Püreneed 2016

Neljapäev, 4. august 2016

Selle aasta kevadel ja suvel olid nii minul kui Viljaril töö juures keerulised ajad ja umbes poole juulini vastasime sõprade küsimusele: „Kuhu te siis sel aastal reisite?“, et Lõuna-Prantsusmaale, Püreneedesse, juhul kui me ikka läheme…  Juuli keskpaigas oli juba kindel, et me augusti alguses ikka läheme, aga viimase paari nädala pikad tööpäevad imesid viimasegi jõu. Eile oli lõpuks esimene puhkusepäev. Tegin aias ettevalmistusi pikemaks äraolekuks. Hakitud till sai sügavkülma ja ka meie pisike hernesaak rändas samasse. Teisipäeval toodi meile  7 kg mustikaid, ka need said lõpuks jupphaaval külmutades tallele pandud. Eile õhtul oli kell juba 6 ja ikka veel polnud ühtegi asja reisi jaoks ära pakitud. Kuidagi ebareaalne tundus, et homme hommikul istume autosse ja sõidamegi puhkusele.  Lõpuks tuli ennast siiski puhkuselainele häälestada ja hakata asju kokku pakkima. Esimesena võtsime käsile riided, sest see on millegipärast kõige ebameeldivam osa. Nii raske on otsustada, mida on vaja kaasa võtta, mida mitte. Minul on alati hulk riideid, mida ma reisil olles ühtegi korda selga ei pane. Ehk sai sel aastal õigem valik tehtud. Järgmisena said välja otsitud söögivalmistamisega seotud asjad, siis telk ja muu magamiseks vajalik kraam. Täna peale hommikukohvi terrassil sooja päikese käes leidsid autos oma koha ka suletekk ja -padjad ja minu kosmeetikakotid. Kell 9 istusime autosse ja reis algas. Taevas oli selleks ajaks juba päris paksult pilves ja teel olles mitmes kohas sadas. Tavapärased peatused pikal teel Varssavisse olid toidupood Valgas, lõunasöök Leedus 19-ndal kilomeetril ja kohvipeatus enne  Poola piiri Kalvarijas. Lisaks käisime Lomžas Lidlis, et midagi õhtusöögiks ja söögikõrvaseks osta. Poole 10 paiku jõudsime Varssavi kämpingusse 123. Ruumi oli piisavalt, õhtu oli soe, söök oli maitsev ja vein oli kosutav. Siiski olime esimesest päevast üpris väsinud ja uinusime vist enne kui pea jõudis patja puudutada.

Reede, 5. august 2016

Pool üheksa ärkasime. Hommik Varssavis oli soe ja sume. Rahulikult toimetades olime juba kell 10 valmis edasi sõitma. Võtsime suuna Dresdenile, et hiljem reisiraamatuid uurides täpsustada oma eesseisvat marsruuti. Üsna pea keerasime sisse bensiinijaama, sest Valgast võetud paagitäis hakkas otsa saama. Seal avastasin ka hommikust peale autos levinud kahtlase lõhna allika – minu kingatalla all oli suurem kogus koerakakat, ilmselt kämpingust kaasa tulnud. Pidin bensiinijaama puhtusest kiiskavas tualetis põhjaliku kingade rookimise ette võtma. See toimus puhastuseteeninduse naistöötaja valvsa pilgu all. Kaka oli kleepuv ja haisev, kulus palju sooja vett ja vetsupaberit, enne kui kingad kõlbasid jalga tagasi panna. Ja siis veel palju vett ja seepi, et tekiks tunne, et nüüd on ka käed jälle puhtad. See pidavat olema õnneseen, kellele lind pähe kakab. Kuidas lohutada seda, kes koerakaka sisse astub?

Autos võtsin põhjalikumalt ette kaasavõetud reisiraamatute uurimise. Selgus, et Edela-Prantsusmaal on väga palju looduskauneid ja ajaloolisi kohti, mida tahaks näha. Päris täpset plaani täna veel ei teinud, sest aega on. Ka terve homne päev kulub sõitmisele.

Õhtul jõudsime tuttavasse kämpingusse keset Saksamaad, Nürnbergi lähedal Schillingsfürstis. Oleme siin juba kolmandat korda. Varem pole ta nii täis olnud, lausa vedas, et ühe vaba platsi leidsime. Veidi peale saabumist tuli meie juurde üks saksa vanapaar, kes nägi meie auto numbril lühendit EST. Endiste idasakslastena Dresdeni lähistelt tundsid nad meid vist „omadena“ ja papi tegi tõsiseid pingutusi, et mõnda venekeelset sõna meelde tuletada. Nii me siis vestlesime saksa-inglise-vene segakeeles sellest, kuhu me läheme ja kust nemad tulevad (Provencest), et Prantsusmaal on väga kõrged kiirteemaksud, et nad on käinud ka Norras, kus oli väga ilus, et papi sõitis vanasti Trabandiga ja hiljem Volgaga, et korra on ta käinud Lätis, aga seal tundis ta millegipärast hirmu. Eestis nad käinud ei ole ja ega vist päris täpselt ei teagi, kus see asub. Aga tore oli nendega vestelda.

Lidlis toiduvarusid täiendades ostsime saksa vorstikesi (Bratwurst). Praadisin nad pannil ära, tegin kartulihelvestest kartuliputru, salatiks lõikasin tomateid ja saimegi väga maitsva õhtusöögi. Lidlist ostsime ka mõned pudelid veini. Kui Poola Lidlis on veinid poole odavamad kui Eestis, siis Saksa Lidlis on nad poole odavamad kui Poolas. Näiteks Itaalia musta kuke märgiga Chianti Classico maksis 3,90 – sellise hinnaga pole seda võimalik osta ka Itaalias Chiantis.

Laupäev, 6. august 2016

Öö Schillingsfürstis oli niiske ja jahe, aga telgis suleteki all oli mõnus magada. Saksa ja Austria kämpingutes olen ma alati nautinud pesemisruumide puhtust ja korda, mulle see nende ordnung meeldib.

Ordnung valitses ka meie hommikusöögilaual.

dsc02163

Kolmveerand kümme istusime autosse ja algas viimane sõidupäev. Ees oli veidi üle 1000 km, sihtpunktiks kämping Perigueux’ lähedal. Õhtupoolikul muutsime plaane ja valisime veidi lähemal asuva kämpingu, sest kiirteed ei olnud ei Saksamaal ega Prantsusmaal täna kuigi kiired. See oli Donzenaci linnakämping ja nagu munitsipaalkämpingud ikka, hinna poolest soodne. Meie suureks üllatuseks teatas vastuvõtus töötav noormees, et vabu kohti ei ole. Siiski leidsime läbirääkimiste käigus ühe platsi ilma elektrita. Koht oli täitsa ok ja ilma elektrita platsil saimegi kasutada talvel soetatud akuga ja led-lampidega laualampi.

Pühapäev, 7. august 2016

Täna äratas meid telgile paistev päike. Oligi aeg, kell hakkas juba 9 saama. Siiani polnud me kordagi telki üles pannes mõelnud sellele, kustpoolt hommikul päike tõuseb. Nüüd oleme lõpuks jõudnud „soojale maale“ ja õhtuti peab hoolitsema selle eest, et mõni puu või põõsas meid hommikupäikese eest varjaks.

Peale hommikusööki tegime plaanid tänaseks päevaks. Alustasime üpris lähedal asuvast Autoire külast, mis kuulub Prantsusmaa kaunimate külade nimistusse. Jalutasime ringi keset ehedat ajalugu. Ma olen tihtipeale mõelnud Itaalias ja Prantsusmaal, et nende kliima on vist nii soodne, et mitusada aastat vanad majad ei ole ära kõdunenud, vaid on endiselt elamiskõlblikud. Selle küla kohvikus tegime ka selle reisi esimesed lõunased külmad õlled. Oli ikka mõnus küll.

dsc02171

dsc02177

dsc02176

Järgmiseks vaatamisväärsuseks olid Padiraci koopad. Suure koopa sissevarisemisel tekkinud kraater on ligi 100 meetrit sügav ja 35 meetrit lai.

dsc02181

Aastal 1889 tegi speleoloog Edouard Alfred Martel esimese ekspeditsiooni kraatrist avanevatesse käikudesse ja avastas maa-aluse jõe. Tol korral jõudis ekspeditsioon rohkem kui 100 m sügavusel maa all 2 km kaugusele suurde koopasse. Juba 1898. aastal  avati koopad külastajatele. Tänapäeval on peale 12-eurose pileti ostmist võimalik sõita alla liftiga või astuda umbes 500 astet mööda treppe. Siis tuleb matkata ligi kilomeeter mööda hämaraid maaaluseid koridore. Lõpuks jõuame „sadamasse“, kus turistid 11-kaupa paatidesse paigutatakse. Igal paadil on paadimees, kes püsti seistes ühe mõlaga sõudes või põhjast ja seintest lükates paati tüüris ja edasi ajas, samal ajal ka giidina ümbrust selgitades. Kahjuks jäi enamus prantsusekeelsest tekstist meile arusaamatuks. Paadiga sõitsime umbes 1 km, siis astusime jälle paatidest maha ja tegime teise giidi juhendamisel ringkäigu mööda „tavalisi“ stalaktiite ja stalagmiite sisaldavaid koopaid. Seejärel jälle paatidesse ja tuldud teed tagasi. Peab ütlema, et paadiretk jahedas ja hämaras koopas mööda maaalust jõge oli väga meeldejääv.

dsc02190

Maapealne ilm võttis meid vastu 30-kraadise kuumusega. Peale väikest einet jätkasime teekonda Rocamadouri poole. See linnake oma kalju külge klammerduvate majadega on väidetavalt turistide poolt kõige rohkem külastatud koht Prantsusmaal peale Mont St-Micheli. Linn on rajatud kuulsa eraku Püha Amadouri hauale, millel usuti olevat müstilisi raviomadusi. Siia on ehitatud seitsmest kirikust koosnev kompleks, mis oli alates 12. sajandist mitme sajandi vältel tähtis palverännakute sihtpunkt. See tõi piirkonnale tuntust ja jõukust. Vahepeal küll palverännakute hoog rauges, sest erinevad usukoolkonnad seadsid kahtluse alla Rocamadouri Musta Madonna (tumedast puidust Neitsi Maarja kujuke) imeväe.

dsc02202

Peale restaureerimist 19. sajandil on siinne kompleks vähemalt turistide hulgas kõrgelt hinnatud. Praegu on Rocamadour kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja kui osa Santiago de Compostela palverännaku teekonnast.

Täna tegime jälle oma esialgseid kämpinguplaane ringi. Valisime Rocamadourile suhteliselt lähedalasuva soodsa hinnaga kämpingu. Ruumi on siin laialt, wifi levib ja hind on odav. Tõsi küll, mõne meetri kaugusel on meil kana-aedik.

dsc02216

Hiljuti jalutas meist mööda üks hobune ilma ratsanikuta ja meid vastu võtnud meesterahvas oli tänu letil seisvale veinipokaalile väga jutukas ja rõõmsameelne, aga tegelikult on siin tore nagu Pipil Segasummasuvilas.

Esmaspäev, 8. august 2016

Täna hommikul toimetasime oma segasummasuvilas päris pikalt, tegime hommikusööki, käisime duši all, sättisime asju pisut ringi ja pesime puhtaks auto esiklaasi seest ja väljast. Tegime tänaseks päevaks päris suured plaanid, kuigi oli üpriski tõenäoline, et me kõike ei jõua. Aga kunagi ei tea päris täpselt ette, kui kaua me kusagil olla tahame.

Esimeseks peatuspunktiks oli väike Domme linnake, jälle üks Prantsusmaa kaunimatest. Tema ajalugu ulatub nagu ikka sajandite taha. Kindluslinnaks muutis selle 1281. aastal Prantsuse kuningas Philippe III Julge (1245-1285, Kapetingide dünastiasse kuuluv Prantsusmaa kuningas, Louis Püha poeg, kes suri düsenteeriasse, olles sõjaretkel Aragoni aladele).

Suur osa võimsast linnamüürist ja kolm linnaväravat on tänaseni säilinud. Kõige muljetavaldavam neist on tornide värav, mis on saanud oma nime kahe ümmarguse müüritorni järgi teine teisel pool väravat. 1307. aastal vangistas kuningas Philippe IV Ilus templirüütlid ja neid torne kasutati vanglana.

dsc02234

Tänapäeval on veel näha vangide poolt uuristatud märke vanglamüürides. Meie neid kahjuks ei  näinud, sest tornide uksed olid suletud. Jalutasime mööda turistirohket tänavat peaväljakuni. Selle kõrval asuvalt vaateplatvormilt avanes suurepärane vaade kajakke täis Dordogne jõele ja seda ümbritsevale orule.

dsc02222

Dommel on lisaks kuninglikule ajaloole veel ühe asjaga vedanud. 1954. aastal avastati, et linna peaväljaku all on ägedad koopad. Koobaste ühe osa olemasolust teati varemgi, seda kasutasid linnaelanikud varjupaigana juba 100-aastase sõja ajal. Nüüd on võimalik peaväljakul asuvast infopunktist osta pilet ja sealsamas kõrvaluksest siseneda otse peaväljaku all algavasse koopasse stalaktiite ja stalagmiite vaatama. Meiega koos sisenenud grupp oli päris suur ja giid rääkis palju ja põhjalikult, kuid ikka prantsuse keeles. Ta isegi vabandas sellepärast meie ees,  kuid me lohutasime teda, et oleme paljudes koobastes käinud ja nende tekkest ning stalaktiitide ja stalagmiitide kasvamise kiirusest varemgi kuulnud. Mõnus kolmveerandtund 15-kraadises jaheduses sai läbi ja tulime taas kuuma päikese alla. Jahutasime end mõnusa jäätisega ja otsustasime, et Domme on nüüd nähtud. Parklasse auto juurde tagasi jõudes leidsime kojamehe vahelt roosa paberi. Sinna oli õnneks ka inglise keeles kirjutatud, et me pole parkimise eest maksnud, meie auto number on üles kirjutatud ja et mitte saada trahvi, tuleb meil nüüd parkimise eest ära maksta, maksekviitungi tagaküljele oma auto number kirjutada ja lasta see makseautomaadi kõrvale postkasti. Me polnud seda makseautomaati tõesti enne märganud ja saabudes isegi imestasime, et parkla polegi tasuline. Muidugi maksime 3 eurot ära ja leidsime, et see on väga tore ja inimsõbralik lahendus sellises turistirohkes paigas.

Järgmine turismiobjekt Sarlat asus 13 km kaugusel. Nii nagu Domme, nii ka Sarlati kirjeldus reisijuhis sisaldab palju ülivõrdeid: kõige ilusam, kõige ahvatlevam, turistide poolt kõige rohkem hinnatud, kõige rohkem keskaegseid, renessansiaegseid ja 17. sajandist pärit fassaade. Linna kirjalik ajalugu algab 9. sajandil seoses siia rajatud benediktiinlaste kloostriga. Keskajal sai Sarlatist jõukas kaubanduskeskus ja nii mitmedki tänased vaatamist väärt hooned on pärit sellest ajast. 100-aastane sõda tõi linnale suurt kahju, kuid 16. sajandi alguses algas uus jõukuse kasv tänu mitmetele saavutatud maksuvabastustele. Jõukuse kasv tähendas tollal uusi uhkeid eluhooneid linnasüdames. Ka tänapäeval on Sarlat kuulus oma toiduturgude poolest, mis toimuvad laupäeval ja kolmapäeval. Kõige erilisemad ja tähtsamad tooted siin piirkonnas on foie gras ja kreeka pähklid. Veel on see kant tuntud mustade trühvlite poolest, neid otsitakse metsast südatalvel. Ka tavalisi metsaseeni leidub siinsetes metsades rohkelt. Kohalike toodete hulgast leiab ka igasuguse suuruse, kuju ja värviga juustu ning hea valiku sealihatooteid.

Parkisime auto kesklinna ja olimegi peatänava alguses. Peatänav Rue de la Republique on tegelikult lai sirge tänav, mida ääristavad turistidele mõeldud poekesed ja odavamad päevased söögikohad. Vaatamisväärsused ja õhtuseid külastajaid ootavad restoranid paiknevad ringina ümber peatänava. Alustasime St Sacerdose katedraalist, mida on sajandite jooksul ümber ja juurde ehitatud. Katedraali kõrval asub omapärane ehitis Lanterne des Morts (Surnute torn).

sarlat_2008_03

1147. aastal ehitatud torni on muuhulgas kasutatud ka matusekabelina. Täna kasutas selle torni suurepärast akustikat ära üks rändmuusiku moodi neiu, kes laulis imepäraseid kurblikke viise. Ainsaks saateks oli natuke torupilli moodi häält tegev pill tema süles ja tilinad ümber jala. Edasi kõndisime kitsastel ja käänulistel vanalinnatänavatel, pööramata liiga suurt tähelepanu reisiraamatus kirjeldatud marsruudile või konkreetsetele hoonetele, mida „peab“ vaatama.

dsc02245

dsc02249

Ühel hetkel tundsime, et tänaseks aitab. Sõitsime järgmisse kämpingusse ja seadsime end sisse. Tänu varasemale saabumisele oli täna aega ka kämpingu basseinimõnusid nautida ja veidi riideid pesta.

Teisipäev, 9. august 2016

Õhtu oli väga mõnus ja soe, kuid öösel läks meist üle vihmasadu ja hommik oli üsna jahe. Taevas oli paksult pilves. Käisime siiski basseinis ujumas, see tegi olemise mõnusalt erksaks. Korjasime kokku õhtul kuivama riputatud pesu, mis tuleb järgmises kämpingus uuesti kuivama riputada.

Mõnikümmend kilomeetrit sõitu ja olimegi Perigueux’s, mida nimetatakse Perigordi piirkonna pealinnaks. Soodne asukoht suurte teede ristumiskohas tundus ka roomlastele sobiv ühe linna jaoks. Nii rajasid nad siia juba olemasoleva asunduse kohale Vesunna. Palju pole sellest küll säilinud, sest linn purustati 3. sajandil. Siiski on siiani püsti rooma templi keskne torn „cella“, pühapaik templis, kuhu ainult preester tohtis siseneda. Üsna torni kõrval toimunud väljakaevamiste käigus leiti ka tüüpilise rooma villa müürid. Nende ümber on ehitatud muuseumihoone, modernne tänapäevane ehitis. Muuseumi väljapanek ja eriti film rooma-aegsetest ehitistest andsid päris hea ettekujutuse sellest, kuidas jõukad roomlased oma suures ja uhkes siseõue ja basseiniga, põrandakütte ja isikliku saunaga villas elasid.

dsc02256

Perigueux’ ajalugu jätkub tõusude ja mõõnadega läbi keskaja ja renessansi kuni tänapäevani. Igast perioodist on säilinud huvitavaid hooneid. Vanalinn on tõeline vabaõhumuuseum, kus võiks tundide viisi jalutada ja maju imetleda. Ka meie võtsime turismiinfopunktist kaardi ja tegime selle järgi linnale tiiru peale, süvenemata liigselt hoonete päritolusse või arhitektuurilistesse nüanssidesse.

dsc02271

Perigueux’s on suur St-Fronti katedraal. Kuna ma kasutan sihtpunktide kohta info kogumiseks erinevaid allikaid, siis oli selle katedraali kohta kirjutatu päris intrigeeriv. Inglisekeelse internetist leitud materjali kirjutaja väidab, et tegemist on tema lemmik-katedraaliga, millel on suur hulk uhkeid ja huvitavaid kupleid. Silmaringi reisijuht kirjutab, et hoone romaani stiilis kehand sai kõvasti kannatada, kui arhitekt Paul Abadie sellele veidraid kupleid ja koonuseid külge pookis. Hiljem projekteeris sama arhitekt Pariisi Sacre-Coeuri kiriku. Mulle meeldivad nad mõlemad, eriti viimane. Järgneval fotol näeme St-Fronti katedraali maketti koos tema veidrate (või siis uhkete ja huvitavate) kuplitega.

dsc02253

Pärast Perigueux’d ja Intermarche toidupoodi võtsime suuna Hauteforti lossile. Loss asub mäe otsas, mis on üpris ebatüüpiline siinsele piirkonnale. Tavaliselt ehitati lossid siledale pinnale, et  jätkuks maad ka lossiümbruse aedade jaoks. Keerulise ja kireva ajalooga loss sai oma praeguse välimuse 17. sajandil, kui Louis XIII õukonda kuulunud vapper sõjamees ja rüütel markii Jacques-Francois de Hautefort (1610-1680) sai lisaks tähtsatele ametitele õukonnas jõukaks meheks armee varustajana. Perekonnata ja askeetlike eluviisidega, õukonnas ka ihnuskoiks nimetatud, otsustas ta endale kogunenud varanduse paigutada keskaegse Hauteforti kindluse ümberehitamisse.

dsc02314

Legend räägib siiski, et ka selles loos on mängus naine. Nimelt olevat kuningas Louis XIII olnud armunud markii imekaunisse õesse ja seetõttu ka omalt poolt lossi ehitamist toetanud. Sajandite jooksul pärimise teel käest kätte käinud loss oli 20. sajandi alguseks jäänud elaniketa ja pandi müüki. Lossi ostsid ära parun Henry de Bastard ja tema naine Simone. Kui parun 1957. aastal suri, jätkas naine lossi restaureerimist. 1960-ndate alguses said tööd valmis, kuid 30.08.1968 puhkes tulekahju ja osa lossist hävis. Uuesti võttis paruness restaureerimistööd käsile. Teda toetasid selles nii tema perekond, riik kui ka vabatahtlikud. Nüüd kuulub loss parunessi poolt rajatud fondile.

Kohale juurde jõudes tegime kõigepealt tiiru lossi ümbritsevas prantsuse stiilis aias.

dsc02303

Prantsuse regulaarstiil tähendab seda, et ükski põõsas ei kasva nii, nagu ta ise ilusamaks peab, vaid aednik käib ringi ja teeb lõppematut kääritööd. Ka täna olid põõsarea peal aednikukäärid ja kõrval värskelt pügatud võrsed.

dsc02286

Eks ta selline omamoodi suhtumine elusasse loodusesse ju on, aga vahelduseks on seda päris tore vaadata. Lugesin lossi tutvustavast brošüürist, et ühte peenrasse on pügatud taimedest kujundatud tuuleveski tiivad ja lambapügamise käärid, mis sümboliseerivad kuulsust ja jõukust.

dsc02307

Loss seestpoolt muidugi sellist kustumatut muljet ei jätnud, nagu Loire oru omad, kuid uhket mööblit, maale, gobelääne ja nipsasju oli seal ohtralt. Ja nagu ikka, imestasime lossihärra magamistoas selle üle, kui lühike ja ebamugav tundus tema voodi.

Homme on meil plaanis Cahors, seetõttu otsustasime peale lossi külastamist sõita umbes poolele teele ja jääda kusagile kämpingusse. Esimeses meie valitud kämpingus polnud ühtki vaba kohta. Teise vastuvõtt oli juba suletud ja polnud mingit võimalust sinna ennast sisse munsterdada. Seejärel avastasime, et järgmine lähim kämping on meile tuttav Segasummasuvila. Ja siin me nüüd oleme, seekord kanaaiast veidi kaugemal ja hobust ringi jalutamas ei näinud.

Kolmapäev, 10. august 2016

Öö oli sedapuhku mõnusalt jahe, hommikul näitas auto termomeeter 13 kraadi. Ilmateade lubas, et täna tuleb päikseline päev ja sooja umbes 25 kraadi. Just paras, et linnades ringi jalutada. Esimene neist oli Cahors, kust on pärit kuulsad Cahors’i punaveinid. Väikesed probleemid parkimiskoha leidmisega said lahendatud ja varsti astusimegi vanalinna poole. Seekord meil vedas, katedraali kõrval kihas tänavaturg. Mulle tohutult meeldivad prantsuse turud. Pilk puhkab ilusate kauba väljapanekute peal ja kõrvu kostab lõbus turumelu. Jalutasime lettide vahel edasi-tagasi, vaatasime ja nuusutasime.

Siis tegime tiiru ümber St Etienne’i katedraali ja läksime sinna sisse. Cahors’i katedraal on väga eriline siin piirkonnas, kuna ta on ühe lööviga ja tal on lausa kaks suurt bütsantsi stiilis kuplit. Üks neist kuplitest on kaunistatud 14. sajandi freskodega. Selles katedraalis otsustasime panna küünla oma kaitseinglitele, et meil, meie lastel ja lähedastel ikka nende kaitse all kõik hästi läheks.

dsc02333

Uuesti kiriku vaikusest turumelusse naasnud, leidsime ühe tänavakohviku, kus Viljar jäi truuks oma lõunasele õllele, mina võtsin klaasi punast Cahors’i veini. Oli hea vein.

Järgmiseks vaatamisväärsuseks selles linnas oli Valentre sild, mis pidavat olema Prantsusmaa kõige rohkem pildistatud objekt. Ägedat kindlustuste ja seitsme kaarega silda ehitati kohalike kaupmeeste raha eest alates 1308. aastat tervelt 70 aastat. Ka päevavalges oli sild pilkupüüdev, kuid arvatavasti parimad pildid tulevad õhtul, kui sild on kenasti ära valgustatud.

dsc02342

Järgmine peatus oli meil Moissaci linnas, mis on saanud silmapaistva koha turismikaardile tänu Saint Pierre kloostrile. 7. sajandil benediktiini munga poolt rajatud klooster elas üle araablaste, normannide ja ungarlaste rüüsteretked ja saavutas oma hiilguse 12. sajandil. Aastal 1100 valmis ristikäik – nelinurkne siseõu, mida ääristavad marmorsambad. Samba ülaosad on nikerdatud lubjakivist, 46 neist kujutavad stseene piiblist ja 30 on kaunistatud lehemotiividega.

dsc02351

Moissaci ristikäik on parim näide maailmas, ühtki teist tolleaegset pole  nii hästi säilinud. Moissaci kirik tundus minule väga armas ja kodune, kuna seinte värvimiseks oli kasutatud sooje sügisesi värve. Väljas kuuma päikese käes vaatasime ära kiriku lõunaportaali rohkete skulptuuridega. Piiblistseenidega võrreldes on mind alati rohkem köitnud muud toredad pisielukad, kes sekundeerivad pühadele meestele ja on enamasti väga ilmekate nägudega.

dsc02353

Jalutasime läbi linna ja jõudsime kanali äärde. Kogu kanali äär oli täis küllaltki suuri mootorpaate, milles ilmselgelt inimesed sees elasid.

dsc02361

Hakkasime huvi tundma, miks väikelinna kanali ääres on nii suured paadid. Selgus, et Garonne kanal on üks osa Canal du Midist, mis ühendab Vahemerd Atlandi ookeaniga. Garonne kanal valmis 19. sajandil ja selle eesmärgiks oli Toulousele meretee rajamine kuni Vahemereni.

Edasi sõites põikasime veel korraks sisse Auvillari linnakesse. Garonne jõe kõrgel kaldapealsel asuvast linnakesest lausa õhkub hästisäilinud ajalugu. Linnal on suurepärane vaateplatvorm üle Garonne jõe. Ühes asjas minu peamine infoallikas Silmaringi reisijuht siiski eksis, väites, et vaateplatvormil oleval turismikaardil on kirjas kõik peale Golfechi tuumajaama kahe suure aurava korstna. Ka need olid külade ja losside kõrval kenasti turismikaardile kantud.

dsc02375

Täna oleme kämpingus Condomi linnas. Väike munitsipaalkämping on heas korras ja odav.

Neljapäev, 11. august 2016

Tänane hommik oli veelgi jahedam, kõigest 12 kraadi, aga kui päike üle põõsaste paistma hakkas, oli juba täitsa soe ja mõnus kohvi juua.

Condomi linnas käisime vaatamas hilisgooti stiilis St Pierre katedraali, millel on ilusad värvilised vitraažaknad. Katedraal ise oli imposantselt suur ja kõrge, aga samas kuidagi soe ja õdus. Kiriku kõrval on skulptuurigrupp, mis kujutab nelja musketäri.

dsc02381

Nimelt oleme praegu Gaskooni piirkonnas ja küllap on D’Artagnan maailma tuntuim gaskoonlane. D’Artagnani prototüübiks on siitkandist pärit Charles de Batz, kelle elu oli sama tormakas ja kirglik nagu raamatu-musketäridel. Gaskoonlased ise on väga uhked oma tegusa, julge ja kirgliku loomuse üle. Prantslastel on gaskoonlastest teistsugune arvamus. Väljend une promesse de Gascon (gaskoonlase ausõna) tähendab tühja lubadust.

Järgmine linn meie teekonnal oli Pau. Sõitsime pikka aega mööda ilusaid väikesi maanteid ja lõpuks veel mõnikümmend kilomeetrit kiirteel. Pau on samuti pika ja kuulsusrikka ajalooga linn, kuid hoopis erinev eelnevatel päevadel külastatud keskaegse või renessansiaegse vanalinnaga linnadest. Muidugi on ka siin ajaloolisi hooneid, kuid linnatänavatel ringi jalutades seda ajalugu otseselt ümber ei ole. Pau kuulsus on seotud Henry IV-ga. Tema ema Jeanne d’Albert oli viimast otsa lapseootel, kui ta sõitis Pikardiast tõllaga Pausse oma venna juurde. Siin lossis sünnitas ta 13. detsembril 1553. aastal poja, kellest hiljem sai Prantsuse ja Navarra kuningas Henry IV. Lossi oli mõnikümmend aastat varem varasemast kindlusest endale mugavaks elupaigaks ümber ehitanud Navarra kuningas Henri d’Albert, kes oli abielus tollase Prantsuse kuninga Francois I õe Marguerite d’Angoulemega. Jäi mulje, et sedapuhku ei olnud tegemist kaalutletud poliitilise abieluga, sest lossi kujunduses on paljudes kohtades kasutatud abielupaari nimetähti M ja H, mis on omavahel põimitud.

dsc02415

Lossi on sajandite jooksul kohendatud ja ka veidi ümber ehitatud, kuid praegu on võimalikult palju taastatud just seda õhkkonda, mis on seotud Henry IV-ga.

dsc02413

dsc02414

Ruumid on sisustatud kauni mööbliga, kardinate, maalide ja vaasidega, kuid lossi kõige suuremaks uhkuseks on paljude ruumide seinu katvad imepärased gobeläänid. Oleme ju varemgi lossides käinud ja gobelääne näinud, kuid nii uhkeid, värvilisi ja maalilisi nagu need, pole me kindlasti varem näinud.

dsc02406-copydsc02411-copy

Ekspositsiooni viimases ruumis oli välja pandud päikesekuningas Louis XIV-le valmistatud gobeläänide seeria Psyche elu, mille valmistamisel on kasutatud ohtralt kuld- ja hõbeniite.

Loss sai vaadatud, ka lossi aias väike tiir tehtud, ja oligi aeg hakata järgmise ööbimiskoha peale mõtlema. Kõhklesime tükk aega, kas sõita 47 km kaugusel asuvasse Orthezi ja jätkata homme hommikul teekonda Atlandi ookeani rannikule, või sõita siiski täna otse ookeani kaldal asuvasse Juantcho kämpingusse. Otsustasime, et sõidame ookeani äärde. Väike ärevus, et rannakämpingud võivad olla täis, oli hinges juba tükk aega. Kohale saabudes selguski, et nii meie valitud Juantcho kämping kui ka kaks järgmist seal kandis olid pilgeni täis. Valisime kämpingute programmist järgmise, merest kaugemal asuva kämpingu ja proovisime sinna helistada. Keegi ei vastanud. Helistasime veel kaugemal asuvasse kämpingusse. Telefoni võttis vastu proua, kes ei rääkinud inglise keelt. Õnneks kutsus ta telefoni juurde nooremehe, kellega saime inglise keeles suheldud ja kinnituse, et võime nende juurde sõita, koht on olemas. Kohale jõudes selgus, et siin on tõepoolest 2-3 vaba platsi ja siin me nüüd oleme, väikese platsi peale ennast ära paigutanud, õhtusöök tehtud ja söödud ja on aeg teha üks Scrabble-mäng. Homme ja ülehomme tutvume siinse suvituspiirkonnaga.

Reede, 12. august 2016

Otsustasime Baskimaa avastamist alustada Bayonnest, Prantsuse Baskimaa pealinnast. Suurem osa, umbes 2 miljonit end baskina identifitseerivat inimest elab Hispaanias, vaid umbes veerand miljonit Prantsusmaal. Baski keelt räägib kokku umbes 600 000 inimest. Hispaania Baskimaal on baski keel teiseks ametlikuks keeleks, Prantsusmaal on ta kõrvuti prantsuse keelega käibel kõnekeelena. Teeviidad ja kohanimed on siin kahes keeles. Baskikeelsete viitade erinevus prantsuse keelest, ülikeeruline ja raskestihääldatav kirjapilt on lausa üllatavad. Baski keel ei sarnane ühegi tema naaberkeelega, teda peetakse jäänukiks kunagi Lääne-Euroopas levinud keelkonnast ja mõningaid seoseid on leitud gruusia ja berberi keeltega.

Bayonne asub meie kämpingust 15 km kaugusel. Sõitsime sinna mööda kenasid käänulisi küngaste vahel looklevaid teid. Raskusi polnud ka parkla leidmisega, milles esimene tund on tasuta ja järgmised 4 tundi maksvad kokku 1 euro. Ja muide – tegemist on turistide mekaga! Tallinna ja Tartu parkimistasud panevad siin vaid kurvalt muigama.

Tegelikult Bayonne üllatas meid. Kuigi seal elab 42 000 elanikku ja praegu on turismi tipp, tundus linn rahulik ja õdus. Linna ajalugu uurides selgus, et 3 sajandit, aastatel 1154-1451 oli linn Inglise võimu all. Sel ajal hakati siia ehitama Ste-Marie katedraali, mis on Põhja-Euroopa gooti stiilis. Kirik oli võimas ja ilus. Kiriku kõrval asuv ristikäik üllatas meid hoopiski mitte arhitektuuriga. Peaaegu terve augustikuu peetakse seal kohalike kunstnike ja käsitöömeistrite laata. Vaatamist jätkus tükiks ajaks. Mööda kenade värviliste majadega ääristatud kitsaid vanalinnatänavaid jõudsime turuhooneni, mis andis jälle põhjust vaadata ja vaadata ja vaadata…

Meil oli plaanis baski muuseumisse minna, kuid enne otsustasime pisut ühes pizzerias keha kinnitada.

dsc02449

Bayonnest voolab läbi Nive jõgi. Millegipärast meenutas linn väga Amsterdami üle jõe kaarduvate vanade sildadega ja kahel kaldal asuvate värvikate majade ja tänavakohvikutega.

dsc02446

Keha kinnitatud, oligi vaja vaid paarsada meetrit astuda, et seejärel ligi 2 tundi baskide ajaloo, elu-olu, meresõidu ja kalapüügiga seotud asju uurida. Lisaks püsiekspositsioonile oli väljas ka ajutine kunstinäitus, mille teemaks Prantsuse ja Hispaania kuningaperede vahelised poliitilised abielud. Näiteks 1660. aastal pandi pärast pikki läbirääkimisi siinsamas lähedal Saint-Jean-de-Luzis paari Prantsuse kuningas Louis XIV ja Hispaania infanta Maria Teresa.

dsc02453

Jalutasime veel veidi Pont Neufi tänaval, mida ääristavad kaarkäigud peidavad endas kohvikuid ja kuuma šokolaadi serveerivaid baare. Šokolaaditööstus on Bayonne piirkonnas väga heal järjel. Sellele panid aluse 15. sajandi lõpul Hispaaniast siia põgenenud juudid.

Otsisime üles parkla, maksime oma euro ja sõitsime 8 km kaugusel asuvasse Biarritzi. Väike kaluriküla ja suhteliselt tundmatu kuurort muutus „kuumaks kohaks“ peale seda, kui Prantsuse keisri Napoleon III abikaasa Eugenie avastas siinse leebe talvise kliima. Ta lasi siia ehitada Villa Eugenie, milles praegu paikneb luksuslik Hotel du Palais (suurepärane köetav mereveebassein ja otsetee randa, mänguväljak ja lastebassein, kaunid toad ja oivalised restoranid – nii öeldakse hotelli tutvustuses. Hiljem lugesin internetist, et veidi enne meid oli Biarritzi külastanud ja Hotel du Palais’s ööbinud inglise prints William koos Kate’i ja lastega). Eugenie järel avastasid selle koha nii mitmedki siniverelised või muidu kuulsused. Tänapäeva Biarritz on puhkajatest tulvil kuurortlinn, kus on kilomeetrite viisi liivaranda, millel on kilomeetrite viisi päevitavaid ja ookeanilainetes hullavaid inimesi.

dsc02464

dsc02471

Jalutasime Roche de Vierge tippu, kust avaneb vaade kahele poole jäävatele randadele ja Atlandi ookeanile, mille teisel kaldal on Ameerika. Seejärel sõitsime tagasi oma kämpingu juurde, käisime poes ja autopesulas ja tulime „koju“.

Laupäev, 13. august 2016

Täna sõitsime veelkord tagasi ookeani äärde, seekord väiksemasse linna Saint-Jean-de-Luzi. See endine vaikne kaluriküla muutub juulis ja augustis noobliks kuurordiks. Erinevalt lähedalasuvast Biarritzist paikneb Saint-Jean-de-Luz lahesopi ääres, siia randa ei jõua kõrged ookeanilained ja tänu sellele on siin võimalik ujuda, mitte ainult üle lainete hüpata. Kui meil peale väga pikka tiirutamist õnnestus lõpuks auto ära parkida, leidsime end üsna varsti siinse kiriku kõrvalt. See ongi sama kirik, kus toimus aastal 1660 kuninglik laulatus. Saint-Jean-Babtiste kirik on endiselt suurim ja parim baski suurtest kirikutest. Seal on 3 rõdu ja kullast sädelev altar.

dsc02503

Uks, mille kaudu Päikesekuningas oma pruudiga sisenes, müüriti kohe kinni ja seda märgistab nüüd mälestusplaat. Uurisin internetist, kuidas noorpaari elu pärast pulmi kulges. Selgus, et alguses olid noored teineteisesse lausa armunud, kuid mõne aasta pärast kuninga tunded jahenesid, seda enam, et varsti pärast pulmi muutus kuninganna järjest tüsedamaks. Kuninga armukestega sai Maria Theresa hästi läbi ega teinud nende olemasolu pärast stseene. Abielu jooksul sündis kuninglikul paaril 6 last, kellest 5 surid lapseeas ja vaid üks elas emast kauem. Kui Maria Theresa 44-aastasena vähki suri, oli kuningas öelnud, et see on nüüd esimene kord, kui abikaasa talle muret ja meelehärmi valmistab.

Kiriku kõrval on kena maja, kus Louis XIV 1660. aastal peatus. Maja on sisustatud ajastutruu mööbliga. Plaanisime sinna sisse minna, kuid nagu kõik muu siin linnas, pidas ka see muuseum siestat. Lõuna ajal on avatud ainult söögikohad. Muide, ka parklas ei võeta vahemikus 12.30-14.30 parkimise eest tasu.

Veel pisut jalutamist rahvarohketel tänavatel ja olimegi jõudnud randa. Ka siin on liivarand sadu meetreid pikk ja suvitajaid täis. Võtsime umbes tunniks teiste supelsakste vahel koha sisse ja käisime kordamööda ujumas. Vesi oli väidetavalt 22 kraadi, täitsa mõnusalt karastav.

dsc02513

Rannast auto poole jalutades sattusime jalakäijate tänavale, mida ääristasid luksuslikud poekesed. Lugesin reisijuhist, et siinne kaubandus ei jää nooblite brändide poolest Pariisi omale alla.

dsc02516

Teel mägedesse sõitsime läbi kuulsast Lourdes’ist, kus 1858. aastal nägi 14-aastane Bernadette Sobirous väikeses koopas Grotte Massabielles nägemust Neitsi Maarja ilmumisest. Igal aastal külastab seda pühapaika neli miljonit inimest, paljud neid haiged, invaliidid, vanad ja väetid. Pühapaiga lähedal voolab kraanidest ravitoimeline püha vesi, mida pudelite ja kanistritega kaasa võetakse. Inimesed seisavad järjekorras, et grotis kõige pühamat kohta puudutada või suudelda. Müüakse pikki, veel pikemaid ja veel-veel pikemaid küünlaid, mis tuleb hiljem küünlapõletusmeeskonna kätte anda, kes need selleks valmistatud metall-kappides põlema süütavad. Ainult kõige suurema küünla omanik lastakse territooriumile sisse, tema võib oma küünla ise paika panna ja põlema süüdata.

dsc02554

Väga raske on vahet teha, on see paik siis tõeliselt püha või siis ikka natuke ka äri, mis seal käib. Aga samas on väga tore, et on sellised suhteliselt lihtsad rituaalid, mis võivad anda inimesele usu endasse või tervenemisse. Teinekord on usk tähtsam kui tabletid. Ka meie täitsime pühast veevärgist oma parajasti tühjaks saanud veepudeli ja tundsime, kui tervendavalt mõjus jahe allikavesi 34-kraadise kõrvetava päikese käes.

dsc02546

Ülehomme on taevaminemispüha, millega seoses koguneb Lourdes’i tavaliselt kümneid tuhandeid inimesi. Prantsusmaa valitsus on väga mures turvalisuse tagamise pärast. Ka täna nägime siin päris palju korrakaitsjaid ja otse loomulikult kontrolliti kõigi inimeste kotte enne territooriumile sisenemist. Ei saa eitada – viimase aja sündmuste valguses ei tunne me ennast suures rahvahulgas kuigi hästi. Selles suhtes on meie turvalisus nüüd mitmeks päevaks tagatud. Jõudsime Pürenee rahvuspargi territooriumile kämpingusse ja naudime kerget ja jahedat mäestikuõhku, fantastilisi vaateid 915 meetri kõrgusel asuvat orgu ümbritsevatele mäetippudele ja kuulame otse meie telgiplatsi kõrval mühisevat mägijõge. Me oleme Prantsusmaal olnud 7 päeva. Alustasime suurematest ja väiksematest ilusatest linnakestest ja küladest ja jahedatest koobastest, siis veetsime kaks päeva supelsakste suvituspiirkonnas, nüüd seisavad ees matkad mägedes. Seejärel külastame veel ühte suuremat linna, teeme ühe õhtusöögipõike Montpelliers’sse ja siis puhkame kõigest sellest Vahemere kaldal. Niimoodi on meie reis hästi vaheldusrikas ja muljeterohke.

Pühapäev, 14. august 2016

Täna oli meil matkapäev. Sõitsime hommikul mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Cauteretsi linnakesse, kus asub Püreneede rahvuspargi üks keskustest ja kust pidavat saama infot ja kaarte matkaradade kohta. Leti taga istuv tütarlaps vabandas, et tema inglise keel on väga vilets ja et matkaradade kaarte neil küll ei ole. Ei saanudki aru, milleks see asutus seal mõeldud oli. Jalutasime mööda hommikuselt vaikset peatänavat edasi, et leida turismiinfopunkt. Selle asemel leidsime asutuse nimega Mäekeskus ja seal töötavad inimesed oskasid vastata kõigile meie küsimustele. Muide, meie ees oli leedu perekond, kes erinevalt meist sai täiesti hästi hakkama prantsusekeelse suhtlemisega. Saime endale matkaradade kaardi, soovitused, kuhu minna ja sõitsime 7 km kaugusel asuvasse Pont d’Espagne parklasse. Kuna viimased mitusada meetrit enne parklat kulgesid teosammul,  hakkasime muretsema, et äkki on parkla pilgeni täis. Autosid oli seal tõesti palju, aga peab ütlema, et parkla on ikka suuuur.

dsc02568

Kohe parkla juurest algaski Gaube järve matkarada. Võib-olla tänu sellele, et täna on pühapäev, oli rajal sadu inimesi. Mitte just päris rongkäik, aga ikka tõesti palju matkajaid. Umbes tund üsna äkilist ülesmäge rühkimist ja meie ees avanesid vaated imekaunile Gaube järvele. Tundub, et päris paljud olid jõudnud eesmärgini, lõid seal oma laagri lahti, pikutasid päikese käes, sõid ja jõid ja ilmselt mõne tunni pärast tulid alla tagasi.

dsc02591

Meie otsustasime sealt edasi matkata Oulettes’i mägionnini. Legendi järgi pidi selleks kuluma umbes poolteist tundi. Noh, tuleb tunnistada, et päris raske oli. Mõned lõigud olid sellised, et muudkui ronid ja ronid ja ronid ülespoole ja enam ei jõua. Loodad, et ehk järgmise käänaku tagant hakkab matkaonn paistma, aga neid käänakuid oli ikka 5 või 6 või 7, enne kui me oma raja lõppu jõudsime. Päriselt see matkarada seal muidugi ei lõpe, kuna tegemist on lõiguga GR10 rajast, mis kulgeb Atlandi ookeani rannikult Vahemereni. Meie jaoks tähendas see siiski ülesmäge matkamise lõppu.

dsc02630

dsc02632

Tegime trangiaga sooja sööki, võtsime veepudelid lähedalasuvast liustikust pärit külma ja karget vett täis ja alustasime tagasiteed. See läks ikka tunduvalt libedamalt, kuigi ka allamäge minek pole miski jalutamine. Pidevalt pead olema keskendunud sellele, kuhu oma jalg toetada, et mitte libiseda või komistada. Ühel hetkel avastasin, et minu päevinäinud matkasaapa tald on ninast veidi lahti. Püüdsin hästi ettevaatlikult ja kure moodi jalgu kõrgele tõstes kõndida, et mitte talda rohkem lahti tõmmata. Silme ees terendas vaatepilt, kuidas ma loperdava tallaga pean järgmised matkad nagu ujumislestadega selg ees läbima. Loodetavasti leiab Viljar mingi mooduse, kuidas saabas veel paariks päevaks kasutuskõlblikuks muuta. Kaks ja pool tundi allamäge matkamist ja olime taas Pont d’Espagne juures. Läksime ja vaatasime selle silla ka üle, kuid tuleb tunnistada, et jõuvarud olid ikka päris otsas. Kiirustasime auto juurde, käisime Cauteretsis toidupoes ja jõudsime pool 8 tagasi kämpingusse.

Esmaspäev, 15. august 2016

Üllataval kombel polnudki me täna hommikul kanged nagu puuhobused. Seega võtsime rõõmsalt ette järgmise matka, seekord pisut kergema. Viljar liimis õhtul minu matkasaapa talla juhuslikult autost leitud kingaliimiga (a la juhuslikult oli põõsa taga klaver) kinni, nii et see mure leidis lihtsa lahenduse. Sõitsime aga jälle Pont d’Espagne juurde, jätsime auto parklasse ja hakkasime Marcadau oru poole matkama. Matka esimene kolmandik oli lausa mööda siledat maad, teise kolmandiku alguses oli päris äkiline tõus ja sealt edasi läks veidi üles ja veidi allamäge, nii et igati meeldiv rada. Meile tohutult meeldis loodus selle raja ümber. Muidugi oli ka eilne matk ilus, mägedes justkui ei saagi kole olla, aga selle oru oli ümbrus oli lausa fantastiline. Kui me lõpuks Marcadau matkamajakeseni jõudsime ja lõunapausi tegime, leidsime, et siin on peaaegu sama ilus kui Soomes. See on ju suur tunnustus Püreneedele.

dsc02659

dsc02672

dsc02675

26 000 sammu tehtud ja 2000 kcal kulutatud (äpp nimega Fit ütles nii), oli jälle aeg parklast auto võtta ja Cauteretsi toidupoodi sõita. Pärast seda sõitsime järgmisse kämpingusse, mis linnulennult asus 15 km kaugusel teisel pool mäge. Tegelikult sõitsime 40 km. Alguses ühest orust alla ja siis päris pikalt teisest orust üles. Täna oleme kämpingus Gavarnies, selle lähedal asub kuulus Cirque de Gavarnie, mida me homme vaatama läheme. Kämpingu vastuvõtus töötav noormees pakkus meile platsi nr 21 või 22. Kuna 22 oli osaliselt hõivatud, võtsime platsi 21, kus oli ruumi laialt. Varsti saabusid kämpingusse leedukad järelhaagis-suvilaga. Neile oli vastuvõtust öeldud, et võtku plats 22. Sinna üsna kitsasse vahesse nad siis oma järelhaagise nihverdasid. Elektri saamisega oli juba meil probleeme olnud, sest ainus vaba pistikupesa elektri-püstakus ei töötanud. Meie olime laenanud elektrit pikendusjuhtmega kõrvalelavatelt prantslastelt. Kui nüüd leedukad omakorda meie juurest elektrit võtsid ja mingi veekeedukannu järele panid, läks ilmselt kusagil kaitse läbi ja lõpuks olime kõik ilma elektrita. No juhtub vahel.

Teisipäev, 16. august 2016

Tänane hommik oli eriti külm. Kämping asub mägede vahel orus 1210 meetri kõrgusel. Päike hakkas seda orgu soojendama umbes kell 10, just siis kui meie teele asusime. Sõitsime pikas autorongis paar kilomeetrit Gavarnie külasse ja selgus, et siia tulebki auto jätta koos sadade teiste autodega. Edasi minnakse jalgsi. Parklaid oli küll palju, kuid vaba kohta andis otsida. Lõppude lõpuks meil sellega ikka vedas, ei pidanud poole kilomeetri kaugusele heinamaale parkima. Tõmbasime jälle matkasaapad jalga, oigasime natuke oma valusate lihaste pärast ja läksime matkajate massiga kaasa. Viidad juhatasid läbi Gavarnie küla taamal paistvate kõrgete mägede suunas.

dsc02689

Cirque de Gavarnie on justkui looduse enda meisterdatud võimas amfiteater, kus ligi 3 kilomeetri kõrgused mäed asuvad poolkaares ümber oru. Vaatepilti kaunistab veelgi Euroopa kõrgeim, 422 meetri kõrgune kahe astmega kosk, mis väidetavalt on ka Euroopa kauneim, sest ta asub niivõrd hästi vaadeldavas kohas. Umbes tunni rühkisime koos rahvamassiga mäest üles mägikohviku juurde. Seal puhkasime ja jahutasime end väikese õllega. Seejärel jätkasime natuke väiksema rahvamassiga teed kose juurde. See asus nii kaugel, et sinna ja tagasi liikuvad inimesed paistsid nagu vaaraosipelgad.

dsc02749

Tuleb tunnistada, et viimane tõus kose juurde oli ikka päris raske, aga kohale me jõudsime. Üleval oli jahe, sest kose pritsmed jahutasid ja päike oli jäänud mäetipu taha. Varsti hakkasime jälle allapoole tulema ja vahepeal selga pandud fliis tuli jälle seljast võtta. Org mägede vahel on lai, nii et saime ringiga teist teed pidi kohviku juurde tagasi matkata. Jätkasime kohe teed Gavarnie poole. Umbes kilomeeter enne küla oli ühel nooremapoolsel mehel tekkinud probleemid tervisega. Ta oli puu all pikali, inimesed olid tema ümber, helistati mobiiliga ja kutsuti abi. Varsti lendaski meie peade kohalt üle helikopter. Küllap on päris keeruline looduses anda juhiseid, kus abi vajatakse. Helikopter tiirutas tükk aega mägede ja kose juures ringi, enne kui leidis õige koha ja maandus otse meie ees. Kolm meest väljusid ja jooksid abivajaja suunas. Varsti tuli küla poolt ka džiip. Loodetavasti jõudis abi õigel ajal kohale ja midagi hullu ei juhtunud.

dsc02778

Enne ärasõitu käisime Gavarnies ühes brasseriis singi ja juustuga pannkooke söömas ja siis jätkasime sõitu Toulouse suunas. Täna me sinna kohale ei sõida, oleme kämpingus umbes poolel teel. Õnneks avastasime, et me ei peagi sõitma jälle Lourdes’i kaudu. Sõitsime hoopis üle Tourmalet kuru, kuhu üles ja sealt alla viib väga ilusaid vaateid pakkuv tee. Nagu Mont Ventoux, on ka see järsk tõus jalgratturite seas hinnatud. 2115 meetrit üle merepinna asuv kuru pakub neile tõelist eneseületamist, nagu ka neile jalgrattureile, kes Tour de France ajal sealt üles pedaalivad. Üles kurule jõudnud, meenus meile, et me pole seal esimest korda. Hulk aastaid tagasi peale Lourdes’i külastamist sõitsime sama teed pidi Hispaaniasse Katerinale külla. Siis oli üleval väga külm, paks udu ja me ei näinud mingeid vaateid. Seekord siis nägime.

Kolmapäev, 17. august 2016

Täna sõitsime kämpingust umbes 100 km kaugusel asuvasse Toulouse’i. Mööda kiirteed olime juba tunni ajaga kohal. Otsustasime, et kõigepealt läheme Euroopa suurimasse kosmose teemaparki, nn „kosmose Disneylandi“ Cité de L’Espaci. Toulouse, Prantsusmaa suuruselt neljas linn on tuntud lennukitööstuse poolest: Concorde, Airbus, Ariadne – kõik on siin ehitatud. Kus siis veel kui mitte siin on parim koht kosmoselinnaku jaoks. Ostsime 24-eurosed päevapiletid ja lõpuks kujunes nii, et me olimegi terve päeva selles teemapargis. Alustasime alalistest ekspositsioonidest peahoones, kus kolmel korrusel olid väga laialdased ja mitmekesised väljapanekud kõige kohta, mis puudutab kosmost ja kosmoselendusid.

Maja ees kauguste alleel on iga 5 meetri tagant fotod. Esimesel on kujutatud koht, kus me parajasti seisame, 10 meetri kõrguselt. Teisel on sama koht 100 m kõrguselt, kolmandal 1000 m kõrguselt. Niimoodi, iga foto 10 korda kaugemalt võetuna näeme viimastel fotodel galaktikate kogumikke.

dsc02804

Edasi liikudes uurisime kosmosejaama Mir. Mir oli NSVL-i orbitaaljaam, mis oli kasutusel aastatel 1986-2001. Esimene moodul saadeti umbes 400 km kõrgusele orbiidile 1986. aasta veebruaris. Hiljem saadeti mooduleid juurde, mis siis olemasolevatega liideti üheks ühendatud uurimisjaamaks.

dsc02806

Kosmosejaama meeskonda kuulusid 15 tegutsemisaasta jooksul lisaks venelastele ka ameeriklased, jaapanlased ja mitme Euroopa riigi kosmonaudid. Pika tegutsemisaja jooksul tehti väga palju erinevaid eksperimente ja vaatlusi. Näiteks uuriti, kuidas mõjub kaaluta olek tibupojale, kes laperdas ruumis abituna ringi, katsetati kosmoselaevas taimede kasvatamist ja pisiloomade järglaste saamist. 2001. aasta märtsis kukutati vananenud Mir Vaiksesse ookeani. Vaatasime teemapargi Miri koopia kõik eksponeeritud moodulid põhjalikult üle.

dsc02812

Sealsamas lähedal kõrgus ka prantslaste kanderaketi Ariane elusuuruses makett koos selgitustega erinevate moodulite kohta. Kanderakett tähendab seda, et laeva pardal ei ole inimesi, lastiks on satelliidid, mis tuleb orbiidile toimetada. Väga mõtlemapanevad numbrid kirjeldavad laeva ja kütuse massi, mis on kümneid kordi suurem lasti kaalust.

dsc02803

Päeva kuumust leevendas filmivaatamine jahedas IMAX-kinos. 3D prillid ninal, olime otsekui keset kosmoselaevade ehitust ja kosmonautide treeninguid. Enne äratulekut tutvusime veel Päikese ja planeetide paigutuse, kauguste, kaalude, temperatuuride ja muu infoga. Kogu selle kosmosevärgi keskel hakkas meie kolmas kivi päikesest ikka väga eriline ja armas tunduma.

dsc02823

Arutasime hiljem autos järgmise kämpingu poole sõites, et väga paljuski oleme tänase päeva eest võlgu filmidele „Gravitatsioon“ ja „Marslane“. Nüüd justkui vaatasime, kuidas asjad päriselt käivad ja leidsime, et filmid olid ikka väga hästi tehtud.

Nagu juba mainitud, päev sai otsa enne kui me Toulouse muude vaatamisväärsustega tutvuma jõudsime. Ehk siis jõuame kunagi edaspidi.

Neljapäev, 18. august 2016

Eilne õhtu oli väga soe, kuid öösel hakkas suur tuul telki tuuseldama. Hommikusöögi valmistamiseks pidime laua auto varju tõstma. Enne meie jaoks nimetuks jäänud linnakesest ärasõitmist tegime tiiru Canal du Midi äärde, mis siit läbi lookleb.

dsc02835

Otsustasime kiirteele mitte minna, sest aeglane tee kulgeb pikalt kanaliga paralleelselt ja võtsime oma plaani teha mõned peatused huvitavamates kohtades. Üks selline oli näiteks linnake naljaka nimega Homps, kus olid kanalile tehtud kolmnurksed laiendused paadisadamateks. Ja paate sinna jätkus. Üldse on Canal du Midi tänapäeval ainult lõbusõidulaevade päralt.

dsc02839

Varsti olime Narbonnis. 30-kraadist kuuma aitas leevendada külm õlu ja veel paremini Horreumi külastamine. Õudustega pole sel küll mingit pistmist. Horreumiks nimetasid vanad roomlased oma maa-alust viljaladu, millest nüüd on osa välja kaevatud. Narbonne oli 1. sajandil eKr oluline sadam ja Vana-Rooma provintsi Gallia pealinn.

dsc02853

Tahtsime teha peatuse ka Beziersis, kus kanal, jõgi ja kiirtee erinevatel tasanditel ristuvad, kuid kahjuks osutus Beziersi väikeste tänavate rägastik meie navigatsiooniseadmetele absoluutselt ülejõu käivateks. Loobusime sellest plaanist ja sõitsime Montpellieri lähedale kämpingusse. Seadsime end sisse ja sõitsime siis autoga 5-6 km kaugusele Montpellieri kesklinna õhtust sööma. Nimelt oli meil kokku lepitud ühine õhtusöök Tuuli ja tema sõbraga, kes samuti Lõuna-Prantsusmaal puhkavad. Saime rahvast kihaval Place de la Comediel kokku, leidsime varsti rahvarohke tänavarestorani ja kolm tundi möödusid head toitu maitstes ja lõbusalt vesteldes. Veerand 11 kämpingusse tagasi jõudes siras taevas täiskuu ja sooja oli ikka veel 28 kraadi. Mõnus.

Reede, 19. august 2016

Täna algab meil puhkuse puhkus. Sõidame mõnekümne kilomeetri kaugusele Agde kämpingusse, kuhu jääme 6 ööks paigale. Nüüd saame meres ujumas käia, päevitada, raamatuid lugeda, ristsõnu teha ja kõike muud, mida hing ihaldab. Et aga kämpingusse sisse registreerida saab alles alates kella 14-st, tegime enne veel ühe peatuse Sete linnas, mida nimetatakse ka Languedoci Veneetsiaks. Augustis muutub Sete kuurortlinnaks, aga muul ajal on ta suur kala- ja tööstussadam. Parima ülevaate linnast ja selle ümbrusest näeb kõrgelt Mont St Clairi mäetipult, kuhu on ehitatud ilusad vaateplatvormid. Sõitsime üles, panime auto parklasse ja vaatasime sadamaehitisi, kanalite võrgustikku ja madalaid laguune linna ümber, kus kasvatatakse rannakarpe ja austreid.

dsc02857

Mäetipus oli ka üks väike kirik, mille seinu kaunistasid tänapäevased freskod. Pisikeses kirikus oli süüdatud üllatavalt palju küünlaid.

Seejärel sõitsime piki kitsast maariba Agdesse suurde toidupoodi, et varuda paariks järgnevaks päevaks söödavat-joodavat. Varsti olimegi kämpingus. Kuigi tegemist on väga suure kämpinguga, selgus, et vabu platse polegi jalaga segada. Oleksime eelistanud merele veidi lähemal olla, kuid tegelikult suurt vahet pole, sest telgiplatside ja mere vahele jääb liivaluide ja lainete laksumist ei kuule ei siit ega sealt. Varju pakkuvate puude olemasolu on jälle meie asukohale teatavaks plussiks.

dsc02870

Peale enda sisseseadmist käisime meres ujumas, jalutasime piki randa edasi ja tagasi ja alustasime kaasavõetud raamatute ja ajakirjade „läbitöötamist“. Ilm oli ilus ja õhtu oli soe, aga ilmateade ennustab homseks pilvi ja vihma.

Laupäev, 20. august 2016

Ka öö oli soe, aga hommik oli tõepoolest sombune. Alustasime päeva meres ujumisega ja see oli tõeliselt mõnus. Tuul oli suhteliselt loid ja lainet polnud. Siis käisime duši alt läbi ja valmistasime hommikusööki. Tänase piduliku päeva puhul olid meil menüüs pannkoogid moosiga. Mõnus. Paraku läks ilm aina kehvemaks ja lõpuks kujuneski nii, et tõmbasime oma kattevarju vahetult enne vihmasaju algust üles ja istusime selle all praktiliselt terve päeva, nina raamatus või ristsõnavihikus.

Neljapäev, 25. august 2016

Viis päeva kämpingus möödusid enam-vähem ühesuguses rütmis: hommikune ujumine, dušš, hommikusöök, rannas pikutamine või jalutamine, kerge lõunasöök, raamatute lugemine, siis uuesti randa, siis õhtusöögi tegemine ja lõpuks külm roosa vein ja Scrabble. Kahel korral ostsime õhtusöögiks rannakarpe, mida kämpingu väravas müüakse, ja ühel korral pitsat. Üldiselt oleme me sellel reisil väga maitsvat ja tervislikku toitu söönud. Mitmel korral praadisin kala või kanafileed, sinna juurde tegin toorsalatit ja paaril korral ka kartulipüreed. See oligi praktiliselt ainuke „rämpstoit“ kogu reisi jooksul, sest kartulipüreed tegime kartulihelvestest.

dsc02567

Täna tõusime veidi varem, sest üldiselt peaks enam-vähem 10 paiku kämpingust lahkuma ja meil on ees pikk kodutee. Suurem osa asju olid juba kokku pakitud, kui käisime veel viimast korda meres ujumas. Kui ka viimased asjad said autosse ära paigutatud, selgus, et auto võtit ei ole. Tavaliselt on ta meil telgis ja loomulikult seal ta oligi. Tuli jälle osa asju välja tõsta, telk lahti rullida, õiged avad ja tõmblukud üles otsida ja väikese võimlemisega võti ära tuua. Järgmine keeruline ülesanne oli marsruudi koostamine, et teele asuda. Pika katsetamise ja nuputamise tulemusena selgus, et nii Viljari navis kui minu telefoni äpis Here oli mingil hetkel kiirteede kasutamine marsruudi koostamisel ära keelatud. Vahel on ju kena mööda väiksemaid teid sõita, aga loomulikult mitte täna. Lõpuks saime siis ikka õiged marsruudid sisse ja teekond koju algas.

Kuigi me maksime Prantsuse kiirteemaksu kokku 59 eurot, polnud see tee täna paraku kuigi kiire. Väga paljudes kohtades oli teeremont, väga paljudes kohtades ei selgunudki, mis põhjusel liiklus venis. Ühes kohas nägime kiirtee vasakus servas jalgrattaid ja veidi hiljem paremas servas seisvat autot, mille küljest need ära olid kukkunud. Juht seisis mureliku näoga auto kõrval ja me tõesti ei kujuta ette, kuidas ta need rattad sealt kätte võiks saada, kui vahepeal on kolm sõidurada kihutavaid autosid täis. Veel sürrealistlikum pilt avanes kõigest paar kilomeetrit hiljem. Üks auto oli vedanud järelkärul päris suurt kaatrit. Ilmselt oli ta mingil põhjusel väga järsult pidurdanud, paati hoidvad rihmad katkesid ja paat paiskus ettepoole. Meile avanes vaatepilt, kus auto (üsna kõrge džiip) seisis kiirtee serval, suur paat kõõlus katusel, mureliku näoga inimesed ümberringi.

Lootsime, et kui me lõpuks Saksa kiirteele jõuame, läheb liiklus kiiremaks ja sujuvamaks. Paraku jäime õhtul umbes 8 paiku päris lootusetusse ummikusse. Lõpuks suunati kogu liiklus kiirteelt maha väikese linnakese Freiburg im Breisgau juures. Kell hakkas juba 9 saama ja läks kiiresti pimedaks. Otsustasime lähimasse Tunisee järve kaldal asuvasse kämpingusse öömajale jääda. Planeeritud umbes 1000 km asemel jäi meie päevaseks läbisõiduks kõigest 820 km.

dsc02872

Reede, 26. august 2016

Eilne venimine kiirteel oli ilmselt põhjuseks, miks hommikul juba enne 7 uni ära läks. Käisime järves ujumas, tegime kiire hommikusöögi ja juba 8.20 asusime teele. Panime küll navisse sisse Varssavi kämpingu, kuid kuna sinna oli ligi 1300 km, olime kindlad, et sinna me täna ei jõua. Otsisime internetist muid, lähemal asuvaid ööbimisvariante. Wroclavis on kämping, kuid see on liiga palju enne Varssavit ja sealt jääb väga pikk tee laupäeval koju sõita. Lodzis kämpingut ei ole, aga kusagil Lodzi lähedal on pansionaat, millel peaks olema ka telkimisala. Sealt on Varssavisse umbes 100 km. See jäigi meie kõige tõenäolisemaks ööbimiskohaks, kuni jõudsime Saksamaalt Poolasse. Kell oli pool 5 ja meil hakkas tekkima õhkõrn lootus, et suudame 500 km umbes 5 tunniga ära sõita ja siiski Varssavis ööbida. Esimesed 60 km läbisime vähem kui 30 minutiga, järgmise 5-6 km peale kulus umbes samapalju. Sealt edasi läks aga libedalt ja pool 10 õhtul keerasime Varssavi kämpingu väravast sisse. Ruumi oli ohtralt, saime endale ilusa suure platsi. Kämpingus oli veel üks Eesti numbriga matkabuss, mille omanik tuli meiega juttu ajama. Nende pere oli tagasiteel Horvaatiast ja nagu meiegi, kiitis mees Poola teid. Kui aastaid tagasi oli Saksa kiirteel kihutades õudne mõelda, et varsti peab mööda Poolat logistama, siis nüüd on tõesti nii, et Poolasse jõudes ohkad kergendatult ja vajutad mõnuga gaasipedaali.

Laupäev, 27. august 2016

Uskumatu, kui kiiresti on võimalik sõita läbi Varssavi! Läbi linna viib kiirtee, millel võib sõita 120 km tunnis. Linna keskel asuvast kämpingust olime umbes 10 minutiga linna ääres. Äärelinnas muidugi muutub liiklus tavaliseks venimiseks. Mõnikümmend kilomeetrit saab päris kiiresti edasi ka Varssavist kodu poole sõites ja järgmisel aastal ehk lisandub veel 25-30 km uut teed, ehitus praegu käib. Ostrow Mazowieckast alates on tee kitsas, aeglane, uinutav, uinutav… Lonksasime energiajooki, kuulasime klassikaplaate ja nii said tänased 900 km läbi. Päris pimedas jõudsime tagasi koju. Kuidagi kummaline oli autost voodiriided tuppa tassida ja end „umbsesse ruumi“ magama sättida. 23 ööd oli meie peavarjuks olnud telk ja kogu elu oli kulgenud vabas õhus.

Ega päris kohe ei hoomagi seda emotsiooni, mida sellised reisid pakuvad. Hiljem reisikirju redigeerides ja veel hiljem varasemaid reisikirju üle lugedes saab meie mõnusaid reise ikka ja jälle uuesti kogeda ja uusi reisiplaane teha.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s