Marche 2017

Reede, 11. august 2017

Augusti alguses lahkusid Kanal 2 ja TV3 vabalevist. Juba juuli keskpaigast tõi see endaga kaasa lõputu hulga Viasati paigaldusi, nii et viimased puhkuse-eelsed nädalad möödusid Viljaril meeletus töötempos. See oli ka põhjuseks, miks me läheme puhkusele alles 11. augustil. Veel eile oli meil mõlemal pikk tööpäev. Õhtul kell 8 alustasime pakkimist ja käisime toidupoes üht-teist kaasa ostmas. Täna hommikul ärkasime kell 6. Tõusime üles, jõime kohvi, tassisime asjad autosse ja kell 9 sõitsime väravast välja. Kolme päevateekonna kaugusel ootasid meid Dolomiidid, sealt edasi Itaalia Marche maakond ja lõpuks rannapuhkus Horvaatias.

Terve päeva võitlesime kordamööda unega. Mina päris magama ei jäänud, küll aga jäi Viljar. Tänu sellele sain ka mina seekord päris palju roolis olla. Tartust Varssavisse ja tagasi on sõidetud kümneid kordi, viimati 3 nädalat tagasi, kui käisin Varssavis Triumphi konverentsil, nii et tee oli tuttav. Kell pool 10 kohaliku aja järgi jõudsime Varssavi kämpingusse.

DSC03067

Õhtu oli ülisoe, sooja 30 kraadi. Kuigi olime pikast päevast väsinud, veetsime siiski veel paar tundi roosat veini limpsides, sest kuidagi ei raatsinud seda mõnusat sooja õhtut maha magada.

Laupäev, 12. august 2017

Ärkasime hästi väljapuhanuna veidi enne 8. Ka hommikul oli ilm väga soe, kuid õhus oli tunda lähenevat vihmasadu. See algaski just siis, kui me Varssavist Dresdeni suunas sõitma asusime. Enne seda käisime ühes tee äärde jäänud Decathlonis, tahtsime osta uust autokülmikut. Paraku neid seal ei müüdud. Üht-teist vajalikku jäi selles suures spordipoes ikka näppu, näiteks uus ja äge pealamp, sest Viljar avastas eile õhtul, et ta on eelmise ära kaotanud.

Wroclavini viis meid päris korralik kiirtee. Veidi vürtsi lisas  meie teekonnale üks Porche, mille juht oma perutavat autot ei suutnud vaos hoida ja tegi kahel sõidureal sõitvate autode vahel sellist slaalomit, et ausalt – ma oli tükk aega üllatusest sõnatu. Olin selliseid asju seni ainult Bondi filmis näinud.

Wroclavis leidsime suure kaubanduskeskuse, kus olid nii Decathlon kui Auchan. Viimasesse marssisime kohe sisse, sest oleme sealt varemgi reisitarbeid ostnud. Seekord laiutasid aga kõikjal koolikaubad ja reisivarustust polnud kusagil näha. Vaatasime ka sealse Decathloni üle, aga seal sama lugu. Viimaks leidsime ühe elektroonikapoe, kus oli valida lausa 4 autokülmiku  mudeli vahel. Ostsime kõige suurema ja kõige võimsama, mis oli muidugi ka kõige kallim. Loodame, et õigustab usaldust.

Öömajaks valisime kiirteest 6 km kaugusele jääva kämpingu veidra nimega Halali Park. Õigupoolest polnud seda kämpingut kuigi lihtne leida, sest navisse pandud aadressil oli kena väike saksa külake. Inimesed jalutasid ümber tiigi või istusid tiigi kaldal ja veetsid seal oma laupäevaõhtut. Õnneks nägime külas ringi sõites kämpingu viitasid ja nende järgi jõudsime lõpuks kohale. Selges saksa keeles lugesime receptioni aknalt, et peremees tuleb hommikul kell 8 ja kuni sinnani vali ise koht kuhu tahad. Kohti oli piisavalt. Terve päev oli ilm olnud sügisene, õhtul oli 13,5 kraadi sooja ja tibutas veidi. Panime soojemad riided selga, majutasime ennast oma uue suure telgi eeskotta ja valmistasime õhtusöögi. Seejärel Scrabble ja vein ja siis mõnusasse jahedasse telki magama.

DSC03070

Pühapäev, 13. august 2017

Hommikul pesema minnes tabas mind üllatus – ilma mündita ei tulnud dušist isegi mitte külma vett. Tasulist dušši kuigi sageli enam ette ei tule, see tundub olevat mingi Ida-Saksa jäänuk. Viljar oli sama asja avastanud ja kämpingupidajalt 2 žetooni ostnud. Naiste duširuumi uksel hõikudes õnnestus tal minuga kontakteeruda ja žetoon üle anda, nii saime mõlemad oma 5 minutit sooja vett ära soristada.

Paar tundi läks hommikuste toimingute peale, mille hulka kuulus seekord ka telgi kuivatamine. Ilm oli endiselt jahe, niiske ja udune. Enne äraminekut käisin prügi ära viimas ja kogemata rikkusin kohalikke reegleid. Pärast pudelite värvi järgi sorteerimist ja õigesse kasti kukutamist märkasin, et seda on lubatud teha ainult tööpäeviti kellast kellani, aga täna on ju pühapäev. Loodan, et ma siiski kellegi puhkepäeva ära ei rikkunud.

Võtsime suuna Cortina d’Ampezzole ja mina sukeldusin internetti, et leida mõni tee äärde jääv toidupood, mis on pühapäeval avatud. Baierimaal nimelt on seadusega sätestatud, et poed on lahti tööpäevadel kuni kella 8ni õhtul ja pühapäeviti suletud. Ja päriselt ongi nii, et näiteks küllaltki suures Regensburgi linnas on kaubanduskeskused ja poed pühapäeval kinni. Leidsin ühe saksakeelse artikli uudisega, et eelmise aasta oktoobris avati Müncheni raudteejaamas toidupood, mis on isegi pühapäeval avatud! Huvitav, kas kunagi tuleb ka meil aeg, kus seadusega on keelatud suuri kaubanduskeskusi pühapäeva õhtul kella 9-ni lahti hoida? Igal juhul tundub, et täna peame läbi ajama olemasoleva toidukraamiga.

Austria piirile lähenedes tegime suures rahvarohkes bensiinijaamas peatuse, et tankida autot, süüa lõunat ja osta Austria kiirteevinjett. Ostsime kohe 2 tükki kokku 20 päevaks, et tagasi sõites poleks vaja sellepärast muret tunda. Guljašš-supp, kohv ja kook maitsesid hästi ja sõit jätkus silmapiiril kõrguvate mägede suunas.

„Silmapiiril kõrguvatest mägedest” said varsti kõige ehtsamad Alpid. Nende ilu me täna kuigipalju nautida ei saanud. Sõitsime mööda kiirteed, et võimalikult vara kohale jõuda. Kell oli siiski juba 7 läbi, kui Cortina d’Ampezzosse jõudsime. Meil oli plaanis jääda kolmeks ööks suurepärasesse Rocchetta kämpingusse siinsamas linna külje all. Läks aga nii, et saime sel õhtul kämpingute teemal endal adrenaliini päris lakke. Nimelt olid nii Rochetta kui ka selle naabruses asuv kämping pilgeni täis. Sõitsime 6 km tagasi teisele poole Cortinat lootuses, et saame koha sealses suures Olympia kämpingus. Ka see oli täis. Võtsime ACSI kämpingute programmi lahti ja hakkasin järjest ümbruses asuvaid kämpinguid läbi helistama. Kõigist kuulsin rohkem või vähem lahke hääletooniga ühesugust vastust FULL. Hakkas juba vaikselt hämarduma ja me ei tahtnud endalt ega teineteiselt küsida, mida me siis teeme, kui me ei leiagi täna endale kämpingut. Umbes seitsmendast kohast kuulsin siiski, et seal on ÜKS vaba koht. Ruttu koordinaadid navisse ja teele! Sõita oli veidi üle 40 km ja me sõitsime seda mööda uskumatult käänulisi mägiteid mäest üles ja mäest alla peaaegu poolteist tundi. Kottpimedas kell pool 10 jõudsime kohale väikese Forno di Zoldo linnakese kitsale tänavale, kus oleks pidanud asuma kämping. Nägime küll kämpingu reklaami, aga telke-kämpereid ei paistnud kusagilt. Üks kitsas teeke kadus künka taha ja sedamööda me siis vaikselt oma autoga hiilisime. Ja ennäe!, künka taga oligi täitsa suur kämping, mille olemasolu kitsastel teedel ja tänavatel tiirutades ei oska ettegi kujutada. Peremees näitas meile koha kõrgel mäenõlval, kuhu saime telgi panna. Auto tuli jätta parklasse. Seadsime end sisse, sõime mõned võileivad ja mõtlesime selle peale, et saime endale viimase telgiplatsi mitmekümne kilomeetri raadiuses. Sulaselge vedamine!

DSC03123

Esmaspäev, 14. august 2017

Täna oli meil esimene Dolomiitides matkamise päev. Olime pikalt planeerinud minna vaatama kuulsaid Tre Cime tippe Cortina d’Ampezzo lähedal. Kuna kämpinguga läks eile nii nagu ta läks, tuli meil täna jälle mööda käänulisi mägiteid Cortinasse tagasi sõita. Umbes 60 km peale kulus aega ligi 2 tundi, sest teedel olid ummikud. Cortinast tuli veel ligi 20 km üles mägedesse sõita. Teadsime, et viimane osa teest on tasuline ja matka alguspunkt on rifugio (alpimaja, kus on reeglina restoran ja väike hotell) Auronzo juures. Paraku 7 km enne kohale jõudmist oli tee suletud. Kaks politseinikku seletasid kümnetele autojuhtidele, kes tahtsid sellele teele pöörata, et Tre Cime parkla on täis, autosid juurde ei lasta, tulge tunni-pooleteise pärast tagasi. Olime lausa jahmunud, sellist asja ei osanud küll karta. Jätsime auto ühe kohviku juurde parklasse ja käisime toidupoes, mida olin enne silmanurgast märganud. Tagasi auto juures, mõtlesime, et istume kohvikus, aga seal midagi isuäratavat silma ei hakanud. Lõpuks läksin ühelt politseinikult küsima, mis ta arvab, kaua meil oodata tuleb. Mees ütles, et parkimisega võib üleval olla probleeme, kuid kui me tahame, siis ta laseb meid sisse. Tore! Muidugi tahtsime!

Viimasele teelõigule sisenemise eest pidime maksma 25 eurot. Päris palju! Parkimisala oli hiigelsuur ja meil ei tekkinud küll mingit probleemi oma auto ärapaigutamisega. Matkasaapad jalga ja teele! Esiotsa ehmusime lausa ära, et mis matk see niisugune on mööda rahvast täis laia teed. Nii oli see siiski ainult järgmise rifugioni, kus oli söögikoht. Ilmselt paljud kinnitasid seal keha ja läksid siis sama teed tagasi. Seda osa matkarajast sai läbida lapsevankrite, ratastoolide ja muu sellisega. Ka vaevaliselt liikuvatele vanuritele oli see jalutuskäik jõukohane.

Kohvikus istudes ja õlut juues täitus minu väike palve kaitseinglile, et ta paksud pilved kolme tipu ümbert ära ajaks. Saime tipud kenasti pildile.

DSC03085

Matkarada tegi ringi ümber mäe, mida need tipud kroonivad, nii saime neid eest ja tagant ja külje pealt näha. Lisaks neile veel teisi mägesid, orge ja väikesi järvekesi.

DSC03112

Dolomiidid oma heledate sakiliste mäetippudega oli tõesti võimas vaatepilt, jäime nähtuga väga rahule. Kuigi seda matka määratletakse kui kerget, olime pärast umbes 5-tunnilist kõndimist ikkagi päris väsinud.

DSC03110

Teisipäev, 15. august 2017

Tänane matk oli väga ilus. Otsisime eile õhtul internetist infot ümbruskonnas asuvate matkaradade kohta ja avastasime, et on olemas äpp nimega Wikiloc, kuhu inimesed on enda poolt läbitud ja salvestatud matkad üles laadinud. Seda saab siis ühtlasi ka teejuhina kasutada. Meile tundus ahvatlevana umbes 5-tunnine matk Coldai mägijärve juurde, mille esimene pool tähendas rohkem kui 700-meetrilist tõusu ja teine pool sama teed pidi allatulekut. Matka alguspunkt oli 13 km meie kämpingust Palafaveras, kust lähevad üles ka tõstukid, mis talvel tõstavad suusatajaid ja suvel matkajaid. Meie muidugi tõstukit ei kasutanud.

DSC03126

Esimene pool ülesminekust kulges mööda mäesuusanõlva ja oli üpris lihtne. Teine pool oli rohkem kui tund aega kestev rügamine, paras väljakutse kuuma päikese käes. Tuleb tunnistada, et enda kere järsust mäenõlvast ülesvinnamine, süda tagumas, higistades – see on üks paras kannatus. Aga samas on see toredam kui tavaline trenn, sest sind ümbritsevad vaated mägedele ja orgudele on kirjeldamatult ilusad. Ja kui sa siis lõpuks üles jõuad, on enda üle hea meel, et sa ikka nii tubli oled, ja siis ikka ja jälle need vaated lõpututele heledatele mäetippudele. Võimas!

DSC03156

Meie tegime Coldai järve ääres puhkuse- ja söögipausi, taastusime veidi ja siis kappasime mööda mäenõlva alla tagasi. Ma kasutan väljendit „kappasime”, sest tulime päris tempokalt. Mitte just pooljoostes, aga nii, et ka allatulek nõudis pingutust.

Itaallased tunduvad olevat väga suured matkajad. Ka see rada oli täna üsna rahvarohke, eriti siis, kui palju inimesi korraga allatulekule asutasid. Kes siis täna matkarajal olid? Lastega pered, noorpaarid, vanapaarid, üksikud vanemad inimesed, noortegrupid, lapselastega vanavanemad, poistekambad, koerad koos oma inimestega. Koeri oli ikka väga palju! Mulle tundub, et Eestis ei ole matkasport nii populaarne ei inimeste ega koerte hulgas.

DSC03142

Siinkandis ringi sõites jäi silma, et kohanimede siltidel on kaks varianti, üks itaaliakeelne ja teine midagi muud. Tuhnisin veidi internetis ja sain teada, et see teine on ladina keel. Uskumatu! Mul polnud õrna aimugi, et kusagil veel ladina keelt räägitakse aga tuleb välja, et siin Dolomiitides ja Veneto piirkonnas on umbes 30 000 inimest, kellele see on emakeel!

Kolmapäev, 16. august 2017

Eile õhtul otsustasime, et ei sõidagi veel täna Marchesse, jääme siia ja teeme veel ühe matkapäeva. Seekord alustasime matka lausa oma kämpingust. Ees ootas 12,3 km pikkune ring, mille kaugeimas/kõrgeimas punktis asub baita Angelini. Vaatasin sõnaraamatust järele, „baita” tähendab suvilat, seega tegemist peaks olema mingi majakesega mägedes.

Terve esimese tunni kõndisime põlismetsas üsna laial metsateel. Oli raske, sest tee läks kogu aeg üsna tugevalt ülesmäge ja oli palav. Esimese tunniga oli tõusu ligi 500 meetrit, seda on päris palju. Samas metsateel oli mõnus, kuulasime linnulaulu ja Viljar nägi möödalippavat hirve. Metsast välja jõudnud, tõmbasime veidi hinge ja imetlesime vaadet mägedele.

DSC03177

Veidi edasi kõndinud, läks teekond päris karmiks. Rada möödus ühe kalju kõrvalt, mis tähendas, seda, et me pidime nagu ämblikud mööda väga kitsast rada üsna järsult alla minema, seejärel mööda kaljust väljaraiutud umbes 50 cm laiust astangut kaljust mööduma ja siis teisel pool jälle käsi appi võttes ja rohututtidest tuge otsides ülespoole tagasi ronima. Tuleb tunnistada, et sel kitsal rajal oli päris hirmus, väike vääratus või tasakaalu kaotamine oleks väga halvasti lõppenud.

DSC03181

Lootsime, et hullem on nüüd möödas, kuid üks adrenaliinilaks ootas meid siiski veel ees. Nimelt veidi maad edasi tuli päris pikalt mööda ühte kaljulõhet laskuda. Ma imestasin väga, et selline rajalõik ilma turvavarustuseta üldse lubatud on. Lõpuks sai ka see tehtud ja taas tõmbasime veidi hinge. Meile jõudis järele veel üks matkajate paar, kes oma kahe matkakepiga tundsid end sellel laskumisel kindlamalt.

DSC03184

Rohkem karme teelõike meid ees ei oodanud, selle asemel tabas meid äikesevihm. Ja jälle võib öelda, et meil lihtsalt hullupööra veab. 3-4 minutit esimeste vihmapiiskade all kõndinud, jõudsimegi Baita Angelini juurde, mis tegelikult oli mägionn, mille uksed on avatud kõigile, kus saab ka ööbida ja süüa teha. Enne meid oli sinna jõudnud üks itaallaste paar, meie järel 10-15 minutit hiljem saabusid ka need, kellega me juba kaljulõhe juures olime kohtunud. Selgus, et nemad on Katalooniast. Istusime onnis vihmavarjus tubli tunni või rohkemgi, sõime oma kaasavõetud toidu ära ja ootasime pikisilmi vihma möödumist. Lõpuks saimegi jälle teele asuda.

DSC03193

Pärast äikest oli ilm päris külm, mul lausa käed külmetasid, aga liigutades sai jälle sooja. Nüüd oli meil vaja 7 km peamiselt laskuda. Tee viis jälle läbi metsa. Üsna teekonna lõpus sattusime väga kummalisse külakesse nimega Colserver.

DSC03202

Arhailised majakesed, ohtralt puidust kaunistusi, üks kunstiteosena kujundatud puuriit, 13. sajandist pärinev kirik – võtsime tempo maha ja uurisime seda kõike hoolega.

DSC03212

Siis veel tunnike allamäge ja olimegi väsinuna oma kämpingus tagasi.

Neljapäev, 17. august 2017

Täna pakkisime Dolomiitides oma laagri kokku ja sõitsime üle 400 km lõuna poole Marche maakonda, mis on meie tänavuse reisi peamine sihtkoht. Mägedele tüüpiliselt oli hommik jahe ja karge, soojemaks läks alles siis, kui päike kuuse ja kase tagant meie lauale ja toolidele paistma hakkas.

Pisut keerutamist mägede vahel ja varsti olime kiirteel. Täna polnud meil kordagi vaja ummikus istuda, juba kella 3 paiku jõudsime Urbino lähedal asuvasse kämpingusse. Minu tänaöine õudusunenägu sellest, et kämping on täis, õnneks ei täitunud. Võib lausa öelda, et kämping on tühi. Tegelikult on see üpris veider kämping. Kui me jalgsi hakkasime receptioni juurest astuma, et telgiplatsi otsida, soovitas peremees ikka autoga minna, sest kämping on suur. Ta ongi suur, ainult et kohti, kuhu telki panna, on vähe. Põõsad ja puud ja teerajad ja kallakud – suure vaevaga leidsime hea koha, kuhu ka elektrijuhtmed ulatuvad.

DSC03217

Tegelikult on siin mõnus. Ilm oli hästi soe, 33 kraadi, nii et käisime ruttu Urbinos poes ja siis läksime kämpingu basseini ujuma. Selle ümber oli päris palju inimesi. Pärast pesin esimese puhkusenädalaga tekkinud musta pesu puhtaks, tegin õhtusöögi ja siis üritasime eeloleva nädala plaani kokku panna. Nimelt on mul üles kirjutatud ligi 40 märksõna, millega peaks arvestama. 28 neist on näiteks Itaalia kaunimate külade nimekirjas olevad kohad, mida loomulikult ei pea kõiki läbi käima. Aga kuidas valida, kui võõraid nimesid on palju ja nende asukohast pole aimugi? Panin nad praegu map&guide kaardile kõik kirja ja hakkame seda sasipundart siis homme otsast harutama.

Reede, 18. august 2017

Esimeseks vaatamisväärsuseks oli meil täna siinsamas kämpingust 3 km kaugusel asuv Urbino krahvi palee Palazzo Ducale. Väga varakult ei saanud me teele asuda. Nimelt hakkas öösel kummimadrats tühjaks minema ja seda tuli iga natukese aja tagant uuesti täis pumbata. Hommikul hakkas Viljar asja uurima ja selgus kurb tõsiasi, et meie täiesti uue Jyskist ostetud madratsi kork ei pea ja parandada seda ei saa. Tuleb võtta kasutusele varumadrats.

Pool 11 olime Urbinos ja otsisime autole parkimiskoha. Paistab, et palee on väga populaarne turismiobjekt, autosid ja inimesi oli väga palju. Seisime tükk aega piletijärjekorras. Ajaviiteks uurisin hinnakirja ja avastasin, et  sama piletiga on võimalik külastada paarkümmend kilomeetrit eemal asuvat Gradara kindlust. Meil oli see nagunii plaanis, nii et tore, et ma märkasin seda pakkumist.

DSC03219

Urbino doodži Federico III da Montefeltro (1422 – 1482) eesmärgiks oli ehitada palee, mille sarnast pole varem nähtud. Õigupoolest öeldakse, et see polegi palee, vaid pigem nagu väike linn. Muidugi on see palee hiigelsuur, muidugi on selles palju saale ning suuremaid ja väiksemaid ruume. Nende hulgas kuulsaim on doodži endine kabinet.

DSC03224

Selle väikese, napilt 10-ruutmeetrise ruumi laed ja seinte ülaosa on kaetud kirkate maalingutega, alumist osa aga kaunistavad puitintarsiad. Need on tõepoolest meisterlikud, luues tõelise illusiooni ruumilisusest.

DSC03228

Meie liikusime koos rahvahulgaga ruumist ruumi, kuid tuleb tunnistada, et suured tühjad ruumid ei suutnud meis vaimustust tekitada. Urbino palee ime jäi meie poolt tabamata. Küll aga jääb kauaks meelde Raphaeli maal La Muta, millel on kujutatud noort kurvailmelist naist. Üsnagi Mona Lisat meenutav maal jäi mind kummitama eriti sellepärast, et minu arvates oli maalil kujutatud naine äravahetamiseni sarnane Lenna Kuurmaaga.

DSC03238

Edasi viis meie tee Urbinost loode suunas, et vaadata mitut väikelinna. Esimene neist, Macerata Feltria pidi olema ilus termaalvee-spaade linn. Kujutasin ette, et see on nagu Pärnu, kus suvitajaid patseerib mööda tänavaid hulgi ringi. Itaalia spaa-linn on kell 2 päeval täiesti inimtühi. Spaa töötab hommikul 8-12, kõik ärid on 1 ja 4 vahel suletud, isegi apteek, kusjuures üks lõunaks suletud majatarvete pood oli loomulikult kõik reklaamiks tänavale tõstetud kaubad niimoodi sinna jätnudki.

DSC03244

Leidsime siiski ühe kohviku, kus oli 4 külastajat, tellisime õlut ja foccaciat ja tõmbasime veidi hinge.

Sõit jätkus San Leo poole, kus asub 15. sajandil oma tänaseni säilinud välimuse ja sisemuse saanud kindlus, mida peetakse üheks kaunimaks näiteks omasuguste seas. Kõrgel kaljunukil asuv kindlus oli tõesti huvitav.

DSC03263

DSC03249

Lisaks arhitektuurile pälvis meie huvi ka tulirelvade, eriti püstolite ja revolvrite väljapanek. San Leo kindlusele lisab tuntust see, et siin veetis oma viimased aastad krahv Cagliostro. 1743. aastal Palermos sündinud Cagliostro elu oli täis seiklusi ja paraku ka kuritegusid. Okultist, alkeemik, vabamüürlane, maailmarändur, kes jõudis otsaga Prantsuse kuningalossi, et seal õukonda oma maagiliste riitustega lõbustada. 1791. aastal lõppesid tema seiklused, kui inkvisiitorid ta arreteerisid, süüdistades teda ketserluses, maagias, nõidumises ja vabamüürluses. Pärast 18 kuud kestnud protsessi mõisteti ta surma, kuid paavst muutis otsuse eluaegseks vangistuseks Saint Angelo kindluses Roomas. Pärast põgenemiskatset toodi ta San Leo kindlusesse ja paigutati pisikesse kongi, mille ainus väljapääs asus ruumi laes. Siin möödusid tema viimased 4 eluaastat üksikvangistuses.

DSC03258

Tagasiteel tegime peatuse Frontino linnakeses, kus parasjagu toimus hernehirmutiste võistlus. Võistlustööd palistasid linna peatänavat. Ilmselt hinnatakse uusi lähenemisi, kuidas valmistada inimesesarnaseid olendeid uusi ja ootamatuid materjale kasutades. Erinevaid lahendusi, millega herneid hirmutada, oli palju.

DSC03265

DSC03267

Mäe otsas asuval väikelinnal on vaid üks tänav ja ümber linnakese kulgev vaateplatvorm. Vaated on, nagu ikka, hingematvad. Päriselt ka, sest Marche meenutab väga Toskaanat, kuid on natuke rohelisem ja mägisem. Erinevad värvid ja pinnavormid pakkusid ohtralt silmailu, samal ajal kui mööda täiesti auklikku mägiteed tagasi Urbino poole kolistasime.

Otsustasime, et täna „kodus“ süüa ei tee. Leidsime Urbinos ühe mõnusa taverna Degli Artisti, sõime pitsat ja jõime õlut. Pärast jalutasime veidi ringi pimenevas ja endiselt soojas Urbino vanalinnas ja vaatasime tavapärast lõunamaa linnade õhtust melu.

Laupäev, 19. august 2017

Kaks ööd oleme siin Urbino lähedal kämpingus olnud, oli aeg edasi liikuda. Pakkisime oma laagri kokku ja läksime peremehe juurde arveldama. Päris suur oli meie üllatus, kui selgus et makseviis on only cash ja summa 2 öö eest 81 eurot. Päris palju, arvestades siinseid olmetingimusi. Liiga palju.

Edasiliikumiseks sõitsime tegelikult veidi tagasi. Dolomiitidest tulles olime üsna lähedalt möödunud Gradarast, kuid kuna meil oli suur mure, kas me ikka kämpingus kohta leiame, siis sõitsime sellest mööda. Nüüd siis läksime tagasi Gradara kindlust vaatama. Teel tegime väikese peatuse Montefabbri väikelinnas, mis meenutas väga eile külastatud Frontinot – paar tänavat keskel ja kaitsemüüriga ümbritsetud tänav ümber linnakese. Astusime sisse San Gaudenzio kirikusse, mille uks oli lahkelt lahti. See väike kirik on üks vanematest Urbino piiskopkonnas. 11. sajandil ehitatud kirikut on 16. sajandil renoveeritud ja laiendatud. Huvitav oli vaadata mustvalgeid pannoosid, mis on valmistatud mustast ja valgest kriidimassist.

DSC03285

Gradara oli kõige ehtsam turistimagnet, autosid ja inimesi triiki täis. Võrreldes eile nähtud San Leoga on Gradara palju rohkem loss kui kindlus. Erinevad lossihärrad on vahetunud kuni 20. sajandi alguseni ja omanikud on seda oma maitse järgi kujundanud. Kuna sajandite taha jäänud ruumikasutus on tänaseks palju muutunud, algavad paljude ruumide kirjeldused sõnaga „oletatavasti“. Samamoodi pole kindel, kas Gradara kõige suurem tõmbenumber, Malatestade-aegne Paolo ja Francesca õnnetu armastuslugu, reaalselt leidis aset või mitte. Kuid kuna teema müüb, siis praegu on lossis olemas ruum, kus proua Francesca oma mehe venna, Paolo da Malatestaga armurõõme maitstes mehele vahele jäi ja mõlemad sealsamas raevunud ja armukadeda abikaasa käe läbi õnnetu otsa leidsid.

DSC03299

Edasi viis meie tee mööda mereäärset maanteed Fanosse, mis 150 aastat tagasi oli vaikne rahusadam, kuhu Firenze loomeinimesed suurlinna kuumuse ja rahvahulkade eest põgenesid. Praegu on ta üsna tavaline kuurortlinn Vahemerd ääristavas reas. Tõsi, kunagi oli seal roomlaste rajatud Fanum Fortunae, millest praeguseni on säilinud Arco di Augusto, Augustuse kaar, millest kaudu me linna sisenesime. Varsti pälvis meie tähelepanu hoopis see, kuidas suurt turgu kokku pakiti. Paljudel müüjatel olid päris hästi mehhaniseeritud süsteemid nii päikesevarjude kokkulappimiseks, lihaleti sissetõmbamiseks kui kaubariiulite autosse pakkimiseks, et autol luugid sulgeda ja turuplatsilt minema sõita. Käisime korra ka mere ääres, võtsime hirmsa kuumuse leevendamiseks külmad õlled ja varsti sõitsime edasi.

DSC03312

Järgmine peatus oli meil paarkümmend kilomeetrit edasi järjekordses suvituslinnas nimega Senigallia. Meid huvitas sealne Rotonda a Mare, merre ehitatud ümmargune hoone. Kohapeal selgus, et hoone on, kuid mingit tegevust seal enam ei toimu juba aastaid. Hoone ehitati 1935. aastal, et teha seal veeprotseduure ja muid tervistavaid toiminguid. Üht-teist tehti seal ka peale II Maailmasõda, kuid tasapisi hakkas asi välja surema ja nüüd ongi seal võimalik teha vaid plaanilisi üritusi. Kahju, huvitav hoone ju.

DSC03315

Viimase peatuse enne tänast kämpingut tegime Jesi linnas, mida kutsutakse Marche väikeseks Milanoks. Huvitaval kombel oli see linn tõesti erinev seninähtuist. Linna läbis pikk ja lai jalakäijate tänav, ääristatuna väikestest poekestest, mis nüüd vastu õhtut jälle oma uksed avasid. Tänav lõppes väljakuga, kust edasi läksid keskaegse vanalinna kitsad tänavad. Jalutasime, vaatasime inimesi ja sõime jäätist.

DSC03318

DSC03320

Tänase kämpingu leidsime väikese otsimise peale üles, kuid siin sattusime esimest korda keeleprobleemi otsa. Nimelt pole siin üldse sellist kohta nagu reception, sest ilmselt siin juhuslikke turiste ei käi. Üks papi helistas omanikule ja siis seletas meile ladusas ja kiires itaalia keeles, kuhu me telgi panna võime, kui palju see maksab, kus on pesuruumid, kuidas duši jaoks sooja vett teha jne jne. Hiljem käis veel näitamas, et kui sadama hakkab, siis võime kõrvalasuva katusealuse alla kolida. Imelikul kombel saime me lõpuks kõigest aru, mida ta meile kõneles. Helistasime küll vahepeal Tiinale, et tema meid natuke vahendaks, sest me ei teadnud, millal ja kelle me saaksime kokkulepitud 28 eurot maksta, kuid seda ei õnnestunud ka Tiinal papilt välja uurida. Asi lahenes iseenesest paar tundi hiljem, kui tuli omanik, kes veidi inglise keelt rääkis. Nii saime asjad uuesti üle rääkida ja kohe ka kahe öö eest ära arveldada. Erinevalt eelmisest on see kämping odav. Meeldivalt odav.

Pühapäev, 20. august 2017

Head Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva meile kõigile! Elagu Eesti!

Pärast hommikusööki võttis Viljar uuesti käsile enne reisi Jyskist ostetud madratsi, mis õhku ei pea. Ta oli jõudnud veendumusele, et korgi vahelt immitsedes madrats nii kiiresti tühjenema ei peaks, ilmselt on ikkagi kusagil auk. Veega madratsit üle valades selguski, et on tõepoolest auk, mida võiks proovida paigata.

DSC03325

Kaasavõetud liimid olid ajaga kivikõvaks läinud, seega sõitsime lähedalasuvasse toidupoodi ja lisaks paarile toiduasjale leidsime sealt lõpuks ka liimituubi. Seejärel saime võtta suuna Frasassi koobaste poole, mille külastamine meil täna plaanis oli. Kämpingust koobasteni oli veidi üle 30 km Esino orus üle mägede kulgevat teed.

Siinsed mäed on, nagu oleme ennegi kuulnud, augulised nagu Šveitsi juust. Siin, Gola di Rossa mäe sees on Sentino jõgi uuristanud aegade jooksul teadaolevalt rohkem kui 30 km koopaid. Suurim neist avastati alles 1971. aastal. Nüüd on sellest imekaunist, ohtralt valgeid stalaktiite ja stalagmiite sisaldavast mitme saaliga koobastikust saanud ülimalt populaarne turismiobjekt. Parklas oli sadu autosid, piletisabas seisis sadu inimesi, iga 10 minuti järel viis buss uue bussitäie inimesi koobaste sissepääsu juurde ja meie giidi väitel siseneb koobastikku iga 10 minuti järel uus 60-70-inimesest koosnev grupp. Meie oma giidiga saime sisse kell 13.35, sest inglisekeelseid gruppe on päevas kõigest 4 ja eelmisest jäime napilt maha.

Koopad on loomulikult imeilusad. Esimene, suurim saal, on 240 meetrit kõrge. See on üks suurematest Euroopas.

Pildiotsingu frasassi 240 m high tulemus

Nagu ikka, on silmapaistvamatel stalaktiitidel ja stalagmiitidel nimed: Niagara kosk, küünlad, oreliviled, Jääkaru, üks, mis valgusvihus heidab seinale kongus ninaga mehe profiili. Meie giid oli tubli ja rääkis palju, kuid kuna pidevalt möödusid teised grupid ja need koopad on hästi jõukohased ka väikeste lastega peredele, oli ümberringi pidev taustamüra ja palju huvitavat infot läks kaduma. Ühel hetkel sattusin pealt kuulama meie giidi ja ühe võib-olla hollandi naise vestlust. Giid rääkis, et Itaalias hakkavad lapsed juba 6-aastasena inglise keel õppima, kuid nad ei õpi koolis rääkima. Nad teavad sõnu, aga ei oska neid vestluses kasutada. Passiivne keeleoskus, nagu minul on saksa keeles.

Kell pool 4 hakkasime koobaste juurest tagasi sõitma ja tegime peatuse meie tänases „kodulinnas“ Cingolis. Ehitatud kunagise roomlaste linna Cingulumi kohale, on praegune linna peaväljak, Vittorio Emanuele nimeline muidugi, samas kohas, kus oli roomlaste foorum. Meid huvitasid rohkem vaateplatvormid, mis on andnud linnale hüüdnime Marche rõdu. Ja tõepoolest, kahelt vaateplatvormilt avaneb suurepärane vaade ümbritsevale künklikule maastikule. Selge ilmaga paistavad ära isegi meretagused Horvaatia mäeahelikud. Väga äge!

DSC03332

Tähtsat riigipüha tähistasime maitsva söögi ja roosa vahuveiniga.

Esmaspäev, 21. august 2017

Hurraa, paigatud madrats ei lasegi enam õhku läbi! Öö oli mõnusalt jahe ja uni hea, nii et ärkasime hommikul pool 8 hästi väljapuhanuna. Pakkisime oma laagri selles kämpingus jälle kokku, et jõuda täna õhtuks Monte Sibillini rahvuspargi lähedale Sibilla kämpingusse.

Teel tegime mitmetes linnades peatusi. Esimene neist oli Treia, jälle üks Itaalia kaunimate linnade nimekirjast. Seekord oli tegemist üllatavalt suure linnaga, mis kulges pikalt mööda mäeküüru. Peatänavat ääristasid päris suured ja imposantsed hooned, linna tagumises, ilmselt vanemas osas olid majad veidi väiksemad ja linn lõppes endisest kindlusest allesjäänud kaitsetorniga.

DSC03343

Tagasi tulime veidi kitsamaid kõrvaltänavaid pidi ja aeg-ajalt õnnestus meil heita pilk mõnest lahtisest uksest itaallaste elamisse. Mind üllatas see, et kohe tänavale avaneva välisukse taga ongi neil tugitool-diivan-telekas, ei ole mingit esikut ega muud ülemineku-ruumi tänavalt elutuppa.

Macerata oli veidi suurem linn, kus asub ka pika ajalooga ülikool. Meie tutvusime seal tegelikult ainult paari tänava ja peaväljakuga. Viimasega tutvusime see-eest põhjalikult. Veetsime seal peaaegu tunni ühes mõnusas tänavakohvikus õlut juues ja inimesi vaadates.

DSC03347

DSC03350

DSC03357

Sattusime Maceratas väga hea asukohaga parkimismajja, kust viis lift paar korrust kõrgemale, siis üks koridor ja uus lift, mis tõi meid peaväljakust paarisaja meetri kaugusele. Maceratas käisime ka ühes suures toidupoes, et osta koju kaasa oliiviõli ja veini.

Järgmine peatus oli meil San Ginesios, kust lootsime näha suurepäraseid vaateid Sibillini mägedele. Juba algusest peale tundus, et see linn on „remondis“. Ronisime mööda inimtühje tänavaid ülespoole, möödudes tänavaotstest, mis olid metallvõredega suletud. Paljude uste ette olid riputatud linased palakad, paljud poed olid kinni. Läks ikka päris palju aega, enne kui hakkasime taipama, et see linn on elanud üle maavärina ja sellepärast ongi selline tühi ja „katki“. Leidsin internetist info, et viimase aasta jooksul on San Ginesiot tabanud 76 maavärinat ja ilmselt paar tükki on olnud sellised, mis on päris suuri purustusi põhjustanud.

DSC03361

DSC03365.JPG

Järgmine peatuspaik meie teel oli Sarnano. Muide, teekonda Maceratast Sarnanosse peetakse üheks Marche maakonna kaunimaks ja seda ta tõesti oli. Tee viis mäest üles, mäest alla, paremale ja vasakule, tee kõrval oliivipuud, arhailised majakesed ja külad, vaated kaugele üle orgude, lisaks veel päike ja paras mõõdukas temperatuur. Kohe kahju hakkab inimestest, kes pole seda näinud. Niisiis, jõudsime Sarnanosse, mille kohta lugesin reisijuhist, et veel mõnikümmend aastat tagasi oli see üsna väljasurnud koht. Nüüd on seal kasutusele võetud kohalikud termaalveed ja see on linna uuele elule äratanud. Meil küll termaalvete ega spaadega mingit kokkupuudet polnud, kuid see-eest sattusime vaimustusse Sarnano vanalinnast. Mäetipus asuv ja kontsentrilistest tänavatest koosnev  ehe vanalinn moodustas tõelise kitsaste tänavate ja treppide labürindi, kus me tükk aega mõnuga ringi jalutasime.

DSC03380

DSC03381

Sattusime ühte kirikusse, kus oli ilmselt täna toimunud laulatus. Seda olid meenutama jäänud kaunistused lilleklumpidel ja kiriku istmeridade otstes, roosilehed istmeridade vahel ja ohtralt riisi kirikutrepil. Allapoole liikudes nägime ühe restorani uksel silti, et seoses maavärinaga on nad kolinud teise asukohta.

DSC03382

Viimane peatus enne kämpingut oli Amandolas. Ka siin jätsime auto vanalinna viiva värava taha parklasse ja ronisime mööda ülespoole suunduvaid tänavaid nii kõrgele, kui saime. Siit paraku hingematvaid vaateid ei avanenud, kuid ka siin nägime maju, mis olid poltide, palkide ja trossidega kokku tõmmatud. Ei teagi, mis neist majadest edasi saab, sest seda lootust, et rohkem maavärinaid siin ei tule, ju ei ole.

Mõne kilomeetri kaugusel asus meie tänane Sibilla kämping. Kohale jõudes oli esimene emotsioon, et kämping on suletud. Värav oli küll lahti, kuid kõik platsid olid tühjad. Veidi hiljem märkasime, et vähemalt üks seltskond siiski selles tutt-uues kämpingus pesitseb. Albaanlasest omanik näitas meile kõik vajaliku kätte ja seadsime ennast siin kaheks ööks sisse. Peab tunnustavalt mainima, et nii ilusate pesuruumidega kämpingusse pole me ammu sattunud. Kõik on hästi läbi mõeldud, kõik on kvaliteetne, kõik on olemas, ainult turistid pole seda kämpingut vist veel leidnud.

DSC03386

Teisipäev, 22. august 2017

Tänane päev möödus jälle matkates. Juba meie telgi eest avaneb imekaunis vaade Sibillini mägedele.  Monte Sibilla matka alguspunkti jõudmiseks pidime sõitma 14 km. Alguses läks kitsas ja käänuline mägitee nagu ikka, kuid rohkem kui 5 km enne päralejõudmist keerasime kruusateele, mis viis meid umbes 500 m kõrgemale. Kitsas ja auklik tee moodustas kümneid järske serpentiine. Tunnistan ausalt, alla kuristikku vaadata ma ei tahtnud, ootasin pingsalt päralejõudmist ja palvetasin, et ükski auto vastu ei tuleks. Ei tulnudki ja pärale me jõudsime. Üleval, nagu ikka, oli mägionn ristorantega, parkimisplats ja palju autosid, nii et me ei olnudki ainsad hullud, kes sellist teed mööda üles sõidavad.

Matkarada algas 1540 m kõrguselt ja viis meid hakatuseks paarsada meetrit kõrgemale, Gole dell’Infernaccio ehk Põrgu kuristiku servale. Vaated olid vapustavad, aga väga julgelt üle serva alla vaatama me ei kippunud.

DSC03417

Edasi kõndisime umbes 2 tundi laugelt ülesmäge, nautides fantastilisi vaateid ümbritsevatele mäetippudele. Matkarada kulges sõna otseses mõttes üle mäeküürude, kohati oli rada 1-2 meetrit lai ja kahel pool seda oli sadu meetreid vaba langemist või siis kiiret veeremist. Igal juhul oli parem sellele mitte mõelda, keskenduda kõndimisele ja vaadete nautimiseks jääda seisma, toetuda kepile ja lasta pilgul puhata.

DSC03438

Peale pisut järsemat lõpuosa ja veidikest ronimist kivide külge kinnitatud kettide abil olimegi Sibilla tipus 2173 m kõrgusel. Mitu seltskonda olid seal juba ees ja pidasid lõunapausi.

DSC03427

Meie liikusime pisut edasi järgmise tipuni ja leidsime selle tagant ühe mõnusa kivi, millel istuda ja kaasavõetud võileivad ja jogurt ära süüa. Kui me siis pärast söömist edasi liikusime ja veidi aja pärast tagasi vaatasime, saime aru, et olime istunud kuristiku serval asuval kivil. Sellepärast siis olid mul söömise ajal liblikad kõhus ja ma ei julgenud paremale poole alla vaadata.

DSC03431

Paarsada meetrit söögikohast edasi oli üles pandud infotahvel kõigi meid ümbritsevate tippude nimede ja kõrgustega.

DSC03447

Väga huvitav oli eriti see, et Sibillini mäestiku kõrgeim tipp Monte Vettore oma 2476 oli meile väga lähedal. Appenniinide kõige kõrgem tipp on Corno Grande Gran Sasso ahelikus ja tema kõrgus on 2912 m. Monte Sibillast asub see umbes umbes 60 km kagus. Matkaraja teine pool kulges pidevalt allamäge. Ühes kohas jäime vaatama, kuidas karjus koos kahe koeraga tuli oma lambakarjaga mägedest koju. Loomulikult olid lambad ka ise väga huvitatud kojujõudmisest, sest viimase osa teest läbisid nad rõõmsalt kapates ja suundusid kohe joogiküna juurde. Meile pakkus huvi just see, kuidas koerad väga asjatundlikult lammaste karjatamisega hakkama said.

DSC03457

Teekond autoga mööda järsku kruusateed alla oli 10 korda lihtsam kui hommikune ülesminek. Väike kõrvalepõige toidupoodi ja olimegi tagasi oma suurepärases tühjas kämpingus, et kasutada ära võimalus pesumasinaga pesu pesemiseks ja kuivatusmasinaga kuivatamiseks. Kuivatusmasin, tõsi küll, väga efektiivne ei olnud.

Kolmapäev, 23. august 2017

Taas oli aeg telk maha võtta ja edasi liikuda. Enne ärasõitu läksime receptionisse maksma ja saime jutule ühe noorema mehega, kes rääkis hästi inglise keelt. Kuulsime, et kämping sai valmis juba eelmisel aastal ja on ühinenud ka ACSI kämpingute ühendusega. Meie ACSI programm on 4 aastat vana, sellepärast me seda kämpingut sealt ei leidnudki. Viljar soovitas neil ühineda ka Archies programmiga, mis on hollandlaste tehtud ja kust ilmselt otsivad peatuspaika massiliselt ringirändavad hollandlased. Kämping oli ju tõesti väga heal tasemel ja oleks tore, kui neil see investeering ennast ära tasuma hakkaks.

Esimesed peatused tegime Lago di Gerosa paisjärve ääres. Samal ajal lugesin internetist, et Marche maakonnas ongi ainult üks looduslik järv, Lago di Pilato kõrgel Monte Vettore mäel.

DSC03463

Põhjalikumalt tutvusime Ascoli Piceno linnaga, millest oli mõni nädal tagasi Tuuli ja Markoga juttu. Nimelt on ühel eesti ärimehel just selles linnas kinnisvara soetatud. Linn on ilus ja tihkelt vaatamisväärsusi täis. Vahemereni jääb siit napilt 25 km. Aga kui sul on tõesti ohtralt raha ja sa mõtled, et üks maja võiks ju ka Itaalias olla, siis tõepoolest, miks just Ascoli Piceno?

Olime valinud jälle suurepärase parkimismaja, kust viis lift üsna vanalinna keskele. Linnameluga kohanemiseks võtsime istet ühes kohvikus ja tellisime õlut. Meie suureks üllatuseks toodi meile lisaks õllele ka 6 saiaviilu singi ja tomatiga. Väga tore!. Õlled joodud, võtsime raamatu näppu ja tegime paaritunnise ringi vanalinnas.

DSC03474

 

Nagu ikka, on siin üht-teist säilinud roomlastest, näiteks üks sild üle jõe, ja päris palju on keskaegseid hooneid.

DSC03480

DSC03478

Linna populaarseim koht on Piazza del Popolo, kus on tõepoolest uhked fassaadid ja loggiad.

DSC03477

Ronisime treppidest üles Parco dell’ Annunziata parki, kust pidi avanema suurepärane vaade Ascoli Piceno katustele. Avaneski, ainult et neid katuseid oli nii palju ja nad olid nii tihedalt, et polnud üldse aru saada, kus on need väljakud ja tänavad, kus me just hiljuti käisime.

Tagasi vanalinnas, jahutasime ennast jäätisega ja katsetasime teist korda oliive all’ascolese. Mõni kuu tagasi juhtusin vaatama saadet Reisile Sinuga, kus oli juttu ühest itaalia köögi spetsialiteedist, täidetud oliividest. Urbinos olime poest ostnud pakikese pooltoodet, mida tuli pannil 5 minutit praadida. Need ei jätnud meile küll mingit erilist muljet. Nüüd ostsime veel ühe tuututäie ehtsaid äsjavalmistatud  Ascoli oliive, mida siin leida võib, ja mulle meeldisid need väga. Päris uskumatu mõte on hakata pisikest oliivi hakklihaseguga täitma, siis teda paneerima ja seejärel õlis küpsetama. Aga lõpptulemuseks on kahtlemata mitte just kõige kalorivaesem, aga siiski väga mõnusaid maitseid sisaldav suutäis.

DSC03473

Järgmise peatuse tegime Offidas, mis on üks järjekordsetest Itaalia kaunimatest linnadest. Selle linna kolmnurkset peaväljakut peetakse üheks Marche maakonna erilisemaks tänu kahekordse loggiaga raekojale ja uhkelt dekoreeritud Theatre del Serpente Aureo teatrile. Tähtsaimaks arhitektuuriliseks objektiks on siiski kesklinnast mõnesaja meetri kaugusel künka tipus asuv 14. sajandi kirik Santa Maria della Rocca, mis on väga erilise arhitektuuriga.

DSC03495.JPG

Läbi vanalinna tagasi jalutades nägime paari pitsivalmistajat oma töökoja uksel istumas ja tööriistu klõbistmas. Nimelt on Offida tuntud oma niplispitside poolest. Ühe galerii vaateaknale olid mõned pitsid vaatamiseks ja müügiks välja pandud. Juurdlesin päris pikalt selle üle, et sul peab mingit pitslinikut ikka väga vaja olema, et seda 700 euro eest osta.

Järgmises linnas, Rotellas läks meil kiiresti. Ehkki tegemist on ühega Itaalia autentsete linnade nimestikust, on viimaste aastate maavärinad sajandeid püsinud maju kõvasti räsinud ja enamus vanalinnast oli tühi ja rusudes.

Paari kilomeetri kaugusel mäetipus asuv Montedinove pakkus see-eest suurepäraseid emotsioone. Lisaks sellele, et vanalinn oli hästi säilinud, kihas selles linnas ka tänapäevane elu. Siin tundsime üle hulga aja, et me ei ole maju vaatama tulnud turistid, vaid oleme sattunud elavasse linna, kus taadid istuvad ja arutavad maailma asju, naabrinaised vestlevad, üks tänaval, teine teise korruse aknal, kusjuures meie möödudes peatavad nad hetkeks oma jutu ja soovivad meile buona sera, noored poisid ja tüdrukud sehkendavad oma asju ajada. Ühest vanast avatud uksega majast möödudes nägime perekonda pliidi juures askeldamas. Nii et lisaks kaunitele vaadetele nii mägede kui mere poole jäi meil sellest väikelinnast veel kuidagi eriti ehe tunne.

DSC03523.JPG

DSC03522.JPG

Täna oleme ööd ühes agriturismo majapidamises. Tundub, et siia on elama asunud ilmselt Hollandist pärit pere, sest peremees polnud kindlasti itaallane ja maja ees käis rõõmus hollandikeelne jutuvada. Seekord oleme siis jälle kellegi koduses aias ja see tundub vahelduseks päris vahva.

Neljapäev, 24. august 2017

Tänane hommik oli just selline, nagu me endale ette kujutame, kui on juttu ilusast elust itaalia mõisas. Oli soe, aga mitte palav, päike paistis mõnusalt läbi puulatvade, me olime kena itaalia maamaja ees, mida ümbritses aed. Peremees ja proua jalutasid põõsaste vahel, vaatlesid neid aeg-ajalt ja vestlesid omavahel. Selline tüüne ja mõnus olemine. Väga tore, et meile vahelduseks selline koht ette sattus.

DSC03527.JPG

Viimasel päeval Itaalias ja Marche maakonnas oli meil plaanis külastada veel mitut suuremat ja väiksemat linnakest, liikudes samal ajal põhjapoole, et homne teekond Horvaatiasse ülearu pikaks ei kujuneks. Esimene linnake oli Moresco, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on keskaegne kaheksanurkne torn. Kahjuks ei saanud sinna sisse. Vaatasime linna peaväljakut ja ümber linnakese jalutades vaateid nii mägede kui mere poole.

DSC03541.JPG

Suuremasse linna Fermosse jõudes otsisime kõigepealt ühe toidupoe, et varuda sööki ja jooki lähemateks päevadeks. Seejärel kiirustasime vanalinna, sest lugesin reisijuhist, et Fermos asuvad mingid maa-alused rooma tsisternid, mis on linna põhiline vaatamisväärsus ja kuhu saab koos giidiga sisse minna. Selgus, et pileteid saab tsisternidest veidi eemal asuvast muuseumist. Suundusime muuseumi otsima ja kohtusime teel suure grupi inimestega, kes just koos giidiga muuseumi poolt tulid. Paraku selgus varsti, et see oli viimane ennelõunane grupp ja järgmine läheb alles 3 tunni pärast. Tsisterne me niisiis vaatama ei lähe. Internetist lugesin, et need on roomlaste poolt 1. sajandil rajatud veekindlad võlvlagedega ruumid, mida kasutati veehoidlana. Meie istusime kõigepeal veidi aega peaväljaku kohvikus külma õlut juues, siis ronisime üles mäkke linna uhket katedraali vaatama, mis oli samuti lõunapausiks suletud, ja siis jalutasime mööda keskaegseid tänavaid jälle alla auto juurde.

DSC03546.JPG

DSC03549.JPG

DSC03554.JPG

Edasi sõites märkasime maantee ääres Decathloni silti ja tegime väikese 16-kilomeetrise haagi sisse. Nimelt on meie uuel telgil juba üks fiiberklaasist kaarejupp mõranenud ja lootsime sellest suurest spordikaupade poest ehk asenduseks või remondiks mida leida. Ei leidnud.

Järgmise peatuse tegime Montecosaro Scalos, kus asub 10. sajandist pärinev kirik. Tundus kuidagi uskumatuna, et selles kohas on inimesed juba üle 1000 aasta kirikus käinud. Oli tõesti väga arhailine ja seetõttu huvitav vaadata. Meil on traditsiooniks, et igal reisil paneme kusagil kirikus küünla oma kaitseinglile. Seekord siis siin, selles pika ajalooga kohas. Väikest segadust tekitas esialgu see, et päris küünlaid selles kirikus ei kasutatud. Polnud parata, pidime ka meie „süütama“ küünlakujulise varrega lambikese, mis süttis, kui ta vastavasse pesasse torgata. Uued ajad, uued kombed.

DSC03557.JPG

DSC03558.JPG

DSC03560.JPG

Viimane linnake, mida me Marches vaatama läksime, oli järjekordne mäe tipus asuv keskaegse linnamüüriga ümbritsetud Montelupone. Linna väikesel peaväljakul oli kohvik, kus otsustasime jäätist süüa. Mina jäin truuks pistaatsiajäätisele, Viljar võttis kohvi- ja pähklijäätist. Seekord pidime mõlemad peale paari esimest suutäit nentima, et see on parim jäätis, mida me siiani Itaalias söönud oleme. Lausa suurepärane maitseelamus.

DSC03567.JPG

Kell 5 istusime uuesti autosse, et täpsustada, kuhu kämpingusse me järgmiseks ööks läheme. Siinkandis asuvad kõik kämpingud mere kaldal, sellised tüüpilised rannakämpingud, ja oma asukoha tõttu üpris kallid. Sisemaale kiirtee lähedale jäävaid kämpinguid eriti valida polnud. Kaarti ja erinevaid kämpinguprogramme uurides tuli meile hea mõte ööbida San Marinos. Sealne suur kämping asus just paraja koha peal mitte kaugel kiirteest. See valik osutus suurepäraseks.

Reede, 25. august 2017

Kuna eile õhtul selgus, et Viljar on oma pesemistarvete koti hommikul agriturismosse unustanud, alustasime tänast päeva San Marinos poeskäiguga. Lisaks uutele hügieenivahenditele varusime ühtlasi ka toiduaineid, et õhtusöögiks salatit teha. Seejärel ootas meid ees veidi üle 500 km, enamasti mööda kiirteed. Kuni Bolognani pidime väga palju kiirtee ummikutes istuma. Peale Padua poole keeramist enam ummikuid polnud ja jõudsime kella 5 paiku Koversadasse. Valisime seekord endale telgiplatsi „esimesse ritta“ suurepärase vaatega merele. See on küll kallim, aga miljonivaade on seda väärt.

DSC03573.JPG

Laupäev, 26. august 2017

Siinsed päevad hakkavad nüüd olema üsna sarnased. Hommikul peale ärkamist läheme kohe ujuma, siis dušš ja hommikusöök. Päeva sisustame lugemise, ujumise, jalutamise, ujumise, kerge lõunasöögi, ujumise ja veidi ka päevitamisega. Kuna täna saabusid siia kolmeks päevaks ka meie sõbrad, siis läksime koos õhtusööki sööma kohalikku Batana kalarestorani. Kahjuks ei olnud menüüs rannakarpe, mida me siin tavaliselt sööme. Minu tänane valik langes grillitud kalmaaridele vahemere köögiviljadega. Toit oli suurepärane! Mul oli ilmselt eelarvamus kalmaaride asjus, mis pärit ülikooliajast, kui ostsime kalmaarikonservi ja tegime sellest salatit. Konservikarbi-kalmaarid olid nagu kummirõngad, tänased grillitud kalmaarid aga väga mõnusad pehmed ja suurepäraselt maitsestatud.

Kolmapäev, 30. august 2017

Päevad siin Vahemere kaldal kämpingus on läinud suurepäraselt. Sooja on 30 kraadi ringis, päike särab taevas ja merevesi on väga soe. Kuulsime eile oma sõpradelt, et Batana restoranis siiski on võimalik rannakarpe süüa. Arusaamatu, miks neid menüüs ei ole. Läksimegi siis õhtul taas restorani ja sõime seekord väga maitsvaid karpe. Õhtu oli väga mõnus ja soe. Istusime restorani terrassil ja vaatasime, kuidas päike loojub.

Neljapäev, 31. august 2017

Puhkus hakkab läbi saama, täna on meil siin kämpingus viimane päev ja homme alustame kojusõitu. Traditsiooniliselt käime ka viimasel õhtul restoranis õhtust söömas. Leidsin internetist Tripadvisorit uurides ohtraid kiidusõnu pälvinud restorani Kod Luce. See asub Vrsaris, väikeses sadamalinnas meie kämpingust jalutuskäigu kaugusel. Restoran oligi selline, nagu internetist lugesin: suurepärase teeninduse ja toiduga ja mitte ülearu kallis. Rahvast oli seal päris palju, kuid meid teenindav noormees väitis, et täna on nende restoran „tühi“, sest tavaliselt on õhtuti ikka paarkümmend inimest järjekorras ootamas. Mina võtsin seekord jälle kalmaarid, Viljar aga valis grillitud krevetid, mis olid serveeritud väga kenasti, peade ja sõrgadega kenasti ritta seatud. Nende lahtimonteerimine oli üsnagi vaevanõudev ja söödavat sisaldasid nad vähevõitu. Jagasin oma kalmaare ja grillitud köögivilja Viljariga, sest minu praad oli ülearugi suur. Magustoiduks võtsime valge šokolaadiga täidetud raviooli viigimarjakastmes, huvitav ja ülimagus amps.

Vahepeal oli päike loojunud. Jalutasime pisut Vrsari jahisadamas, mis oli paksult rahvast täis. Juhtumisi toimus siin täna õhtul kalafestival. Kaldapealne oli katkematult täidetud kala ja muid mereande valmistavate väliköökidega, nende vastas asuvad lauad aga tänavatoitu nautivate inimestega. Õhus olid hõrgutavad lõhnad, aga meie kõhud olid juba täis. Paaris kohas mängisid bändid ja rahvas tantsis, nii et melu oli siin ohtralt.

Tagasi kämpingusse jalutanud, käisime veel kuuvalgel ujumas, sest õhtu oli soe ja päeval laineid tekitanud tuul hilisõhtuks veidi vaibunud.

Reede, 1. september 2017

Nagu ilmateade lubanud oli, hakkas varahommikul sadama. See äratas meid tavapärasest pisut varem. Käisime ikka esimese asjana hommikul ujumas, vihm seda ju ei sega. Hommikusööki sõime telgis, aga telgi kokkupaneku ajaks jäi sadu päris hõredaks. See-eest lahmas valget vett alla just siis, kui me oma tagasisõitu alustasime. Tankisime auto, kontrollisime rehve ja võtsime suuna Horvaatia kiirteele Sloveenia piiri suunas. Eesmärgiks oli jõuda õhtuks kusagile Austria põhjaossa. Inimene teeb plaane, jumal peab naeru. Selgus, et koos meiega on Horvaatiast tagasiteele asunud ka mustmiljon sakslast, austerlast ja teisi turiste. Sloveeniasse viiv kiirtee oli nii totaalselt umbes, et 6 tunniga oli meil läbitud 60 km. Päris omapärane kogemus, peab ütlema. Olen alati mõelnud sellistest suurtest ummikutest kuuldes, kuidas inimesed oma ihuhädadega seal hakkama saavad. Eks ta ongi keeruline, nii et kui on vaja, siis on vaja ja piisab ka väikesest põõsatutist, et selle taga oma loomulikke vajadusi õiendada.

Kahjuks me ei kasutanud pärast paaritunnist ummikus istumist võimalust tagasi pöörata ja teist teed minna. Otsustasime seda teha alles paar kilomeetrit enne Sloveenia piiri. Kaotasime selle tõttu mitu tundi sõiduaega ja kuna ka Sloveenia kostitas meid mitme ummikuga, jõudsime õhtuks kõigest Mariborini. Päeva läbisõiduks kujunes 314 km. Uskumatu!

Laupäev, 2. september 2017

Maribori kämping oli väga ilus ja väga puhas. Siin oli tugevalt tunda saksapärast ordnungit, mis on ju tegelikult väga mugav ja meeldiv. Kella 6-ks oli meil pandud äratus. Öised vihmasabinad ja jahe õhk aitasid heale unele kaasa ja olime hommikuks täitsa hästi välja puhanud. Austria piir on Mariborist kõigest 20-minutilise sõidu kaugusel.

DSC03578.JPG

Hartbergi linna keerasime korraks sisse, et varuda Lidlist toiduaineid ja veini. Avastasime, et siin maksis bensiin kõigest 1,14 eurot liiter ja tankisime paagi täis.

Kiirteed olid täna kiired. Kihutasime muretult läbi Austria, Tšehhi ja Poola kuni Varssavini. Juba pool 7 olime kämpingus. Ilm on küll vilets, 14 kraadi sooja ja niiske, kuid pole hullu, telgis on soe. Veel üks päev sõitu ja olemegi jälle kodus.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s