele. Väljaspool peatänavat käib tavaline kohalik elu, ei ühtki turisti. Mõnus, rahulik.

DSC01269 DSC01270 DSC01273 DSC01275

Peaväljakule tagasi jõudes ostsime kuulsat metsovo juustu ja lasime endale ka ühe kohaliku veini ära müüa.

Edasi viis meie tee ümber Aoosi järve. See on umbes 1300 m kõrgusel mägedes asuv järv, mis on tegelikult Aoosi jõele rajatud paisjärv. Ümber järve kulgeb „normaalne“ kehvas korras olev asfalttee, millel sõites peab väga tähelepanelik olema, sest mägedest tulevad lumeveed teevad oma riukalikke tegusid. Vaated järvele ja ümbritsevatele mägedele olid imeilusad. Esimeses peatuses tekkis mõte selges ja karges vees ujumas käia, ühel järgmistest peatustest korraldasime väikese pikniku, sest lõunaaeg oli käes.

DSC01285 DSC01291 DSC01294 DSC01297 DSC01298 DSC01299

Kohe pärast seda hakkas vihma sadama ja sadas päris kõvasti. Sõitsime mööda käänulist teed mägedest alla ja „imetlesime“, kuidas termomeeter langes 16 kraadini. Üsna pea olime jälle kiirteel tagasi, et sõita Dodoni arheoloogilisi vaatamisväärsusi vaatama. Sadu oli lõppenud ja sooja jälle üle 30 kraadi.

Paljud on kuulnud Delfi oraaklist, kuid Dodonis asus Zeusi oraakel ammu enne seda, juba 13. sajandil eKr. Koht asub Tomarose mäeaheliku jalamil vaikses rohelises orus. Ennustamine käis nii: kõige keskmes oli püha tammepuu, mille ümber kolmjalgadel olid üksteisega kokkupuutuvad vasknõud. Ennustusi loeti tammelehtede sahinast koos heliga, mis tekkis vastu üht vasknõud lüües. Abipalujad kirjutasid oma küsimused tinaplaatidele, millelt preestrinnad need Zeusile ette lugesid ja vastuseks kuulnud helisid inimestele arusaadavasse keelde vahendasid. Tammepuu kaitseks ehitati sammaskäiguga siseõu ja väike tempel, millest on tänapäeval näha vaid vundament. Lisaks sellele on väljakaevamiste käigus leitud mitmeid erinevatele jumalatele pühendatud väikeste templite varemeid.

DSC01315 DSC01316

Kõige olulisemaks vaatamisväärsuseks on sealsamas kõrval asuv amfiteater, mis ehitati 3. sajandil eKr 17 000 pealtvaataja jaoks. Amfiteatri kõrval seisvast kraanast, hulgast ehitusmaterjalist ning paljudest valgetest kividest ajahambast puretud hallide vahel võib arvata, et teatrit kavatsetakse taastada. Valgete kivide vahel kasvavast umbrohust võib järeldada, et taastamistööd on takerdunud.

DSC01312

Teatri kõrval oli näha muistse staadioni varemeid. Vaatasime siiani säilinud kivimüüri suuri tahutud kiviplokke, mis ilma sideaineta üksteisega sobituma pandi. Kuidagi ei suutnud ette kujutada, kuidas see töö 24 sajandit tagasi võis küll käia.

DSC01320

Enne Ioannina kämpingut käisime ühes Carrefouris toitu varumas. Poest väljudes hakkas jälle tihedat vihma sadama. 5 km eemal kämpingus ei sadanud. Panime kibekiiresti telgi üles, et kui peaks ikkagi tulema sadu, saame oma elamise telgi alla toimetada. Sadu siiski ei tulnud. Mingi hetkel hakkas meile mõlemale meenuma, et oleme siin kämpingus juba korra olnud 9 aastat tagasi. Ka siis kirjutasin reisikirjas, et üle hulga aja on jahe. Praegu on esimest korda sellel reisil põhjust kampsun selga panna.

Reede, 14. august 2015

Ka öö ja hommik olid jahedad, kuid vahelduseks tundus see igati mõnus. Järv, mille kaldal kämping asub, ei kutsu ujuma, sest vee peal hõljub vetikate roheline kiht. Tuuletul ja veidi udusel hommikul olid sõudjad tulnud varakult trenni tegema ja tore oli vaadata nende süstade hääletut libisemist siledal järveveel.

DSC01325

Meie kämpingust 4 km kaugusel asuvad Perama koopad, mida tahtsime täna vaatama minna. Päris täpset asukohta me ei teadnud, kuid õnneks näitasid viidad iga natukese aja tagant õiget teed. Sõitsime ja vahtisime kahele poole, kuni jõudsime remondis oleva tänavalõiguni. Tegime väikese ümbersõidu ja sõitsime edasi. Viidad lõppesid ära ja linn lõppes ka ära. Pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi sinna, kust alustasime. Teisel ringil märkasime lõpuks üle tänava tõmmatud suurt silti „STOP, CAVES“ ja nägime koobaste juurde viivat treppi. Auto parkimiseks pidime ikka jälle linna algusesse tagasi sõitma ja siis mõnisada meetrit jalgsi koobaste sissepääsuni kõndima.

DSC01328

Ilmselt meil jälle vedas, sest niipea, kui piletid said ostetud, hõikas üks naine giidile, et kaks tulid veel ja neile peab inglise keeles rääkima. Üks grupp oli juba kogunenud giidi ümber ja ilmselt 5 minutit hiljem oleksime pidanud ootama vähemalt tund aega järgmise grupini.

Oleme oma reisidel käinud paljudes koobastes ja ka siin Kreekas külastasime mõni päev tagasi Petralona koopaid. Siiski võib iga kord, kui tekib võimalus, koobaste külastamise ette võtta, sest kõik koopad on erinevad. Perama koobastes saime näha nii stalaktiite kui stalagmiite ja kuulsime põhjalikku selgitust, miks ühes kohas on rohkem ühtesid, teises teisi. 18-kraadisest koopast väljusime jälle 27-28-kraadisesse suveõhku, kuid tuleb tunnistada, et esimeste päevad leitsak paistab olevat möödas.

Edasi sõitsime mitukümmend kilomeetrit mööda laia ja siis kitsamat ja siis veel kitsamat teed, et näha Zagoria piirkonna külasid. Esimene peatus oli Kipi, mis, nagu teisedki selle piirkonna mägikülad, on asutatud vlahhi ja sarakatsani karjuste poolt. Oma väikesel teekonnal nägime ühte lehmakarja, mis õndsa rahuga mööda maanteed jalutas, mõned vasikaohtu loomad lausa keset teed magamas. Üldiselt tänapäeval seal siiski enam karjakasvatusega ei tegeleta, pigem hotelli- või tavernipidamisega. Vanast ajast on aga säilinud väga vahvad sillad üle jõgede. Ehitatud 18-19 sajandil, on nad tänapäevani päris hästi säilinud ja kujutavad endast suurepärast turismiatraktsiooni. Lugesime, et sild nimetati tema ehituseks raha andnud inimese nime järgi, et ehitusel kasutati kohalikku kivimaterjali ja sideainena kasutati purustatud kivi, mulda, vett, munavalgeid, hobusejõhve ja purustatud taimi. Päris huvitav retsept.

DSC01337 DSC01344

Kipi külas sõime tavernis kerge lõuna. Mina tahtsin proovida päris-kreeklaste tehtud kreeka salatit, Viljar sõi ja kiitis juustuomletti.

DSC01349

Kipist mõnikümmend kilomeetrit edasi oli üks praeguseks peaaegu täiesti tühjaks jäänud küla Vradeta, millest edasi läks paari kilomeetri pikkune muularada, millel sai siiski ka autoga sõita. Sealt edasi tegime umbes pooletunnise jalgsimatka, et jõuda Vikose kanjoni vaateplatvormi juurde. Kreeka Suureks kanjoniks nimetatud mäekuru on üks Euroopa suurimaid. Ta on 12 kilomeetrit pikk ja kohati peaaegu kilomeeter sügav. Suurvee ajal voolab kanjoni põhjas Voidomatise jõgi, kuid suvel on jõesäng kuiv. Koht, kuhu me välja jõudsime, ületas kõik ootused. Vaade kurule oli super ja ettevaatlikult üle serva allavaatamine võttis seest õõnsaks. Väga suurepärane kogemus!DSC01367

DSC01373DSC01371

Kanjoni juurest tagasi sõites nägime äikesepilvi ja siin-seal tibutas ka veidi vihma. Vaatepilt, mis kämpingusse telgi juurde tagasi jõudes avanes, lubab arvata, et siit läks üle korralik torm. Olime toolid telgi alla tõstnud, kuid välja jäänud laud vedeles osadeks lammutatuna aia ääres, telgi mõned kinnitused olid katki ja kõik telgi eeskojas olevad asjad hulpisid vees. Oli tükk tegemist oma varanduse porist puhtaks tegemisega, et saaks hakata õhtusöögiks Lidlist ostetud värsket kala praadima.

Laupäev, 15. august 2015

Hommik Ioannina kämpingus oli jälle mõnusalt läbi udu paistva päikesega. Üldse jääb mulje, et Ioanninas on hoopis teistsugune kliima kui mujal Kreekas, niiskem ja jahedam ja sumedam. Tegime oma hommikusi toimetusi rahulikult ja pikaldaselt ja asusime teele veidi enne 11.

Täna oli meie viimane päev Kreekas ja plaanis ainult üks peatus Kastorias. Lugesin reisijuhist, et paljud kreeklased peavad Kastoriat üheks kaunimatest Kreeka linnadest. Selle põhjuseks on kindlasti tema suurepärane asukoht Orestiada järve ulatuva poolsaare peal. Üle järve vaadates jääb tõesti mulje vee peal ujuvast linnast.

DSC01401

Kastoria ajalugu on tihedalt seotud kobrastega. Linna nimi tuleb sõnast kastori – kobras kreeka keeles. Kunagi oli siin neid palju ja 17-18 sajandil siia saabunud juudi soost karunahakaupmehed kasutasid neid toorainena oma toodangu valmistamiseks. 19. sajandiks olid koprad otsas, kuid karusnahakaupmehed endiselt siin ja jätkasid oma tegevust sissetoodud nahkadega. Kastorias on siiani väga tugev karusnahatootmise traditsioon. Linna sisse sõites nägime mitmeid suuri tootmishooneid, mida reklaamiti sõnadega FURS ja MEXA. Alguses me ei saanud aru, mida see MEXA võiks tähendada, aga siis taipasime – see on karusnahk vene keeles. Tõenäoliselt paljud venelannad saavad siit endale väärilise kingituse külmaks vene talveks.

Karusnahaäri tegi nii mõnegi perekonna rikkaks ja andis võimaluse ehitada endale mäe küljele vaatega järvele uhke elumaja. Ühes sellises rohkem kui 500-aastases majas asub praegu Kastoria folkloorimuuseum. Maja kuulus jõukale Nerantzis Aivazise perekonnale ja siin elati kuni 1972. aastani. Olime hetkel ainukesed muuseumikülastajad ja majaproua näitas meile kõike üksikasjalikult. Ta rääkis väga tugeva aktsendiga inglise keelt, kuid õnneks kõnelesid asjad ise enda eest. Jäime selle muuseumikülastusega väga rahule.

DSC01451 DSC01452 DSC01456 DSC01463 DSC01466 DSC01467

Kitsastel linnatänavatel ringi jalutades sattusime mitme bütsantsi või hilisbütsantsi kiriku juurde. Need olid üllatavalt väikesed. Isegi neist kuulsaim Panagia Koumbelidiki linna kõrgeimas punktis oli väikese aiamajakese suurune.

DSC01439

Kõik kirikud olid lukus, kuid ühe uksed imekombel lahti. Märkasime seda kirikut õigupoolest tänu kassidele, kes seal ees lebotasid. Läksime sisse ja vaatasime freskosid ja puidust nikerdatud risti. Selles kirikus tekkis tunne, et just siia paneme küünla oma kaitseinglile.

DSC01434 DSC01430 DSC01432 DSC01433

Nägime Orestiada järvel pelikani ja tiibu kuivatavat kormorani. Nende lindude sulestik vettib ja seepärast peavad nad aeg-ajalt tuule käes, tiivad laiali, passima. Hoolikal vaatlemisel võib ühel pildil näha ka järvel ujuvat kormorani, kellel ainult peanupp paistab veest. Ilmselt on vettinud sulestik linnukese vee alla vedanud.

DSC01422 DSC01423

Enne Kreekast ärasõitu oli meil vaja veel Lidlis oma toiduvarusid täiendada. Sõitsime Kastoria Lidli ette, kuid see oli suletud. Üllatav, et selles linnas pandi kõik toidupoed juba laupäeva lõunast kinni. Polnud parata, rohkem võimalusi poodi minna meil Kreekas enam ei olnud.

Mõnikümmend kilomeetrit sõitu ja jõudsime Albaania piirile. Nimelt olime otsustanud, et sõidame Horvaatiasse läbi Albaania ja isegi ööbime seal. Meil olid olemas Ohridi järve kaldal asuva kämpingu koordinaadid. Piiril löödi meile tempel passi, küsiti, kuhu me sõidame ja lubati edasi sõita. Enamusel autodest lasti millegipärast ka pagasiruum avada.

Albaania üllatas oma arhailisusega. Ma ei ole terve elu jooksul näinud nii palju eesleid kui täna paari tunniga.

DSC01468

Hobune ja eesel on seal väga levinud transpordivahendid, nagu ka väikesed kummalised traktorid. Sõitsime Albaanias napilt 50 km ja enamus sellest möödus külade vahe, kus käis usin heinavedu, lammaste karjatamine (päris karjus valvamas lambakarja), tee ääres sibulate ja puuviljade müümine, autode pesemine ja muu selline igapäevane tegevus. Nägime väga palju pooleli jäänud või pooleliolevaid elumaju. Nägime ka mõnda, mis olid erilised „lossid“, näiteks üks kolmekorruseline eramu, mille ees oli 4 kolme korruse kõrgust valget korintose sammast. Kui umbes 10 aastat tagasi kirjutati Albaania teede kohta, et kolmandast käigust kõrgemat naljalt sisse panna ei saa, siis nüüd ei saa küll öelda, et teed oleksid väga hullud olnud. Vastupidi, teeehitus edeneb jõudsalt,  kuid kiirusepiiranguid on küll väga palju. Enamuse ajast sõitsime 60-ga ja ei tekkinud kiusatustki kiiremini sõita, sest vähemalt iga 10 km tagant nägime tee ääres politseinikke.

Jõudsime kohta, kus oleks pidanud olema kämping, kuid seal seda ei olnud. Olin umbes 5-6 km tagasi näinud veel ühte kämpingu reklaami. Pöörasimegi ringi ja läksime seda otsima ja leidsimegi. Päris järve kaldale oli ehitatud uus hoone, milles oli hotell ja restoran. Ilmselt tekkis omanikul mõte, et ka kämping kuluks ära ja ruumi maja kõrval oli. Tuli lihtsalt betoonist piirdeaial üks jupp maha lõhkuda, et autod pääseksid hotelli kõrvalt karjamaale. Aga tegelikult oli kõik täitsa hästi. Kämpingu elanikud saavad kasutada hotelli tualette ja hommikul on võimalik lasta avada üks hotellituba, kus saab duši all käia. Panime kiiresti telgi üles, sest järvel oli näha lähenevat äikest.

DSC01474

Kuna me toidupoodi ei pääsenud, sõime õhtusööki hotelli restoranis. Kohalikust järvest püütud kala koos imemaitsvate tomatite ja koorekastmega oli väga hea.

Pühapäev, 16. august 2015

Hommik oli soe ja ilus. Käisime järves ujumas, tegime hommikusööki ja hakkasime üsna varakult sõitma, sest pidime valmis olema selleks, et teekond läbi Albaania võtab päris palju aega.

DSC01489 DSC01493

Tee viis järve äärest üles mägedesse ja siis jälle allapoole. See piirkond oli millegipärast autopesijate pesitsuspaik. Iga paarikümne meetri järel oli väike välipesula (st voolikuga mees lageda taeva all), kus küüriti nuustikuga vahutavat autot ja siis uhati see voolikust tuleva veega üle. Ilmselt pärast ikka kuivatati ka ilusti ära. Võib-olla on just selles kohas selle äri jaoks soodsad tingimused (mägedest tulev vesi?), igatahes vee puudust ei paistnud seal olevat. Järjekordset pesulat reklaamis käsitsi papitükile kirjutatud sõna LAVAZH ja uhkes kaares voolikust lahmav vesi.  Pesulaid oli tegelikult igal pool väga tihedalt, nagu ka bensiinijaamasid. Igas vähegi asustatud punktis oli iga poole kilomeetri järel jälle väike bensiinijaam.

Mida lähemale pealinnale Tiranale, seda kenamaks läks kõik see, mida me autoaknast nägime. Kuigi ka seal jäi mulje, et väikelinnades ja ka Tirana äärelinna eramutes elavad pered peavad lehma, lambaid, kanu ja mõned ka eeslit, olid majad kenamad ja majaümbrused rohkem korras.

Tirana oli üllatavalt kena linn – laiad tänavad, suured majad, mitmed huvitava arhitektuurilise lahendusega kõrghooned. Liiklus oli seal veidi „isereguleeruv“, näiteks ringil pidi alati olema tähelepanelik ja vaatama, mis järjekorras seal kavatsetakse sõita. Igasugused vaheletrügimised, ringi vaatamata ette keeramised ja maanteel ühelt ja teiselt poolt ohtlikud möödasõidud on muidugi täitsa tavaline praktika. Lisaks kaootilisele liiklusele pidi olema väga tähelepanelik ka maantee ääres elavate koerte asjus. Nägime väga palju koeri, kelle elutee oli maanteel otsa saanud.

Kunagi kirjutasin Sloveenia kohta, et näib, et pühapäev on parim päev abiellumiseks. Albaania suutis selles suhtes ikka tõsiselt üllatada. Me sõitsime pühapäeva hommikupoolikul Albaanias 225 km ja nägime vähemalt 30 pulmarongi. Noorpaaride autod olid ehitud punaste, roosade või valgete tülliribadega, lilledega ja läikivast paelast rosettidega, mis on mõeldud kahepoolse teibiga kinkepaki peale kleepimiseks. Reeglina oli esimesena pulmarongis lahtise katuseluugiga auto ja sellest paistis kaameramees, kes sellele järgnevat noorpaari autot videokaameraga filmis. Ühes aias käis juba kell 10 hommikul rõõmus pulmapidu, pillimehed tegid muusikat ja naised tantsisid käest kinni hoides ringtantsu. Pulmamajad olid ehitud värviliste atlasspaeltega.

DSC01507

Internetis leiab üsna vähe eestikeelseid kommentaare Albaanias reisimise kohta. Kui üldse on midagi kirjutatud, siis tavaliselt mainitakse kehvasid teeolusid ja politseinike rohkust, varasematel aastatel ka turistide „kimbutamist“ politsei poolt. Meie lugesime ära – kokku 300 Albaania-kilomeetri kohta nägime 15 politseipatrulli tee ääres. Meie ei pakkunud neist ühelegi vähimatki huvi. Maanteede korrastamise ja kiirtee ehitamisega on seal ka juba jõutud tegeleda. Vaid mõnes üksikus kohas oli asfaldiaukude või silla vuugikohtade pärast vaja 2-3 käiguga ukerdada. Mõnikümmend kilomeetrit enne Montenegro piiri seisis politseinik keset teed ja suunas liiklust vasakule, kuigi meil oli vaja otse sõita. Aru me ei saanud, miks seal ümbersõit on, aga keerasime siiski ära. Sõitsime ligi 10 km, jõudsime mere äärde välja ja lõpuks lõppes asfalttee ära ja tagasi maateele oli võimalik pääseda ainult mööda väga kahtlast põlluvaheteed. Pöörasime ringi, ekslesime veel kümmekond kilomeetrit mööda kitsaid külavaheteid ja lõpuks saime maanteele tagasi. Alles tükk aega hiljem hakkas Viljarile koitma, et me oleksime pidanud politseiniku kõrvalt siiski otse sõitma. Ilmselt seisis ta seal selleks, et mere äärde suvitama sõitvad autod ei ummistaks liiklust ja saaksid vasakpööret teha. Otse edasi sõitmine oli igati lubatud. Igatahes polnud me ainsad, kes seal asjast valesti aru said. Sama lollide nägudega seisid põlluvahetee alguses ka ühed inglased.

Albaania-Montenegro piir jättis tõeliselt masendava tunde. Seal oli kümnete viisi kerjuseid tüüpilises „rahakotti avavas“ varustuses: vana mees ratastoolis, imikut süles kandev naine, väikesed almust anuvad tütarlapsed auto aknale koputamas. Ühele sülelapsega naisele andsin 50 senti, aga siis pöörasin pilgu maha ja rohkem ühegi kerjusega ei kontakteerunud.

DSC01520

Montenegro on väga ilus maa väga tiheda asustusega piki mere kallast. Turistina oleks seal kindlasti kena ringi tuuritada, kuid meil oli täna vaja sealt lihtsalt läbi sõita ja oi kui aeglane liiklus seal ikka oli! Keskmiseks kiiruseks kujunes veidi rohkem kui 40 km tunnis, mis on isegi vähem kui Albaanias. Horvaatiasse jõudsime päris pimedas ja kui lõpuks kiirteele saime, hakkas vihma sadama. Pimedas, vihmaga ja peale 11-tunnilist sõitu oli kiirteel kihutamine päris tõsine katsumus. Kämpingusse jõudsime kella 10 paiku kohaliku aja järgi, otsisime kuivema koha, kuhu telk üles panna ja läksime üsna ruttu ära magama.

Esmaspäev, 17. august 2015

Öösel tuli veel paar korda päris tugevat vihma. Paljud kämpinguelanikud tassisid hommikul oma telgid pesumaja juurde ja pesid voolikust tuleva veega pori maha. Meie telk polnudki väga hullult porine, ainult natuke vett oli esikusse sisse sadanud.

DSC01522

Teekond Vrsari kämpingu poole kulges suuremas osas mööda korralikku kiirteed. Viljar nentis, et päevavalguses on ikka tunduvalt parem sõita kui pimedas, isegi vaatamata sellele, et  enamus päevast sadas õhemat või paksemat vihma. Ühes kohas enne Rijekat sattusime totaalsesse ummikusse. Kilomeetrite viisi seisis autode rodu, liikudes edasi mõni kilomeeter tunnis. Varsti tegime endale teise marsruudi väiksemaid mägiteid pidi ja usutavasti võitsime aega. Igal juhul oli meil sealtkaudu huvitav sõita.

Ka Istria poolsaarele jõudes ei tahtnud vihmasajud lakata. Lõpuks kämpingusse jõudes ei suutnud ära imestada, kuidas on see võimalik, et veel kümmekond kilomeetrit eemal oli pilves, jahe ja sadas, siin mere ääres aga päike paistab, 25 kraadi on sooja ja kuigi ka siin on näha vihmasaju jälgi, on praegune ilm ideaalne.

DSC01527

Panime telgi üles, seadsime end sisse, käisime ujumas, sõime õhtusööki ja nentisime, et see on nüüd „kõige puhkusem“ aeg aastas. Meil on aega pühapäeva lõunani teha täpselt seda, mida me hetkel just teha tahame – ujuda, päevitada, jalutada, pikutada, raamatut lugeda, süüa teha või hoopis kusagile poodi või midagi huvitavat vaatama sõita. Pühapäeva lõunast hakkame tagasi kodupoole sõitma.

Pühapäev, 23. august 2015

Täna hommikul ärkasime üles teadmisega, et nüüd on meil jäänud veel 4 tundi „paradiisis“ olla ja siis hakkame kodu poole sõitma. Kuus päeva oleme olnud paiksed, nautinud päikest tuult ja vett. Seda viimast nii merevee kui ka vihmavee kujul. Esmaspäeval kämpingu poole sõites sadas Istria poolsaare keskel ja mere ääres oli ilus. Teisipäev oli meil hommikust peale ilus rannailm, kuigi mitte just ülearu soe. Õhtul kiskus pilve ja öö otsa kestis torm ja äike. Hommikul käisime ujumas, nagu tavaliselt, siis hakkas jälle sadama ja kallas päris korralikult kuni õhtul kella 6-7-ni. Sisustasime oma päeva lugemisega ja peale lõunat läksime Porečisse poodi. Lisaks toidule ja joogile saime ühest matkatarvete poest endale uued toolid. Vanad on meid küll väga hästi teeninud, aga üks neist hakkab ära lagunema. Uued Itaalias valmistatud toolid on umbes sama konstruktsiooniga nagu eelmisedki, veidi kõrgema seljatoega ja veidi raskemad, aga väga mugavad ja loodetavasti ka vastupidavad.

DSC01532

Kolmapäeval oli jälle suurepärane ilm päevitamiseks, ujumiseks ja ringijalutamiseks. Neljapäeva pärastlõunal tuli jälle mõni tund vihma. Õhtul oli meil plaanis kämpingu restorani sööma minna ja selleks ajaks oli vihmasadu kenasti üle läinud. Reede ja laupäev olid suurepärased rannailmad. Meil isegi vedas, et suur kuumalaine oli mööda saanud. 24 – 25 kraadi on just paras, et päikese käes ennast soojendada ja kui hakkab palav, siis puude varjus jälle jahutada.

Laupäeval, viimasel õhtul enne kojusõitu läksime traditsiooniliselt kalarestorani Batana pidulikku õhtusööki sööma. Seekord mul vedas – menüüs olid ka rannakarbid. Kaheksajalasalat, rannakarbid, Malvaasia vein, magustoiduks panna cotta ja kõik see merevaatega terrassil loojuva päikese saatel. Täiuslik!

Täna läksime peale hommikusööki veel tunniks randa, et võtta viimast lõunamaa päikesest ja nuumata pilku fantastilise vaatega sinisele Aadria merele, millel hõljuvad valged purjed, kihutavad kaatrid, popsutavad mööda rahvast täis lõbusõidulaevad, aeg-ajalt näeb ka mõnda purjelaudurit või püstijalu lainelaual aerutajat oma oskusi lihvimas. Kell 12 algas sõit kodu poole, kuhu on üle 2100 km. Täna viis tee meid Sloveeniasse, mis iga kord üllatab uuesti oma ilusate metsaga kaetud mägedega. Sloveenia on väga ilus maa, nagu ka Austria, loomulikult! Teed olid nii Sloveenias kui Austrias suurepärased, ainus ummik tabas meid enne Horvaatia-Sloveenia piiri, kus umbes 4 km läbisime jalakäija kiirusel. Õhtul jõudsime kenasti planeeritud ajaks juba tuttavasse Poysdorfi kämpingusse.

Esmaspäev, 24. august 2015

Täna sõitsime läbi Tšehhi ja Poola. Tsehhi kiirtee vinjett maksis 17 eurot. Uskumatult palju! Austrias oli vaja maksta kiirtee vinjeti 8,70 ja selle eest sai sõita mööda väga korralikke kiirteid. Tšehhi teed pole kaugeltki nii head ja ega seda kiirteed meil seal palju ette ei tulnudki, aga mis parata. Imestasime pisut selle üle, et kiirtee ääres polnud kümnete kilomeetrite jooksul ühtegi puhkekohta. Teistes riikides on reeglina iga 20-30 km järel võimalus peatuda, WC-d kasutada ja sageli ka lauad ja pingid einestamiseks.

Läbi Poola sõitmine läks seekord küll kiiresti. Varssavist lõuna poole jäävad teed on enamasti mitmerealised ja väga korralikud. Ja autosid paksult täis! Läbi Varssavi sõitmine meenutab järjest enam läbi Viini viivat magistraali – transiitsõidukid kihutavad läbi linna nii et nemad ei näe linna ja linn ei näe neid. Ühes kohas oli Varssavis väike ummik, aga edasi läks sõit jälle päris kiiresti. Kuigi Varssavist põhja pool olevad teed on endiselt kitsad, on need korralikud ja siledad. Lõppkokkuvõttes tuli eilse 865 km läbimisel keskmiseks kiiruseks 87 km/h, mis on „kõva sõna“. Mäletan, et kümmekond aastat tagasi arvestasime läbi Poola sõitmisel keskmiseks kiiruseks 60 km/h.

Teisipäev, 25. august 2015

Viimane ööbimine sellel reisil oli Augustovi kämpingus Necko. Olime siin kaks aastat tagasi ja tuleb nentida, et siin pole küll mitte midagi muutunud. Pisut räpane ta ju on, aga asukoht meie teekonnal on suurepärane.

Eelmisel korral madistasime siin sipelgatega, kes olid öö jooksul meie telgi ära vallutanud. Seekord kimbutasid meid herilased.

Täna oli meil võimalus ka Leedu 19-ndal kilomeetril lõunat süüa. Siis veel viimased 350 kilomeetrit ja olimegi jälle armsas kodus tagasi.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s